Kui tahta kirjeldada inimest, kirjeldame ühtaegu ka ajavaimu. Samuti on põlvkondade ja nende suhetega: oleme paratamatult ära määratud meid ümbritsevast vaimsest ruumist. Millist põlvkondadevahelist suhtlemist kujundab meie praegune ajavaim? Ehk teisisõnu: millistes seostes on kultuuril lootust jätkuda?
Tänase ajastu tunnusjoonteks on nimetatud individualismi, piiride hajumist, suurte narratiivide kadumist, väärtuste erosiooni, individuaalse õnne otsinguid, pinnalisust, naudinguorientatsiooni, majanduse diktaati kõigi elusfääride üle. Ning maailma järjest keerulisemaks muutumise paradoksina, otsekui seda välja naerdes, lihtsustub üksikisikute maailmapilt ja elu kogemine muutub üha pinnapealsemaks. Ajastule on nimeks pakutud postmodernistlik, neoliberalistlik, posthumanistlik, tõejärgne.
Meie praegused eakamad generatsioonid on oma elu jooksul rohkem muutusi läbi elanud kui varasemad sugupõlved aastasadade vältel. Industriaalmodernismi täistuuridel kulgemise rattalt satuti hajusasse, ettearvamatusse väärtuspluralismi. Kui nüüdsed 50. eluaastates ja vanemad põlvkonnad elasid läbi noore pere aega ning kogesid lapse saamise imet, purunesid lisaks ühiskonnakorraldusele ka seni olnu vaimsed alussambad. Ida-Euroopa vabanemisega paralleelselt laienes majandus-finantsmaailma tekitatud neoliberalistlik mudel üle kõigi elusfääride – ainuõigena pidi see vallutama kogu universumi. Selle algelisus üllatas ja mõjus nagu karikatuur seniste elamise süvatähendust otsinud diskursuste lõpulehekülgedel. Läinud sajandi lõpukümnenditest praeguseni on end kinnistanud vankumatu usk tehnoloogia kõikvõimsusse. Uue maailma imede äraõppimise sund ei tee vahet, kas sa oled noor või vana. Minu sugupõlv vajutas esimest korda pelglikult arvutiklahve, kui olime neljakümnesed.
Idaeurooplastena olime samal ajal kahe ülisuure muutuse keerises. Esiteks, meie oma ühiskonnakorra muutumine eelmise elukorralduse täieliku eitamise kaudu. Ja teiseks, kogu lääneliku elukorralduse ja mentaalsuse üleminek modernistlikust postmodernistlikuks, mille üheks põhjuseks on peetud pettumist modernismi ideaalides. Äsja vabanenud rahvaste suur lootus sättida end heaoluühiskondade sekka langes ajale, mil nendes ühiskondades enestes räägiti heaolu aluste murenemisest. Neid muutusi tuli hakata kaasa tegema, makstes kohati valusat kooliraha. Varasemast pärines veendumus, et liikuda tuleb kindlal kursil ja seatud eesmärkide poole ning et inimmõistus haldab maailma, nüüd hakati elama üks päev korraga ja peamiseks eesmärgiks sai paindlik toimetulek muutustega.
Eelmised põlvkonnad olid harjunud staatikaga, aeglusega, võimalusega järele mõelda. See luksus sai läbi. Tahaksin nimetada uut kujunenud reaalsust võbelevaks, nii nagu pakub ettekujutuse tegelikkusest nutitelefonis toimetamine. Puudutusega manan midagi esile ja juba ta läinud ongi, surfa ja otsi teda siis taga. Surfamise mõiste ise osutab, et otsija ei tea, mille kätte saab, tihti ei tea ka seda, mida otsib. Ekraanid võbelevad, peale pressib tootemaailma reklaam, eilne veel kindel teave on järsku asendunud muuga. Primaarkogemusi on asendamas sekundaarkogemused,[1] kusjuures meediategelikkus tähendabki üksteisega seostamatuid lühiajalisi klippe ja teemasid.
