kuidas lõpeb päev kui käsi ei tõuse
suu on lehekõdu täis
ja hommik maitseb 
nagu prügi
 
nagu nõgeste mäda 
hapu virts
 
tõbine aknaruut
vahib põlgusega kuidas inimene 
pole enda vastu ilmutanud 
vähimatki hoolt
 
kannab purunemise hirmu 
ja paranemise häbi
 
nagu portselannukk


*

mürgimeri voogab mu sees
uhub kaduviku kaldaid
 
kühveldan katkisest paadist 
silmavett välja 
pisarad voolavad tahtmatult 
 
hirm on sõita meeleheitetormis
taeva serva suunas
 
kus sünnivad surmahoovused 
ja üheksas laine


*

unes ei saa valida
eluski mitte
kas ma tean kuhu teel olen
 
teised näikse teadvat
sõnade terad rapivad sisikonda 
kui tõusen öösiti
linna kohale kummitama 
 
ja põlen