Kui Mirjam Parvelt Eharoosa kirjandus­õhtul küsiti, kas ta peab end kirjanikuks, kõlas osa vastusest umbes nii: „Mul on nüüd sellised sõbrad, nii et seega vist olen.” Kui valida juhuslikult keegi ligi 30 noore kirjaniku seast, kes on Circa 7 Celsiuse talve­koolides osalenud, ja küsida, kas ta peab end Balti kirjanikuks, kõlaks vastus küllap samamoodi, suurema järelemõtlemiseta.

Circa 7 Celsius on Balti noorte kirjanike võrgustik, ühtlasi ilmus suve hakul samanimeline antoloogia. Projekti juured ulatuvad aastasse 2023, kui Kaunase Riiklikus Draama­teatris kohtusid kunstnik Kristel Zimmer ja lavastajaabi Dominykas Matulionis. Viimane oli parasjagu välja andmas leedu uue kirjanduse ajakirja Gegutė (Kägu) esimest numbrit. Kristel meenutab Dominykase depression hair soengut, läbipõlemis­esteetikat, mis täna kulutulena levib.^[1]

Kui Matulionis kurtis Gegutė rahastamis­raskuste ning noore autori kesiste väljavaadete üle Leedu kirjandusmaastikul, meenus Zimmerile Värske Rõhu edulugu, mis oli toona saamas 18-aastaseks ja mille toimetajad saavad palka ja kaastöölised honorare. Esimene mõte oli tuua Gegutė rahvas Tartusse Värske Rõhu toimetusega tutvuma. Kuid koos Paul Raua ja Mia Maria Rohumaaga hakkas idanema sootuks suure­joonelisem plaan.

Esimene talvekool

Juba 2024. aasta jaanuaris toimus Balti noorte kirjanike talvekool Tallinnas, Esnal ja Tartus. Talvekooli kutsuti 18 kirjanikku, igast riigist kuus. Leedu esinduse eest vastu­tas Dominykas, kes saabus oma Gegutė seltskonnaga. Läti autoritele korraldati open call, Eesti kirjanikud valisid välja kohalikud korraldajad.

Tallinnas külastati eesti väljaannete, Müürilehe ja A Shade Colderi toimetusi. Lõunanaabrid tutvustasid ajakirju, mille väljaandmisega nad ise tegelevad. Läti poetess ja toimetaja Māra Ulme veeretas Avīzes Nosaukumsi (Ajalehe Nimi) kümne­meetrise rullnumbri laua peale lahti ja ütles, et nende ajakirjas avaldatakse kõik, mis neile saadetakse. Dominykas jagas Gegutė avaväljaande käsitsi nummerdatud eksemplare. Kas kõige pöörasemalt lahedaid asju tehaksegi siis, kui keegi selle eest kopikatki ei maksa? Ei tea, Māra ütles küll, et ta on juba väsinud.

Tallinnast Esna sõitsime juba kõik koos bussiga. Esna mõisa võimsad palgid, kõrged laed, maalitud söögitoa sein. Istusime pika laua taga, kaheksateist Circa kirjanik­ku täpselt kolmest riigist. Pikas rodus läksime kabeli juurde läbi lumise metsatee. „Millest sina kirjutad?” Tõlkisime oma tekste inglise keelde ja lugesime neid mõlemas keeles ette: emakeeles ja ühiselt mõistetavas. Mängisime Orestas Razumasega neljal käel klaverit.

Tartus külastasime Värske Rõhu toimetust – mõte, millest kõik ju alguse sai –, nagu herned kaunas tihedasti koos. Paslik paik viiendaks päevaks, laud küpsistest lookas, kohvikannud rivis. Õhtul kõlasid Barlovas kõik kolm keelt uhkelt segamini. See neljas täitis vahendajarolli. Autorid tõstsid mikro­foni suule ja paksult rahvast täis ruum kuulas. Ka tekste, millest nad ei saanud aru. Veel ei saanud aru. Von Krahli poisid kandsid eestikeelseid tõlkeid ette. Atmosfääri lõi Atmostas Baltija obskuurses süntesaatoriseades. Olime unustanud Orestase novelli tõlke välja printida. Ta alustas oma ette­astet sõnadega: „Since it’s in Lithuanian and there’s no translation then I guess you’re all fucked.” Oma etteaste lõpetuseks kargas ta kohalt püsti ja tormas ukse paukudes pimedasse talveöhe. Esimese antoloogia, „Circa 7 Celsius”, ees­sõnas seisavad laused „Miks ma ei oska leedu keelt? [—] Ma tahan lugeda oma sõprade luuletusi läti keeles.”^[2]

