Riste Lehari: „Kafe”.
Tuum, 2022. 100 lk.
Riste Lehari jutukogu „Kafe” on stiilipuhas debüüt, mis viib lugeja seiklema alateadvuse radadele. Autor on nimetanud enda kunstilise meetodina kirgast und: „[K]asutan oma unenäomaailma väga palju. Näen tihti kirevaid unenägusid ja kogen lucid dreaming’ut. Paljud asjad on otse maha kirjutatud.”[1] Iseenesest ei ole kirka une kasutamine kuidagi uuenduslik, seda on teinud ka Nikola Tesla, Lewis Carroll, Stephen King jpt. Unustada ei tohiks ka sürrealismi isa Salvador Dalíd, keda peetakse siiani ärkveloleku seisundis unenäo nägemisel põhineva loovmeetodi loojaks (ingl sleeping without sleeping).[2] Kirka une ehk lucid dreaming’u praktiseerija on nimelt teadlik faktist, et näeb parasjagu und ja saab seda (mõningate mööndustega) enda heaks tööle panna.
Unenägude puhul on võluv nende väljakasvamine tegelikkuse pinnalt. Hans-Thies Lehmann on nimetanud unenäolisusest tõukuvaid kunstiteoseid unenäopiltideks ja unenäomõteteks. Ta leiab, et unenäomõtted moodustavad tekstuuri, mis sarnaneb kollaaži, montaaži ja fragmentaariumiga, mitte aga loogiliselt üles ehitatud sündmuste kulgemisega.[3] Lehari tegutseb oma lühijuttudes kusagil vahepeal, on sündmusi, mis johtuvad põhjuslikust loogikast ja on olukordi, mis lihtsalt tekivad, justkui oleks omavahel kokku lükitud ilmvõimatuid asju. Fragmentaarsus on siiski lugude alus, need on kaadrid sündmustest, mille algust lugeja ei ole näinud. Näiteks jutus „Ahin” on pidu juba poole peal, kui lugeja seda vaatlema asub. Loo käigus muutub ka vaatepunkt: algul oleks tegu justkui jutustajapositsiooni kirjeldusega, aga tasapisi tekib aimus, et näeme hoopiski kahe inimese sisemonoloogi, mis on samas omavahel dialoogis (võimalik vaid unenäos). Sel viisil esitab Lehari meile unenägudele iseloomulikku petlikkust. Kui miski tundub kindel, osutub see enamasti voolavaks kategooriaks. Unenäolise loogika (milline ilus oksüümoron!) põhjal tekivad tegelased ei tea kust ja kaovad ei tea kuhu. Fookus nihkub olulisena näivatelt asjadelt ebaolulistele, mis võivad, kuid ei pruugi saada määravaks. Lõpuks võib nähtu alati osutuda ka unenäoks.
Unenäomaailmad küll tõukuvad ärkvelolekumaailmast, võtavad aluseks selle reeglid, kuid peagi mängivad need ümber ja hakkavad hargnema omasoodu. Näiteks lühijutus „Nupp” tekib peategelase ja vana naise vahel vaidlus liftinupu üle, millele vajutamine justkui peaks lifti kohale kutsuma: „„Miks sa arvad, et lift kohe tuleb, kui nuppu vajutad?” „Nii see tavaliselt ju käib. Vajutad nuppu ja lift tuleb.” [—] „Kõik ei ole alati igal pool ühtemoodi. Ära ole nii lihtsameelne. Mõnes kohas on liftinupp lifti kutsumiseks, teises, näiteks siin, ilu pärast!”” (Lk 35.)
