Kärt Hellerma: „Terasest tuba”.
EKSA, 2025. 119 lk.

Ma ei tea, mis materjalist on sein „Terasest toa” autorimina ja lüürilise mina vahel – tunnistan, et ma ei ole kummagagi veel kuigi tuttav. Seega ei jää mul üle muud, kui uskuda seda, mida ja kuidas on otsustatud seekord näidata, ja loota, et mul liiga palju kontekstuaalseid pimetähne pole. „Terasest tuba” on värskeim teos Hellerma aukartust­äratavalt arvukate raamatute reas, kus leidub nii proosat, luulet kui ka kriitikat, ning näitab, kuidas kogeda tundlike meeltega maailma, mis inimest alati ennemini laastab kui säästab.

Lühike ja intrigeeriv avaluuletus pakub kummastava kõrvalpilgu kehavälisele maailmale: „Enne ärkamist nägin / tumedas vees ujuvat / pika sabaga spermatosoidi / teadsin et ema munarakk on lähedal / ja mul pole kehaks saamisest / enam pääsu” (lk 10). See on kehaväline, kuid Mina on sealjuures juba olemas. Mina, kes vaatleb enda kujunemislugu ilma omaenda volita – agentsuseta keha, kellelt sündimiseks luba ei küsitud, mäletab enda saamislugu ja see võimetus mõjutab kogu luulemina elu. Kummati mõjub see paradoks võimestavalt ja toetavalt. Kohe järgmine luuletus, „Ma ei teagi”, on „Terasest toa” tüvitekst, manifest: „Ma ei teagi kas elan selleks / et muuta oma elu tekstiks / või jälitada seda teksti / mille keegi on mu eluks muutnud” (lk 11). Hellerma sõnab shakespeare’likult, et raiume kõik algtekstist välja enesele mõeldud rolli.

Kõrvalpilk, mina kui Teine, kumab läbi tervest esimesest osast. Hellerma tekstide kehalisus avaldub ootamatutel hetkedel ja hästi töötava kujundlikkusega. „Su saatus vaatab sind / su vasaku õla kohalt [—] sest saatus on nähtamatu / aga alati sinuga” (lk 12). Või ka: „rusutuse taga / on valguse kuma / milles liiguvad Suured Aitajad / kes sisenevad vahel / mu vaistu­desse” (lk 22). Suuri algustähti kohtab „Terasest toas” vilksamisi kogu teose vältel, see annab aimu autoriteedist, mida luulemina abstraktselt isikustatud loodus- ja vaimujõududele omistab. Suurte Aitajate kõrval osutab luulemina – Platonile viidates – ka näiteks Liigutajale, „kes Elukardina taga / liigutab hoobasid” (lk 111). Inimene, sealhulgas luulemina ise, on võrreldav aga pigem kärbeste ja mesilastega – oma oluliste ülesannetega küll, mis aga suures plaanis (kellegi teise suures plaanis) on võrdlemisi tähtsusetud. Ta on kõrvaltegelane ka omaenese elus.

Mõnikord kipub Hellerma oma kujundeid liialt üle seletama, seda iseäranis just taolistel hetkedel, kus kõrvutab hinge või saatust mõne loodusjõuga meie eneste kehades. Kuidas eraldada oma nahka kõiksusest, küsitakse näiteks ühe luuletuse (lk 13) alguses, ent sellele järgneb ennast tühistav rida („seda pole vaja küsida”) ja suundutakse hoopis geograafiliselt ­häguseks jäävasse maailmakorda, kus inimene oma keha ja mõtteid karjusena talitab. Näib, otsekui ehmuks Hellerma vahel iseenda küsimuste peale, milles väljendub soov end ettekirjuta­tust (sh piiridest) lahti rebida, ja suubub taas sulaserolli. Selle põhjus aimub ühest remargist: luulemina on tundnud, et ta jääb oma kujundlikkuse tõttu inimeste silmis liiga keerukaks ja kätte­saamatuks, mistõttu püüab ta „olla aina lihtsam” (lk 112). Ma tunnen selle üleseletamise vajaduse ära, kombin selle tekke alust. Olemasolu on justkui pidev elusolemise eksam. Kas mu praegused valikud lähevad kokku selle rolliga, mis on mulle mõeldud? Mis juhtub, kui sellelt rajalt irdun? Kumb jõuab enne pettuda, kas saatus minus või mina saatuse nöökimise pärast?