Teine talvekool

Ütelgu eestvedajad, mis tahavad, minu jaoks oli teine talvekool tõlketeemaline. Mirjam Parve viis läbi tõlketöötoa, mis kestis mingis mõttes ürituse lõpuni. Tõlkisime üksteise tekste inglise keele vahendusel. Enne esimest talvekooli ma ennast kirjani­kuks ei pidanud. Teises talvekoolis ütles Roberts Vilsons mulle, et minu lühijutus on kõik elemendid, mida ta luule juures oluliseks peab, ja pani mind nii punastama.^[3] Ma olin arvanud, et lõunanaabrite keeled on omavahel hirmus sarnased, kuni kuulsin oma teksti tõlgituna leedu keelde, mis kõlas nagu vihmast kirgas sammal ja seenekübarad langenud puutüvel, ja läti keelde, mis kõlas nagu kivikliburannas vaikselt vahutav merevesi, karbid ja ajupuuoks. Ja sain tunda tõlkimatut luulet, kui kolleegi teose kallal pusinuna alla vandusin. Töö tõlgete kallal kestis Tartuni.

Vahepeal jõudsime kuulata Markus Saare kaheosalist kväärkäsitlust Bram Stokeri „Draculast”. Pärast esimese osa lõppu suundusime õhtu hämaruses mõisast metsakabelisse. Loengupidaja seisis risti all, küünlavalgel ja jätkas täpselt sealt, kus ennist pooleli jäi. Proosaline jätk dramaatilises keskkonnas tõi naeru suule. Esimeste seas mõisasse naastes tulid mulle judinad peale: kõrvalisel metsarajal, kus ma poleks osanud oodata kedagi kohata, kondas varjuline kogu. Ta tumedad riided sulandusid puutüvedega ühte ning esmalt tundus, nagu näeksin õhus hõljuvat pead. Jõudsime lähemale ja silm harjus nähtuga: üks Leedu kirjanik oli otsustanud Dracula kväärloengu lõppu oodata pühakoja ees.

Eeterlikud kogemused küünlavalgel ei lõppenud sellega. Lote Vilma Vītiņa lasi kirjutamisvõtete töötoas igaühel mõelda sõnale, mis tema emakeelt hästi iseloomustab. Käisime mõisa peal ringi, mõmisedes igaüks oma sõna nagu mantrat. Seejärel jagas ta laiali pisikesed lüümikud, mida kirjutamisel inspiratsiooniks kasutasime. Eriti meeldejäävad olid Eriks Dekoneksi ja Tõnis Vilu vaimusünnitised: Dekoneksi lüümik kujutas silmadeta mehe skulptuuri ja Vilu lüümik skulptuuri kahest mehest, kellest üks oli käe kaotanud. Lote projitseeris iga autori pildi seinale, kui see oma teksti ette luges. Ma ei pannud Vilu pildil puudu­olevat kätt tähelegi, enne kui kogu tuba, sära silmis, keset luuletust projektsiooni vaatas: ja ongi käsi puudu! Ilma naljata, Esnal oli imeline.

Tartusse jõudis ka killukene Esna võnkeid, kui üksteise tekstidest valminud tõlkeid Tartu Uues Teatris publikule ette kandsime. Soovitud väike saal oli kinni, nii et saime suure saali väikse hinnaga ja panime maha punase vaiba ja diivanid ja tugitoolid, istusime ringis, kõik näoga sisse­poole, esinejad kuulajatega segamini. Kui võrrelda kirjanike loodud tõlkeid, mis esitamisele tulid, rutakate AI-tõlgetega, mida Esnal omavahel jagasime, et üksteisele oma tekstidest aimu anda, siis on see nagu öö ja päev. Kuidagi ei anna võrrelda. Milline suur asi on pühendumusega tõlkida!

Kolmas talvekool

See on veel olemata, aga koht on juba teada: Maajaam Otepää lähedal, seal, kus möllavad metsikud bitid, ja teemaks tuleb sõna eri meediumites.

Antoloogia

Pärast esimest talvekooli saatsid eest­vedajad teate, et ootavad nüüd meilt tekste Balti noorte kirjanike antoloogiasse „Circa 7 Celsius”. Nii sündis üks kaunis raamat ja varsti saab neid kolm: lisaks eestikeelsele, mis ilmus 2025. aasta mais, on oodata ka läti- ja leedukeelset kogumikku.

See on läbilõige Balti noorest kirjandusest, aus snapshot sellest, mis talvekoolis kohtunud autorite loomingus toimub. Projekti kaasava filosoofia kohaselt ei öeldud ühelegi autorile ära ja enamik saadetud tekste pääses trükki. Nii jõuab meie ette mitmekesine ja autentne pilt noorte loojate hetkeseisust.