Unenäomaailmades asjad teisenevad ja kasvavad üksteisest välja (tihti) ilma põhjusliku seoseta, tekib alateadvuse vaba vool, mis püüab reaalsuse fragmente loogiliselt üles ehitada, kuid paradoks seisneb selles, et unenäoloogika eksisteeribki vaid unenäos endas, ärgates kaotab see mõtte. Ometi ei kao koos unenäoga selle võlu – mälu ja teadvuse piirimaile salvestunud atmosfääri ja selle pööraseid seoseid saab tajuda ka ärkvel olles ning need on tihti ehedamad, ka nauditavamad, „reaalsusestki reaalsemad”.[4]
Lehari lühijuttude stiil on unenäoliselt napp, fragmentaarne, kuigi samas kuidagi eksalteeritud (et mitte öelda dramaatiline), emotsioonid on ühtaegu nii kõrgendatud kui ka allasurutud: „Surra. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja ideeliselt. Kaotatud, unustatud, ebaoluline.” (Lk 56.) See meenutab unenägudele omaseid tugevaid tundepurskeid, mille üle ärkvel olles võib vaid piinlikkust tunda, kuid mis unenäos näisid põhjendatud ja omal kohal. Samas esineb juttudes suuri sündmusi, millest libisetakse üle kui millestki ebaolulisest. „Aga siis suri Mia päriselt” (lk 56) – see on napilt ja kiretult esitatud lause, mis ei pühenda lugejat sellesse, kuidas see juhtus või mis sellele eelnes. Samamoodi vahelduvad grammatiline minevik ja olevik, tihti puudub ka kontekst ning see muudab võimatuks mõista, mis ajas või ajastus tegevus toimub. Aeg ja faktid on unenäopiltides ebaolulised, sest asjad on sellised, nagu nad on, kuna me tunneme ja tajume neid sellistena. Tunnete maailmas on põhjendused üleliigsed, ja kuigi emotsioon võib muutuda ajaga lahjemaks, ei kao see jäädavalt.
Unenäolisus, ärkamine, uinumine tulevad metatasandina sisse ka unenäopiltidesse endisse, näiteks jutus „Kookon” on kirjeldatud unelemist: „Heledad inimkogud keerlevad unelevalt ning keegi neist ei kõnele omavahel. Tundub, nagu oleks neil kõigil mingi siht, mille suunas nad tasamisi triivivad. Saada lumehunnikuks ja siis sulada?” (Lk 57.) Poeetika ja kujundiloome on Leharil tugev, see teeks au igale luuletajale, mistõttu tekib vahepeal vastupandamatu soov lõikuda lauseid välja ning sättida neid luuleridadeks, vajutada sõnade vahel Enter’it.
Autor loob ka meisterlikke võrdlusi: „Lumi .. kleepub mu kummikutele nagu sundmõte” (lk 77) või „kiige nöörid kääksatavad tasaselt oma poomisvalu” (lk 57). Kujundid on sageli üllatavad ja hoolimata hüperboolsusest vägagi tabavad: „Tihun nutta, tunnen iseenda ees häbi, tunnen suurimatest suurimat segadust. Mu kompass on segi, mu atlas ei tööta, mul pole mälu, see tähendab, mul pole lugu.” (Lk 39.) Poeetilisus põimub naivismiga, luues samas tugeva realistliku äratundmismomendi, nagu näiteks dementse ema kirjelduses: „Ema nägu on nii kortsuline, et seal saaks trips-traps-trulli mängida, tema naeratus on pehme ja püsiv. Mineviku kaotanud inimene on lahti saanud ka oma valutavatest mälestustest.” (Lk 44.)