Kuigi „Terasest toa” tuum seisneb hapruses, torkas eeskätt silma vastandlikkus metafooride füüsilisuse ja eelkirjeldatud seisundite vahel. Luulemina elus on teravad nurgad ja teravad esemed: hommikud on nõelteravad nagu ümbritsev maailmgi, elu on endast ohtlikult läigatades märku andev nuga. Viimane motiiv esineb korduvalt, sest ka luuletuses „Kõige all” sõnab Hellerma: „Kõige all on Elu Vahe Tera / mida tuleb igal hommikul uuesti / hakata unustama / ent terashall lõikepind vilksatab / üha lühemate ajavahemike tagant / kuidas sa siis ei karda” (lk 19). Kuna neli lehekülge eespool olin juba elu vaheda, ähvardava noa olemasolust teadlikuks saanud, mõjus selle tugeva metafoori peatne, üsna samasisuline kordamine vähem kui esimesel korral. „Terasest toa” tekstid jäävad vahel üksteist liiga palju kordama, nii et võiksin nad panna stroofidena järjest sama pealkirja alla. Kuidas suhtuda sellesse, kui üks kujund või väljend korduvalt esile tuleb – on see taotluslik viide eelnevale, on see kood, on see lihtsalt viimaks kuluma kippuv meelisvõte?

Nii-öelda sugulasluuletuste rohkus mõjus lõpuks väsitavalt. Luuletuste emotsioon ja lugeja kaastunne lüürilise mina vastu saavad kannatada, kui ühes peatükis esineb liiga mitu „A on kui B” stiilis ülesehitusega teksti. Liiatigi kui vahel tundub, et autor ei usalda enda valikuid ja enese­väljendust lõpuni ning töötab kujundi „lõhki”. Lüürilise mina psühholoogiline pusle avab end minu jaoks täiel määral alles kolmandas osas, kui tekib esimene konkreetne, nimeline isik – Sinihabe. Sini­habemele on pühendatud kogu see osa ja on selge, et räägitakse valusast, mitmel tasandil vägivaldsest lähisuhtest. Vaimsed küünejäljed nahas võivad jääda alles ka pärast valusa suhte lõppu; inimene lahkub või kästakse tal lahkuda, ent tema kohalolu jääb kummitama. Vaatan enda ümber olevat tuba: laud on sinine, kruus samuti, veenidki päiksevõõra naha all kumavad tintjalt. Sinihabeme tegude vastikult püsiv raskus lüürilise mina õlgadel on igati usutav ja samastumist võimaldav. Kuidas ennast pärast sellist asja taas üles ehitada? Kas saabki enam endiseks tagasi? Inimene on kaitsepositsioonil, ehitab enda ümber metalseid seinu, kannab taskus nuga. Hääl on kurgus kinni. Identiteet on kõigele – ka pidevale kriitikale – nii vastuvõtlikuks kulunud, et teiste inimestega aega veetes jäävad nende hääled, kiiksud ja kõnekäänud mõneks ajaks enda omasse kinni nagu takjapael. Enam pole küll kedagi, kes käsiks olla teistsugune, vähem-kui, aga pidev muundumisvajadus on kehas juba juurdunud.

Lisaks sõdadele iseenda kaitseks ja vastu on luulekogus esindatud ka globaalsed geopoliitilised tandrid. Mitu „Terasest toa” luule­tust keskenduvad kas Venemaa ja Ukraina või Iisraeli ja Palestiina vahelistele sõdadele. Hellerma osutab, et messiaid, kellele varem saime loota, meil pole („Enam pole ühtki messiast”, lk 53–54) – on usu- ja tõejärgne ajastu, mis ühest küljest küll vabastab, teisalt jätab niigi lootusetutel, hirmu­rohketel aegadel pidetuks. Kui ütleme, et isiklik on poliitiline, võiks vast ka väita, et iga sõda on kõigi sõda. Seda ilmestab hästi teose õnnestunuim tekst, mis algab ridadega: „Keegi riivib terasest riiviga mu kolpa / luuliiv langeb / sulades ühte sõmerja lumega / mu sääreluude ümber” (lk 94). Vägivaldse, ent väga kaunilt heliseva keelelisusega luuakse tugev visuaal, mis rõhub aistingutele ning tekitab vastu­olulisi tundeid. Loen, kordan, sosistan ridu – need on keeletundlikud, ent toovad mõtteisse nii vaimse vägivalla kui ka sõjaõudused. Omavahel jagelevad lugemisnauding ja sisuõõv. Soovin, et sellistele tekstidele oleks „Terasest toas” julgemalt rõhku pandud – näidatud hetki, kus valu pole üksnes ängistav ja kurnav, vaid ka jõhker ja rabe.

„Terasest toas” väljenduv teekond, selle endast välja kirjutamine, kaante vahele panemine oli autori jaoks kindlasti katartiline kogemus. Kui raskused on läbi elatud ja tunnetatud, saab selle energia suunata iseenda võimestamisse. Nimiluuletuse teine stroof kätkebki elujanu, mis ei pruugi veel olla üdini kehastunud, ent on end nüüd kehtestanud positsioonil, mis kuulus varem hirmule (või äkki isegi Hirmule): „siis tuleb tõusta [—] et lasta valgusesäral / uhtuda ära / see terasest tuba / ja tõugata ära / kõik teisedki terasest toad / et lõpuks lasta / metallil muutuda / valgusest joaks” (lk 23).