Raske oh raske on otsustada! Eriti kui peab välja valima ühe luuletuse ja eriti veel, kui see peab olema Ernst Enno oma. Seda Ennot, kelle sünnist nüüd 150 aastat täis saab, on ju meeles nii palju! Ühes eluolukorras ilmub sealt meelest (üks Enno lemmiksõnu!) see rida või salm, teises teine. Kui on suvi ja on õhtu, mitte just suvi oma kõige esimeses värskuses ja valus, vaid natuke juba jõudnud suvi (hiidlane ütleb mitte enam päris värske kala kohta, et see on „vähe jõudnud”), suvi, millesse äkki sugeneb tema fataalse möödumise tõsidust ja raskust (see võib vabalt juhtuda enne jaanipäeva), ja õhtugi oma kustuda tahtmatus valguses on natuke ahistav – siis, jah, muidugi, on see ikka ja alati see Tund hiline nüüd laulab lõpmata – / meel igatseb tolmuta randa…

Just, esimese hooga mõtlesingi, et mis seal ikka, võtamegi siis juba „Rändaja õhtulaulu”, selle Enno küllap kõige kuulsama luuletuse. Ega küll ei tea, oleks ta siis ka nii kuulus, kui Anne Maasik poleks teda oma laulurütmi loitsinud ja seda loitsu poleks kasutatud filmis, kuhu ta tegelikult ju üldse ei sobigi (ons Enno rändaja mõni Nipernaadi!)? Ei tea ega saa iial teada, sest luuletusel, nagu luuletajalgi, on oma elukäik ja saatus, ärateenimatu ja ebaõiglane, aga samas, tagantjärele vaadates, nii loogiline ja selge. Muidugi sai „Rändaja õhtulaulust” n-ö hitt, sest see ongi võimas luuletus. Ja lisaks on selles koos nii palju Ennot, talle tähtsaid ja armsaid teemasid, sõnu. Tee, kee, meel. Ruttu, juttu. Eriti „kee” on kohe üks Enno sõna, talle kuidagi kalliks saanud, tema „leitud”, ja mitte ainult sellepärast, et tee igatseb ikka ja jälle endale riimi. Teed on kõvad keed. Ja nii rasked on tunnetest keed. Aga ka: kuld­kiired kui päikese helinast kee. Ennol on keesid nii hõbedast kui kullast! Hõbekeed on rasked ja kõvad, kuldkeed kerged… Aga kust sa neid kullast keesid ikka siin elus võtad. Hea, kui hõbedasi hetkigi on! Nagu niisugustel suveõhtutel kusagil kodumaa (pigem nagu lõunapoolse Eesti) tühjadel endistel talumaastikel keset valget kruusateelinti seisatades (tolm on maha langenud, kedagi pole), ja kui sa ei teagi, ega saa kunagi teada, on see nüüd õnn või kurbus, mis su vaest südant täidab.

Igal juhul, Ernst Enno oma luuletusega on seal su kõrval. Või siiski pole? Ei, siiski pole, on ainult see luuletus, see sõnade nõiduslik järgnevus, mis kumiseb su meeles, nagu oleks ta su enda oma. Ja ongi. Luuletused ei kuulu lõpuks mitte kellelegi. Kuuluvad ja ei kuulu. Nagu maastikudki. See maatükk, millel seisad, keset suveõhtut ja valmivat vilja (jah, tema noorus on juba läbi, ta on juba maa poole raske, nii nagu sinugi noorus – muide, see tunne oli sama ka siis, toona, noorus on alati läbi, kui tee peale seisma jääd), see maatükk kuulub kellelegi. Aga mis tähtsust sel on. See maastik kuulub sulle. Ja unustusele.

Kuid olgu, ärme siis räägime sellest kõige kuulsamast luuletusest, räägime mõnest, mida nii palju ei tunta. Mitte et neid oleks vaja tutvustada, populariseerida. Ei ole. Enno luule tuntud repertuaar on niigi suur ja lai, igaühel muidugi veel oma. Laulegi on tema salmidest tehtud oh kui palju ja tundub, et tehakse ikka ja veel. Kõige huvitavam ongi see, et Ernst Enno on kõigist neist läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendate luuletajatest kõige paremini vananenud! Eks teda peetud ju ka kohe vanamoodsaks. Nii et tal ei olnud vaja moest välja minnagi, oli kohe. Lihtne on ka mõista, miks peeti vanamoodsaks, miks esteedid ninaga viskasid. Muidugi, mis riimid, mis värsid need on! Mingisugune naivism, sentimentalism – kuidagi piinlik! Ei ole seal õieti kunsti sees ega midagi. Tuglas, Under, eks nemad ikka ajanud rohkem seda va kunsti taga. Ja ei, miks mitte kunsti taga ajada. Aga kunstis nagu mujalgi elus kehtib see reegel, et nii lihtsalt kui võimalik. Aga kui lihtsalt on võimalik? Lihtsus on alati see kõige riskantsem valik, muidugi kui ta üldse on valik. Vaevalt et Ennol oli. See oli tema paratamatus. Ta ei osanudki teisiti. Aga nii oskas. Mõnelegi kaasaegsele tundus see pigem oskamatusena, selle kallal oli kerge ilkuda, näidata oma üleolekut, sest eks need värsid ole tõesti üsna kaitsetud. Aga näe, tuleb välja, et ikkagi oli oskus, mitte oskamatus. Enno lihtsus on juba sada aastat päris hästi vastu pidanud, jälle leidub mõni noor poiss või tüdruk, kitarriga või ilma, kes ennast neis salmides ära tunneb. Seal on üks saladus sees. Vahest seesama, mida Enno ise neid ridu kirjutades taga ajas. Need olid talle ennem vahend kui eesmärk. Tal oli neid vaja kirjutada, et elada. Seda kõige tavalisemat elu, mida ta elas. Saladuse ja salapäraga on ju niisugune asi, et ega nad ei ole üldse kõige suuremad seal, kus salapärast nägu tehakse või midagi sügavmõtteliselt mõista antakse. Kõige salapärasem ja mahasalatum on kõige tavalisem, kõige avalikum, kõige üldtuntum, kõige labasem. Saladused, millest räägitakse kui saladustest, on pigem väikesed saladused. Suured on suured nagu päev, öö, elu. Sa ise (mis pole miski ja on kõik). See siin. See siin.

See igatsus täna on suruvalt suur,
Ei kõrrestki saart ega randa,
Siin mure, sääl mure, sest tunnete puur
Nii südames ikka kanda.

Sest alati helin ja süvenev sõud,
Sest laialilaotud tiivad,
Sest alati raskus ja janunev põud,
Sest rajad, mis ringi kõik viivad.

Üks lilleke kasvab öö tumedal raal,
Ta õied on rohi ja valgus;
Ta juured on kusagil allika maal,
Kus kõigele kullane algus.

Üks lilleke – otsin, sest mure nii suur,
Ei surmale kasvanud rohtu –
Ja siiski nii sügaval tundub veel juur,
Veel poleks kui ühtegi ohtu.