Tänastel eakatel ja selle elujärgu künnisel olijail tuli astuda üle mitme läve:
– astuda ühest lõplikuks ja täiuslikuks kuulutatud elukorraldusest (kommunism kui ühiskonna arengu viimane staadium) uude, täiesti vastandlikku, mida pakuti välja samuti „ajaloo lõppjaamana”;
– eesmärkide seadmise asemel võtta omaks teadmatus homsest;
– kuulata iga päev, et kõik vana ja harjumuspärane (loe: sinu elatud minevik) oli vale;
– tunnistada oma ebaküpsust ja ebapiisavust ja leppida tõsiasjaga, et sa ei saagi kunagi valmis;
– kogeda, et üle 40-aastane on tööle võtmiseks vana, kuna ta pole õpi- ja uuendusmeelne;
– harjuda sellega, et kindlate, ajatutena tundunud väärtuste asemele astub palju ebakindlat, muutlikku, suhtelist;
– kogeda üsna pikka aega peamise väärtusena ellujäämisoskust;
– leppida tõsiasjaga, et su käekäik on nüüdsest vaid su enese isiklik asi ja vastutusala;
– sattuda ridade vahelt haruldase info otsijast järjest mahukamate infovoogude väsitavasse mõjuvälja;
– näha, kuidas eikuskilt tekivad uued elu- ja väljakutsed; olla valmis vahetama elu-, töö- ja seisukohti või siis jääma kõigest ilma;
– olla tunnistajaks sellele, kuidas kergekäeliselt likvideeritakse mõnigi toimiv süsteem või vahetatakse see välja kehvema vastu.
Võib väita, et väljakujunenud eluvaadete, kogemusmaailma ning lõpetatud haridusteega põlvkonnad sattusid suure eksperimendi osalisteks. Avalikult nimetati seda vabaduseks, ent niisuguse vabaduse tarbeks puudus kogemus. Mõneti meenutas inimestega toimuv pärisorjuse lõppu ehk talunike vabastamist ilma maata.
Mõistagi raputas see kõike, mis inimese siseilmades sünnib, mis talle usku ja lootust annab – nii maailmakorralduse aluseid kui ka enesehinnangut ja usku enesesse. Milliseks me muutusime? Kuivõrd oleme sellistena vastuvõetavad noorematele generatsioonidele, kuivõrd usaldusväärsed neile oleme? Kas me teame, mida nemad teavad?
Eksperiment kujunes suhteliselt edukaks ja enamik kõnesolevate põlvkondade liikmeid elab toimekat elu kuni tänaseni. Eestis on pensioniealiste tööhõive suur, paljud avastasid eneses ettevõtja võimed ja võimalik, et esivanemate visa ellujäämise geen juhtis meid läbi muutumiste rägastiku. Kindlust ammutati küllap ka tõsiasjast, et praktiline elu pidi minema edasi, põld tahtis harimist, lapsed toitmist ja õpetust, elamud külma ajaga kütmist. See hoidis vormis, ellujäämisvajadused olid nagu ilmatelg mentaalsete muutumiste võbeluses.
Mingis mõttes olid need tormilised muutuste aastakümned tänastele vanemaealistele koguni uus võimalus. Sest kui varasematel aegadel lõppesid õpingud kahekümnendates eluaastates ja lõpudiplomiga, eriala naljalt ei vahetatud ning ühel ja samal töökohal tiksusid paljud pensionieani, siis nüüd muutus töömaailm tundmatuseni. Uued ametid tekkisid ja vanad kadusid, võimalusi avanes ja sulgus, pensionile minek tõusis 55. ja 60. eluaastalt 65. eluaastani, ja ega selleski vanuses enam pensionile ei kiputa. Kui vanemaealine tundus veel hiljaaegu kulunud riideesemena, kui 40-aastane oli veel hiljuti tööandja silmis vana ja lootusetu, siis tasapisi on suhtumine hakanud muutuma. Eakate heaolu on ühiskonnas kõneaineks. Neid on lihtsalt liiga palju saanud.