Antoloogia annab tunnistust ambitsioonika ülesande keerukusest. Koguda, toimetada ja tõlkida pooleteise aastaga kaheksateistkümne eriilmelise autori tekstid kolme keelde pole mingi naljaasi. Kohati tekib lugedes tunne, et midagi olulist on tõlkes kaduma läinud. Eelkõige puudutab see luuletusi, mille rütm, kõla või keelemäng ei pruugi tõlkes edasi kanduda. See ei ole aga etteheide, vaid kinnitus tõlketöö keerukusest ja C7C ettevõtmise vajalikkusest.

Kogumikust leiab lisaks luulele ka proosat – miniatuuridest novellideni. Draamavormi esineb Deividas Preišegalavičiuse ja Kristel Zimmeri eksperimentaalteostes. Tekstide seas on närvilisi ja kihutavaid, aeglustuma kutsuvaid ja unenäona virvendavaid, argisest ja teispoolsusest kõnelevaid. Leidub jumalaid ja deemoneid ja küllaga absurdsusesse kaldumist. Nii kui üks tekst lõpetab tõega lämmatamise, tuleb teine ja lehvitab värsket õhku ja huumorit peale. See raamat hingab nagu üks igati elujõuline kirjandusskeene. Või mitmekülgne perekond, mille kaos end ise koos hoiab.

Silma jäävad Emija Grigorjeva oma huumori, psühholoogilise sügavuse ja kujundileidudega, Līva Marta Roze luule­tused oleks nagu eesti keeles kirjutatud, nii mõnusalt aistingulised: põrkud kokku mulla ja sametiga, niiskete koonuste ja viina­marjahammastega. Lote Vilma Vītiņa säästlike väljendusvahenditega luuletused mõjuvad idamaise võitluskunstina, mis tantsib lugeja ümber, kuni ootamatult hingetuks lööb. Orestas Razumas, muidu nii tõsine leedu wunderkind, naerutab Vana-Kreeka jumalate hingeeluga. Eesti autorite seast kerkib esile Paul Raud lugudega, mis on meisterlikult viimistletud ja kõnelevad sama palju läbi ütlemata jäetu kui väljaöeldu. Susanna Mett viib lugeja kolmkeelse luuletusega „istabā. to become a taim” unenäolisse seisundisse: lätikeelsed read avanevad, kui lugeja need tõlgib, ja hajuvad taas, kui võõra keele sõnade tähendus unub. Aga tunne jääb. Jääb valgust täis tuba. Nagu unenäos.

Edaspidisest

Selle teksti ilmumise ajaks on teise talve­kooli tekstid uueks antoloogiaks juba kokku kogutud – valmib järjekordne teos, aga sellega lugu veel ei lõpe. Mia mõtleb Balti noore kirjanduse uudiskirja loomisest, Kristel kaalub lihtsamate formaatide, nagu koomiksite ja zine’ide, väljaandmist. Dominykas ja Deividas kutsuvad suvel Leetu, Lauris mõlgutab mõtteid, et midagi Lätis korraldada. Laienetakse ka Ukraina suunal, et luua sidemeid sealsete noortega. Ja alati on mõtteis, kuidas ülikoolist keeleõppureid kaasata, et oleks tõlkijate pealekasvu. Kõlaks peaaegu ulmeliselt, kui juba nii palju vägevat poleks korda saadetud.

Muide, avastasin, et Google’ist C7C tegemiste kohta info leidmiseks ei peagi kirjutama „Balti noorte kirjanike võrgus­tik”, piisab ka lihtsalt „Balti kirjanike võrgus­tikust”. Ega mõne aasta pärast suurt vahet enam polegi. Huvitav, kui kaua läheb aega, et päring „Balti kirjanikud” ei annaks enam esimeseks „Baltisaksa kirjanikke”?

---

^[1] Mulle meenub Dominykas Barlovas purjus vanameest hurjutamas. See muudkui vatras midagi ega tahtnud minema minna. „No one’s ever told him he’s not special,” oli Dominykasel vanamehe kohta öelda. Meenub ka tema lugu mehest, kes muutus kajakaks ja lendas minema.

^[2] K. Zimmer, M. M. Rohumaa, Circa 7 Celsius. Tallinn, 2025, lk 9.

^[3] Võrreldav hetkega, kui Oleg Gross veenis Saaremaa mehaanikut, et ta on järgmine Marko Märtin, või kui võõrandunud vanaema kinnitab nohkarist keskkoolitüdrukule, et ta on Genovia kuningriigi troonipärija.