Elavate kirjas

Minu kortsud viivad nägupidi randa.
Härmas vee peal ema niiske nägu.
Praokil jää sees isa jäetud rada. 
Sellel rannajoonel näen neid kutsuda.
 
Nad ei hüüa, ei nad kuula, ei nad oota.
Ei nad samal liival ei nad mullal ei nad jääl.
Ei nad unes ei nad öödes ei nad elus
sammu minu suunas. Kuigi seisan.
 
Ranna jääl ja joonel. Liival. Ootan sula. 
Ootan ema härmas nägu. Isa jäetud rada.
Ootan, mida vesi rannas ütleb.
 
Ütleb, mis on jäetud minu kanda. 


*

Elavate kirjas
Elavate kirjas enam
Elavate kirjas enam ei ole
Elavate kirjas enam ei ole kirjas
Elavate kirjas enam ei ole kirjas elavaid
Kirjas enam ei ole kirjas elavaid
Kirjas enam ei ole kirjas
Kirjas enam ei ole
Ei ole


*

Isul sai elu otsa.
Isu on otsa korral.
 
Ela sa isuta.
 
Isu sai täitsa täis.
Isu läks täitsa ära.
 
Isu jäi eluta.
 
Elul sai isust villand.
Elul sai isu otsa.
 
Elu jäi eluta.


*

Mina olen õhtupäikeses vaevelnud
taimi muldades liivades näinud. 
Osutanud laululindudele külili roostikele 
kaladele vanadele ohtlikele paatidele.
 
Savistele radadele suurtele lastele 
heledatele omadele omadele
kuldadele lähedale seisnutele
vihmastele sirgunutele soojadele
 
olen üksiti veidi siiski ometi ikkagi
ajuti vähemasti tugevasti olnud. 


*

Nälg näe käib põldusid mööda.
Näe käib põldusid mööda.
 
Näljal näe nälg on vaid varuks.
 
Aga läikivate silmadega lapsed.
Läikivate silmadega lapsed.
 
Tunnevad hästi nälga.
Hästi tunnevad nälga. 
 
Unistavad leivasest leivast.
Unistavad leivast. Leivast.
 
Unistajateks nad kahanevad.
Unistajateks kahanevad.
Unistajateks paistes kõhuga.
Paistes kõhuga.
 
Kuhtuvad. Lahkuvad. Nii.