Vananevas ühiskonnas on hakanud kaine meel küsima, kas ehk pole nemadki sellesama ühiskonna ressurss, kas ehk pole nendegi heaolu ühiskonna probleem? On ilmunud arusaam, et ka 60+ inimene võib areneda ja õppida ja tema toimetulek säästab ühiskonda vähemalt hoolduskohustusest.
Või on kõik enesepett ja vanemaealised on täisväärtuslikud vaid omaenese silmis? Sest nooremad põlvkonnad ei pruugi nii arvata. „Kõik püsiv kaob,” alustas Zygmunt Bauman oma raamatut „Postmodernismi lummuses”.[2] Vahest vaid põlvkondade side võiks anda mingi kindlustunde, et usus, lootuses ja armastuses loodul võiks olla jätkuvus.
Piiride paradoks generatsioonide suhtluses
Teoreetikute vaates toimub inimese subjektsuse kujunemine (n-ö inimeseks saamine) praegu sootuks teistmoodi kui eelnevate aastasadade jooksul.[3] Selle on võimalikuks teinud sotsiokultuuriline vabanemine traditsioonidest, senisest moraalist ja normidest. Aga ühtlasi eemaldumine ka kõigi nende kaitse alt.
Ajastule omane paradoksaalsus näib eriti ilmekalt avalduvat praeguses põlvkondadevahelises suhtluses. Ühtpidi tajutakse teravat piiri, nooremate põlvkondade soovi hoiduda mineviku varjudest ja kopitanud vaadetest, vältida seda, mis on vana ja innovatsioonil risti jalus. Teistpidi tähendab postmodernismile iseloomulik piiride hajumine, et ühed ning samad hädad ja võimalused võivad puudutada nii vanu kui ka noori.[4]
Generatsioonide teadvustatud teket ja lapsepõlve sündi seostatakse trükikunsti leiutamisega,[5] mil koolide asutamisega hakkas kujunema nn lapsepõlve moratoorium, kaitseala, kuhu ei pidanud ulatuma täiskasvanumaailma inetused. Ühtaegu kujunes ka aktiivsest elust lahkunud generatsioon omaette rühmaks, pearätiga eitedeks ja piibuga taatideks, kellelt eeldati vähenõudlikkust, tasakaalu, rahu, küpsust ja elutarkust. Industriaalses toote- ja tarbimismaailmas sedalaadi omaduste kaal devalveerus. Nagu noored paigutati ära ühiskonna inkubaatorisse ehk kooli,[6] nii paigutati ära ka vanad – nähtamatusse. Põlvkondi ühendas toimeka ja edasipürgiva ühiskonna silmis mõneti sarnane seisund: ühed on ei-veel, teised ei-enam staatuses.
Paljud uurijad täheldavad: lapsepõlve aeg on tänapäeval lõppemas, lapse ja täiskasvanu piir hämardumas juba seetõttu, et kaovad erinevused kogemusmaailmades.[7] Varem oli otsene ligipääs täiskasvanumaailma kitsas ja lävi kõrge, täiskasvanuilma pahede eest kaitses lapsi lapsepõlve moratoorium. Tänapäeval ammutavad nii ühed, teised kui ka kolmandad oma teabe meediast. Igapäevaelu sõnumid, turbulentsus ja asutused on avatud kõigile. Samas vanuses võidakse teha väga erinevaid asju ja erinevates vanustes samu asju.[8]
Kui enne innustas inimesi püüdlema ning pingutama see, et omada rohkem, saada haritumaks, saavutada töövõite, paista silma, siis nüüd alateadlik hirm: kõik vananeb ja kulub, ka sõprus- ja paarisuhted ning maailmavaated, kaovad inimesed su ümbert ilma põhjust ilmutamata. Kuulumine kuhugi pole enam enesestmõistetav, hirm on jääda paigale, sest ühtaegu jääd ka kõrvale ja olulisest ilma. Lähedusest on saanud probleem, ja seda vahest kõigi sugupõlvede jaoks.
