Iga kord, kui ma ärkan, avastan end uuest päikesesüsteemist,
kaikuvast, otsekui tühi korter, kuhu äsja just koliti.
Süda, maks ja kopsud peavad endistviisi vastu,
on seitsekümmend me aastate koguarv,
niisama pikk kui putuka hele päev,
ühtviisi üürike kui tund, mille vastu võideldakse põgenemistoas.
Oleme jõudnud kohale ühekorraga, ometi ikka veel eksinud,
ent sooned ja lihased on endistviisi elastsed,
purunematud luud kui soomus, otsekui munakoor,
iga kord, kui ma ärkan, lendan nagu rakett
läbi sõnajalaõieöö.


*

Linnutee kangastelgedel annan tuld,
lause algab lõpust, jääb pooleli keskel,
verekarva, rebenev DNA-kude.
Et seal on latv ja tüvi, millest immitseb vaiku ja sõnu:
lumi, lumi, lumi,
üks ja seesama kõigis keeltes, mida ma valdan.
Traageldan kokku müüte ja lahendan laulusalme
vastsündinud maailma häälitsuseks, mis vähimatki ei nõua,
tähtedelt piserdub piima ja janused kuused ootavad avasui.
Juured ja tuttav nimi, ja öö, mida üheskoos üleval olles veeta,
veidike pidu, pisut peonõusid,
ning sellest piisab.


*

Kõnnin kulisside taga,
olen ainus, mis liigub, ainus,
mis teeb häält.
Vares riputatud kasvuhoone otsa nöörile,
lainepapist mesitarude sirge rivi,
maalitud taevakummile teibitud pilved, pettekujutelm,
mida silm lõpuni tõeks uskuda ihkab,
plastikust mesimummud nööpnõeltega õiepeenras kinni,
lilled, krepp-paber ja siid.
Olen ainus, kes teab.


*

Ema Marfa seletas sellegi ära,
kui lamasin, ravimeist pilgeni täistuubituna, Antonovka all
ja mesilased hülgasid musta kera –
oma kitsaks jäänud pesa.
Uus Kuninganna, ilus, tark ja julm,
just selline, nagu unenäos olin,
ma ei soovinud olla.


*

Ilma päevapaisteta Kuu, kes täispurjeis seilab,
justkui poleks mitte midagi juhtunud,
seesama valgus, mis vahel vilksatab silmis,
kui kirgastund meel, pilvist kiirem.


*

Kõikse loomalikum iha osutuski hästi inimlikuks.
Asjade olemus ja ülim kurbus said korraga paljastatud.
Ämblikud rullisid lahti oma võrgud
ja lendasid lõunatuulega siia.
Ehk võiksid nad kududa Päevalegi kestvama koe?
Või tõmmata pingule võrgu, mis kokku ei kuku,
kuuma liini,
enne kui ühendus katkeb täielikult
ja keskjaam jääb tummaks.
Igatsus ei lõpe, sa igavene linavästrik,
ning kurbusel pole sellega pistmist,
kui klammerduda vaid sukkpükstesse ja nipsasjadesse,
kahisevisse seelikusabadesse, klantspiltidesse,
pikisse juustesse.


*

Lendab all- ja ülalilma ja
läbi klaasseina, otsekui oleks see õhk või mõte
paremast tulevikust, mis võib leida aset
võõral maal, hinge evakuatsioonilend
põrgust teist sorti põrgusse, või nagu sündsuse
piir, mille ületad teadmata, millesse satud, röökides
rõõmust või õudustundest, sest miski murdub sellegipoolest
alati, lendab läbi klaasseina, põrutab vastu klaasseina


*

Nüüd on metsaline mu sees, mu tuumas,
must kivine kuup, sile ja kinnitusjälgedeta,
avaneb nagu karmaniväits krabisõralikeks käärideks,
kuulipildujaks.
Mis on hirmu, mis armu
tabamustäpsus?
Kuidas sihtmärki valitakse?
 
Kuidas tehakse taltsaks metsikuid nõlvu?
 
Soome keelest ELO VIIDING


Mõni sõna autorist:
Katja Meriluoto on pikemat aega tegutsev estofiil ja eesti luule tõlkija. Kirjas­tus Aviador on avaldanud tema kaks luulekogu, mis on saanud väga head vastu­kaja. Meriluoto on olnud nii tõlkija kui luuletajana nomineeritud mitmetele olulistele kirjandusauhindadele (Helsingin Sanomat, Runeberg, Agricola jt).
 
E. V.