Lühijuttude motiivid on intrigeerivad: intiimsuhe kahe diametraalselt erineva mehe vahel („Unistus”); üksteise mõtteid lugev noorpaar („Ahin”); mehe paralleelelu tema unenägudes eksisteeriva ja samas reaalsust mõjutava naisega („Nähtamatud”). Kuigi oleks ootuspärane, et jutukogu nimilugu „Kafe” annaks võtme kogumiku lahtimuukimiseks, teeb seda pigem raamatu etteotsa paigutatud lugu naisest, kelle sees (hinges? kehas? unes?) peidab end terve bassein; või siiski, olgem täpsed – seal laiutab uus unenäoline maailm. Võti peitub kõikvõimalikkuses ja hämaruses, see on astumine pehmele pinnasele, kus ei kohkuta pöörase fantaasia ees, ja seda öeldakse ka lugejale: võid tulla või maha jääda, kuid enne tulekut pead loobuma kõigest. Jutus „Bassein” sunnibki Lehari meid enne oma lugude uksest sisse astumist hülgama igasuguse läbipaistvusambitsiooni – ka kõnealuse basseini vesi on mustjas, selles on otsatu tühjus. Unenägude maailmgi on hämar ja salapärane, mistõttu pole see kuidagi „positiivne”, kuid negatiivsus, mida meile esitatakse, on oluline, sest „inimhing vajab sfääre, kus ta saaks olla omaette, kuhu teise pilk ei ulatu”.[5]
Simultaansus on unenägudes absoluut. Asjad korraga nii näivad kui ka on. Näiteks lühijutus „Nähtamatud” elab mees nimega Peeter paralleelelu Lindaga omaenda unenäost, mistõttu ei saa me eitada Linda olemasolu Peetri omailmas, aga ka mitte Linda eksisteerimist kusagil mujal (eriti kuna seda meile niivõrd elavalt kirjeldatakse). Samas võib häirida selline olemise kujutamine nii ulatuslikult, et lööme kõhklema paralleelreaalsuse võimalikkuses ja hakkame tahes-tahtmata otsima muud pidet, mille külge Peeter ankurdada – näiteks autism või skisofreenia, mis on Lehari jutu kontekstis üpris ebaoluline. Oluline on hoopis ambivalents, et Peeter ja Linda on koos ning samas nad ei ole ka.
Unenäopildid üritavad teinekord ka novellilikku puänti leida, aga kuna unenäo abstraktsioonis ei ole jutukeha sisse võimalik puändile omast loogikat üles ehitada, hajub ka see määramatusse ambivalentsi. Teinekord kipub puänt töötama vastu unenäo enda sisemisele loogikale ja tuleb liiga selgelt osutava reaalsuskilluna, lõhkudes unenäo harali struktuuri ja haprat hargnemist (nt „Nähtamatud”).
Lehari mängitseb vabalt unar- ja võõrkeelendite maailmas (nt ‘kafe’, ‘ahin’, ‘koan’). Ka viited popkultuurile sulanduvad unenäolisse tekstuuri: „Kas sul on kunagi juhtunud, et Jassi Zahharov hüppab sul keset ööd peeglist välja, istub diivanilaua taha ja kipub nõu andma?” (lk 81); „Malkovichi sisemuses räägiti ainult malkovichi keelt” (lk 69) või viide márquezlikule mullasöömisele („Piiril”). Tahaksime küsida, et miks ometi, kuid unenäomaailmas on see küsimus juba eos valesti püstitatud, sest unenägu ei soovi, et me küsiks, mida ta ütleb meie (või Malkovichi) kohta, vaid hoopis, et mida see annab meile – millise tunde? Püüdkem seda parem kirjeldada, just nagu Lehari.
Rahvasuu ütleb, et unenäol on üks jalg all ja seegi murtud – unenägudelegi omaselt libisevad mõned jutud meelest selsamal hetkel, kui oled nende lugemise lõpetanud. Kuid on ka teistsuguseid unenäopilte, selliseid, mille kummastavad süžeekäigud või motiivid poevad naha alla ega taha lahkuda ka siis, kui oled juba ammu ärkvel. Nii võibki juhtuda, et jääd endas kandma tervet basseini.
[1] M-L. Müürsepp, Novellid, mis tulevad unenägudest. Intervjuu Riste Lehariga. Drakadeemia veebileht.
[2] Veebileht www.luciddreamsnews.com.
[3] H-T. Lehmann, Postdramatic Theatre. London, New York, 2006, lk 83–84.
[4] E. Luuk, Baudrillard ja sürrealism. „Sirp” 5. I 2007.
[5] B-C. Han, Läbipaistvusühiskond. Tõlkinud H. Krull. LR 2022, nr 8, lk 8.
Lisa kommentaar