Teoreetikud räägivad juba aastakümneid täiskasvanulikkuse tuhmumisest. Ähmastunud on, kus noorus lõpeb, mis on keskiga, ka täisea ühiskondlik sisu ei ole endiselt selge, kuigi modernismiga seotud haridusteooriates suudeti täpselt sõnastada, mis on küps täiskasvanulikkus. Täna näib see püüdmatu ja ega ta olegi püüdmisväärne.
Teoreetikud ja tundlik kunstirahvas on nimetanud uue ilmingu kultuuride infantiliseerumiseks. Vananeda võid, ent täiskasvanuks saamine ei ole enesestmõistetav. Osa keskealiste ja ka vanemaealiste sugupõlvest kas jääb lapsikuks või kujuneb lapsikuks, sest ühiskondlike väärtuste lipukirjaks on: naudi, tarbi, kogu elamusi, et olla ajaga kaasas. Ja kes riskiks seda mitte olla! Noorsoouurija Thomas Ziehe kasutab määratlust „eufooriline positiivsete kogemuste nälg”. Ja väidab: noorus kui „juhtpilt” viib sotsiaalse infantiliseerumise ja regressioonini.[9]
Ülehooldatud ja kontrollitud ühiskondades ongi keeruline kujuneda vastutusvõimeliseks täiskasvanuks.
Viivi Luik on kirjutanud: „Igal pool, kus täiskasvanud, küpsed inimesed jäävad vähemusse, moodustavad enamuse infantiilsed inimesed, vanad lapsed, ja igal pool, kus jäme ots on laste käes, võib oodata sõda, sest .. sõda on laste meelelahutus. [—] Praegu maailmas levinud idee tõdede paljususest räägib risti vastu armastuse ja aukartuse ainukesele tõele ja õigustab igati lapsikust ning vabadust olla rumal. [—] Rumalusest rääkides mõtlen seda rumalust, mis peidab end harituse sildi taha. [—] Kuna need laste maailma etableerunud filosoofid ütlevad, et kõik on võimalik ning kõik on ainult kokkuleppe küsimus ning tõde ja inimväärikust pole olemas, siis kardavad suured hulgad ennast lollidena näidata ja lähevad vooluga kaasa, nagu ajaloos alati.”[10]
Kirjanik näeb ebaküpseks jäämise peamise põhjusena südamehariduse, armastuse, aukartuse ja väärikuse puudumist. Tema sõnul on valitsemas omalaadne infantiilsuse diktatuur, mis püüab hävitada eelkõige küpsuse ja väärikuse ning selle kaudu armastuse ja tõe. Üha vähem ameerika täiskasvanuid soovib olla lapsevanemad, pürgitakse olema ise lapsed, väidab kultuuri-uurija Neil Postman.[11]
Lapsele on rohkem lubatud ja antakse kergemini andeks. Kuidas on aga lapse moel käituvate vanemaealistega? Probleemi olemasolule viitavad konfliktsed MTÜ-d, poliitilised kemplused, töökollektiivid, milles valitsev olukord on tinginud kutseliste lepitajate elukutse tekkimise.
Vahest võiksid eakamad selles olukorras võtta omaks, et eneseareng ega missioon kaasteeliste seas pole veel lõpule jõudnud. Õieti on eakate ees küsimus: kuidas vaadata ette, vaadates ühtaegu ka taha, ja säilitada selge pilk.
Sarnane saatus, staatus ja ilmajäämised
Generatsioonide teke tähendas põlvkondade teadlikku eristamist ühiskonna asjades osalemises ja omavahelistes suhetes. Tekkisid eri põlvkondadele mõeldud aeg ning kohad ühiskondlikus ruumis. Gutenbergi leiutis oli ellu kutsunud koolid laste tarbeks ja sellega käis kaasas kõigi osapoolte lahkumine kodust: kooli, tööle, meelelahutusasutustesse. Teoreetikute sõnul on elukaaremudelil normatiivne tähendus, see toodab arusaama, kuidas mingis vanuses tuleb käituda, mida võib eeldada noorelt ja mida vanemalt inimeselt ning mis ühe või teisega üldse võib juhtuda. Siit omakorda ammutasid toitu vanuselised stereotüübid. Elukaarel liikumine on lineaarne ja põlvkondlik kuuluvus määrab inimese seisundi ja väärtuse ühel või teisel ajahetkel. Lahutatud said eri generatsioonide kogemusmaailmad.
