*

ma võiksin teiega rääkida piltide kaudu, aga mul on kaasas vaid mu
hommikupäikese soe hall
mis nüüd ka teie peale kiirgab
 
see soe maitseb nagu
maasikajäätis ja
sinu esimesed lilled mulle
millest me kunagi ei rääkind
aga me vaatasime neid kui pilti
üksteise silma sisse need on 
su silmad on nagu värv
ja see värv on väga ilus
 
kas ma üldse tean, millest kirjutada, kui ma armunud olen
kõik on nii kleepuv-magus
mäletan, esimestel nädalatel kirjutasin südame uksest
nüüd on juba parem
 
armunud nii, et ei hiili ja käed pole külmast tuulest katki
millest kirjutada siis, kui ma armunud olen ja ikka veel on mu rinnal sinu 
suve-läägesoe võõra maa kodulinna udu
selline, et õhtul ei teadnudki kohe, kui külmaks läheb
õhtul ei teadnudki kohe, kas olen mäel või all doonau ääres
siin või seal
aga alati oli midagi, mida peale võtta
 
ma võiksin võtta viimase bussi 
ja sellele ka vaevu jõuda
või üldse mitte tulla, aga
sind oma sõnadega armsalt hoida
oma kätt sinu rinnal
nii, et me koos magama jääme
aken lahti
sama õhku hingame
 
mulle meeldib sinuga koos kevadet oodata
meie esimene kevad
selle lõhna sees saab tuba sõnu täis
uued sõnad, uues keeles
pudru sisse mandel
kausi põhja pilt
küll ma olen tänulik
et kevad jälle tuleb
 
ma võiksin teiega rääkida piltide kaudu 
see on soe hall punase ookri kõrval
ja kui sina lisad
sidrunikollast otse tuubist
ei kõhkle ma hetkekski


*

kui ma magan
puhub tuul mu peale
säärase pehme 
sosinaga
mida ainult armunud 
teavad
enda omaks tunnistavad
 
enda ligi
oma juurde
niisugune pehme sosin,
mida ainult matkajad
sügaval kõrvemaal kuulvat
ei ühtki teist
ainult hirm
peagi üles ärgata