Samas määratleti nii lapsi kui ka vanu selle järgi, milline oli nende suhe täisväärtusliku täiskasvanulikkusega. Laps kehastas loodust ja ebaküpsust, lapsi ülal pidav täiskasvanusugupõlv esindas kultuuri.[12] Ka vanemaealine inimene oli pigem loodus, sügis ja hääbumine, mitte nagu täisvereline produktiivne täiskasvanu. Laps esindas ebateadlikku, irratsionaalset, alasotsialiseeritut, ta oli täiskasvanute varasem ise. Eaka staatus aga täiskasvanu hilisem ise, mida saab n-ö edasi lükata kunstlikult pikendatud nooruse abil. Soome uurija Maija Lehtovaara väidab: meie aegade materialism on tinginud selle, et mittetöövõimelisi lapsi ja ka vanu mõistetakse vähe. Nemad ei osale ühiskondliku tootmise mehhanismides ja neid seob eemalolek ühiskonna tähtsatest asjadest.[13]
Viimase 40 aasta jooksul kirjutatakse ja räägitakse nn uuest lapsepõlvest. Uut lapsepõlve on hakatud iseloomustama järgmiste mõistete kaudu: institutsionaliseeritud, isoleeritud, projekteeritud, autoriteetideta, digitaliseeritud, ratsionaliseeritud. Veel uuem lapsepõlv asetab lapse erilisuse aujärjele, sest lapsi on vähe. Tänasel lapsel on enneolematus ulatuses õigusi ja tema ümber keerlevad pehmed, ent nõudlikud täiskasvanutele suunatud sõnad: hooli, märka, toeta. Iseasi, kuivõrd see nõue teostub.
Nooruse vanusepiir nihkub järjest kaugemale, oma vanust varjatakse endiselt, eriti naiste seas, kelle kaubamärk on nende välimus. Noorus on atraktiivne ja ihaldatud oma vitaalsuse, ilu ja efektsusega, noorus on kõlblikkuse norm, mistõttu tasub võidelda bioloogilise vananemise vastu. On tekkinud väljavenitatud noorus, ka üle 50-aastased jätkavad noorsookultuuris elamist. Kaovad täiskasvanute ja laste riietuse erinevused, ka erinevused keelepruugis, käitumises, hoiakutes.[14] Eakad käivad teksades ja nokamütsiga. Täisealiste puhul kohtab lapsikust, mille on normaliseerinud filmid ja muud ekraanid, lapselt seevastu eeldatakse varaküpsust. Tudengid hüüavad õppejõude eesnime pidi. Samuti lapselapsed oma vanavanemaid. Oleme kõik justkui osalised ühes ja samas staatusruumis – vestlustes loevad seisukohad, mitte kellegi auväärsus, spaades, konverentsidel ja loodusradadel kohtuvad kõik. Samas aga nagu ei ole ka – vanemad põlvkonnad kannavad kaotusi, nad võetakse rajalt maha ja suunatakse üksildusse. Mida enam eemale tuksuvast eluhoovusest, seda igavamad ja tarbetumad nad on, sest nende kogemusruum ei täiene enam. Uurija Thomas Ziehe võtab toimunu kokku pessimistlikult: „Rohkem kui kunagi varem on noorusest saanud erootiline, esteetiline ja kommunikatiivne müüt ja rohkem kui kunagi varem tunneb noorus end tarbetu sugupõlvena.”[15]
Industriaalajastu kitsaste korterite vanavanemad lahkusid lõplikult eraldi elupaikadesse või lahkusid lapsed kodust, et elada segamatult omaenese elu. Teisisõnu, kodudest lahkus elu. Vanemaealiste nõuanded ja sekkumine noorte ellu kohtasid järjest suuremat trotsi. Vanade minekus pole midagi uut, ka Vargamäe Andres saadeti sauna elama, ja Jaapani alade põlisrahvad viisid oma tarbetuks jäänud vanad Narayana mäele surema. Kodusele aujärjele jäeti vanad traditsioonilistes idamaistes kultuurides.
Lapsi ja eakaid puudutab perekondade erosioon sarnasel viisil. Lapsele oli tema pere lähtesadam, eakatele kodusadam, kuhu aktiivsest elust tagasi pöörduda. Max Horkheimer on esile toonud perekonna topeltülesande: ta varustab ja toetab inimesi põhioskustega ja energiaga tööks ühiskonnas, teisalt pakub tundeelulisi reserve, soojust, lähedust, mis aitab välja kannatada külma argireaalsust.[16] Lastele tähendas pere eri põlvkondade ja elualade tundmaõppimist, see oli õpi- ja kogemuspaik, sest generatsioonid olid üksteisele lähedal. Nüüd pole sellist sadamat enam ei noortel ega eakatel. Ka tänased generatsioonikonfliktid on teistmoodi, varem otsisid noored oma teed ja vanemad olid neil jalus, täna on vanad-noored liigagi sarnased – ühendajaks sama massiühiskonna tarbijamõtlemine ja vastutuse kogemine koormana.
Iseäranis märkimisväärne paradoks on tõsiasi, et generatsioonide piiride ähmastumine ei ole suurendanud nendevahelist lähedust, vaid pigem võõrandumist.
Võõrandumine ja võõrdumine ilmuvad, kui inimene ei kanna enam hoolt aia eest, mille ta on nimetanud kultuuriks, sealjuures lugupidamiskultuuriks. Postmodernismi üks tunnusjooni on autoriteedistruktuuride purunemine. Vanadel ei saagi enam olla asjatundja autoriteeti, kuivõrd ühiskondlikult hinnatavad pädevused nendeni ei jõua ja nende enda pädevused on kaotanud väärtuse. Vanus ja kogemuste rohkus ei tähenda enam, et mõistetakse paremini elu. Vanemaealiste toimimisala on kitsas, noorte elukogemus avar ja avalik, noored teavad trende, jagavad digisüsteeme, ikoone ja kehtivaid suhtemudeleid. Vanad on digimaailma probleemgrupp. Nad on noorte kõrval mingis mõttes lapse staatuses ja nende elutarkus on teabest niigi küllastunud noortele pigem tüütu. Vanasõna Hallpead austa, kulupead kummarda on pöördunud nuripidiseks. Kui inimene on vana, siis on vana ka kõik muu temasse puutuv – tema teadmised, veendumused, ennustused, raamatud riiulis, arusaamad. Laste silmis ei ole täiskasvanud endisel moel eeskujuks, kelle sarnaseks saada tahta, sest nende meedias paljastatud elu nuripooled ei ärata tingimusteta usaldust ega lugupidamist. Terased noored avastavad eakamate sugupõlvede infantiilsuse ja rigiidsuse. Mõneti on see isegi teene vanemaealistele – eaga omistatav iseeneslik aura ja respekt hajub, kaalule asetuvad asjaosaliste isiksuslikud kvaliteedid.
Katkestuste kultuur kui ajastuomane diagnoos on kõnepruugis juba kinnistunud. See tundub olevat teadlikult korraldatud suur unustamine, selle tühjaks ja kõrvaliseks kuulutamine, mis eelnevatele põlvkondadele oli elu kooshoidev aluspõhi. Ülikoolide õppekavadest on kõrvaldatud teadusvaldkondade ajaloo ja eelneva mõtteloo tundmine, kust meie praegune eluvaade pärineb. Järelmodernismi järellainetus justkui pühkis tarbetud tõkked progressi teelt, ent progress tähistab nüüd ennekõike tehnoloogilisi arenguid. See ei puuduta inimest ennast, tema iseloomu, suutmisi, eetost, nagu loodeti kord valgustusajastust lähtuvas Bildung-mõtlemises. Strateegiameistreid ei huvita enam inimintellekt, laste, noorte ja vanade potentsiaal, vaid pigem tehisintellekt.
Mitmete ajastu-uurijate sõnul iseloomustab õhustikku, kuhu lapsed sünnivad, keskendamatus, perspektiivitus, üksildus, ebakindlus, ühisidentiteedi-igatsus, kõiki painav kodutusetunne. Siin jagavadki eri generatsioonid ühist maailma. Kui noortele on nii antud kui neilt ka võetud, siis mida on eakamale generatsioonile antud peale ülinapi pensioni?
Kohtumiste aeg ja paigad – uusi võimalusi otsides
Mis meid varem sidus? Need olid praktilised eluvajadused. Kohtumiste aeg ja paigad olid talgud, kartulivõtt, kevadine maa kaevamine, heinategu, õunamahla pressimine, jõululaud. Ja laste suvi maal vanaema juures. Heaoluühiskond vabastas sellest kõigest, paljastades ühtaegu, et neil kokkusaamistel oli kaugelt laiem ülesanne kui mahlapurgid ja haritud maa. See oli praktiline side põlvkondade vahel. Kui heina pole enam vaja teha, siis tullakse vanaema juurde harva.
Tänapäeval nähakse eakaid pigem nagu omaette ja omavahel aega veetvat põlvkonda. Ometi on postmodernistlik piiride hajumine siin pakkumas uusi turuplatse ja kokkusaamise viise. Teadlikult ja ühiskonna tasandil aru pidades võiks muutuda generatsioonide piiridest ja väärtustest mõtlemise viis.
Eakate väärtustamisest räägib muu hulgas see, et on tekkinud ametid, mille sisuks on töö vanemaealistega; uued suunad on gerontoloogia ja geropedagoogika. On tekkinud eakate kokkusaamise kohad, väärikate ülikoolid; üheks neist paraku ka üldhariduskool, mis püsib lepliku meelega eakate õpetajate õlgadel. Nii mõnedki tööandjad oskavad hinnata eakate elu- ja töökogemusi.
Sotsiaalmeedias ollakse eale vaatamata võrdselt ümber ümarlaua ja põlvkondlikud lõhed tasanduvad ühiseid vaatenurki leides.
On toimumas muutused õppimises-õpetamises-kasvatuses – noorematele ei vaadata enam ülalt alla, vaid õppimine on vastastikune. Targad vanavanemad loevad kuulekalt läbi kosmose- ja koletistega võitlemise raamatud ja vaatavad ämblikmehe filme, et oma lapselapsi mõista ja nendega dialoog üles ehitada. Lapsi ei veena üksnes kellegi täiskasvanulikkus. Thomas Ziehe järgi ühendab generatsioone psühholoogiline nälg läheduse järele. See võiks neid ka nüüd kokku tuua.
Rahvusvahelistes uuringutes tõdetakse, et noored väldivad tihti vanemaid inimesi, sest neid hirmutab nii nende kibestumine ja depressiivsus kui ka suhtlemine ülalt alla teadja positsioonilt. Nii püütaksegi teadlikult segregatsiooni vähendada ja korraldada suhtlusolukordi, kus vanemaealised arutlevad teismelistega huvipakkuvate küsimuste üle ja jutustavad väiksematele lugusid. Uuringute tulemusel on selgunud, et suhtlusolukorrad parandavad nooremate arvamust vanematest märgatavalt, vähendavad ealisi stereotüüpe ning tõstavad oluliselt ka eakamate enesehinnangut.[17]
Noortele ei ole võõras viisakus ja lugupidamine vanemaealiste vastu, ent olulised on asjaosaliste inimlikud omadused. Noored täiskasvanud suhtlevad meelsasti selliste vanemaealistega, kes on heatahtlikud, sõbralikud, huumorimeelsed, ja saavad neist kohtumistest rahulduse. Ka vanemaealistele pakub see positiivset eneseteostust. Dotseeriv ja patroneeriv hoiak peletab noori eemale.
Tiina Tambaum on käsitlenud vanemaealiste inimväärikusega seotud probleeme.[18] Endisaegade seisukohad on põhjust üle vaadata. Vanad tuleks vabastada generatsiooniomaste stereotüüpidega seonduvast õpitud abitusest, passiivse eemalolija rolli paigutatuid tuleks näha mitte üksi saajate, vaid ka andjatena.
Praegu elujõuliselt toimetavate põlvkondade kultuuriheerosed olid Kaplinski, Alliksaar, Viiding, Üksküla, Mikiver, Traat, Kross, Valton, Vilimaa, Panso, Krumm. Noorematele on need nimed kauge aeg. Katkestuste kultuuris võiks hilismineviku vaimusuuruste tundjatel ning tänastel loojatel olla eriline missioon: hoida kultuuripuu tüve püsti, vahendada loodut selle elusuuruses, hoida mõõdutunnet globaalse ja lokaalse jõukatsumises. Iseasi on juba, millega võluda oma olemisele sisu leidma nooremaid põlvkondi. Kas saab see veel olla midagi loomulikku või vajaksid need sillad teadlikku arhitektuurilist kompetentsust?
[1] O. Negt, Kindheit und Schule in einer Welt der Umbrüche. Göttingen, 1997, lk 100.
[2] Z. Bauman, Postmodernin lumo. Tampere, 1996, lk 8.
[3] T. Ziehe, „Zeitvergleiche” Jugend in kulturellen Modernisierungen. Weinheim, 1997, lk 10.
[4] T. Ziehe, „Zeitvergleiche” Jugend in kulturellen Modernisierungen, lk 134; T. Hoikkala, Aikuistumisen paradoksi. Rmt: Muutoksen sosiologia. Helsingi, 1998, lk 251.
[5] N. Postman, Lyhenevä lapsuus. Porvoo, 1985, lk 50.
[6] D. Kennedy, Reconstructing Childhood. „Thinking. The Journal of Philosophy for Children” 1998, nr 1, lk 29–37.
[7] N. Postman, Lyhenevä lapsuus, lk 130–133.
[8] T. Ziehe, Uusi nuoriso – epätavanomaisen oppimisen puolustus. Tampere, 1991, lk 44; T. Hoikkala, Aikuistumisen paradoksi, lk 251.
[9] T. Ziehe, „Zeitvergleiche” Jugend in kulturellen Modernisierungen, lk 152.
[10] V. Luik, Selle kevade tervitus. Tallinn, 2020, lk 126–129.
[11] N. Postman, Lyhenevä lapsuus, lk 149.
[12] D. Kennedy, Reconstructing Childhood, lk 29–37.
[13] M. Lehtovaara, Näkymätön lapsi näkyväksi. Lapsen ihmisarvo kasvatuksessa ja lapsitutkimuksessa. Rmt: Fenomenologinen vuosikirja 1993. Tampere, 1994, lk 41.
[14] L. Alanen, M. Bardy, Tutkimus lapsuudesta yhteiskunnallisena ilmiönä. Helsingi, 1990, lk 10.
[15] T. Ziehe, Uusi nuoriso – epätavanomaisen oppimisen puolustus, lk 47.
[16] Vt: O. Negt, Kindheit und Schule in einer Welt der Umbrüche, lk 79.
[17] C. R. Hernandez, M. Z. Gonzalez, Effects of Intergenerational Interaction on Aging. „Educational Gerontology” 34, 2008, nr 4, lk 292–305.
[18] T. Tambaum, Õppimine vanemas eas on tervisele kasulik. „Postimees” 27. IX 2021.
Lisa kommentaar