Kusi

Kõik linnad haisevad kuse järele. Küsimus on üksnes selles, millised kohad täpsemalt ja kui tugevalt – igaüks teab, kuidas haisevad alajaamadetagused ning sillaalused, kust hordid läbi marsivad. Näiteks teavad ilmselt kõik, kes on kunagi käinud Lilleküla staadionil, mismoodi haiseb sealne jalakäijate läbikäik raudtee alt. Haisu tugevus sõltub sageli otseselt sellest, kui palju on lähistel kahte vaba elementi – mehi ja alkoholimüügipunkte. Kui mõlemad elemendid on piisavalt esindatud, tuleks varuda suuremas koguses tänavapesutehnikat või palvetada, et saabub ägedam vihmaperiood.

Endise rahvuspargitöötaja Kathleen Meyeri raamatus „How To Shit In the Woods” jõuti järeldusele, et vabas õhus enda kergendajad võib laias laastus jagada kaheks: need, kes valivad võimalikult kõrvalise koha, ja need, kes valivad kõige ilusama vaatega paiga. See võib selgitada, miks ka mitmed Tallinna vanalinna vaateplatvormid hommikuks tublilt kuse järele haisevad. Päeval kustakse värske õhu käes varjulisemates kohtades, aga öösel nii Raekoja platsil, Saiakangis, Tammsaare kuju taga kui ka isegi ringristmiku saarekestel. Olen kunagi näinud vastavat protseduuri sooritavaid mehi ka laulukaare all, tõsi küll, laulupeo­välisel ajal, mitte ühendkooride kogunemise ajal – kuigi mitmekümne tuhande inimese seast ei pruugiks see ka väga silma paista. Võib-olla on selles nende jaoks ka midagi vormilt rahvuslikku või pakub see korraga ka vaimset rahuldust.

Linnas mängib siiski rolli ka see, kui palju on üldse ehitatud või paigaldatud avalikke tualettruume. Kui linnades on see olukord tasapisi paranema hakanud, siis maanteedel on asi märksa koledam. Kõige jubedam isiklik kogemus selles vallas saatis mind Kose lähedal seenel käies, kus pea poole kilomeetri ulatuses maanteest oli mets nii paksult lehtreid täis tehtud, et sinnakanti ma ei julge enam kunagi minna.

Avalike kusijate hulk linnades sõltub muidugi ka kellaajast, sest päevavalgu­ses leiab selle harrastajaid üksnes kõige julgemate seast, ükskõik, kas julguse põhjus on revolutsioonimeelne iseloom, kerge vaimne haigus või lihtsalt piisavale tasemele tõusnud joove ning kriitilisel määral täitunud põis. Mida suurem on rahvahulk, ka vastavas joobes, seda rohkem tekib piisavalt julgeid isikuid, kes rahulikult moodustavad karja servas (harvemini selle keskel) omaette rivi või sõõri. Kui eesti kultuuriruumis siseruumides kusijad reeglina kaine peaga üksteisega pikemasse vestlusse ei lasku, siis en plein air ning osoonist või muudest joovastavatest ainetest mõjutatuna võivad ka eestlased rööprähelda, samal ajal kusta ja arutada päevakajaliste küsimuste üle, mis võivad puudutada nii rahva­ralli kiiruskatsete tulemusi, uusi kehtestatud üleriigilisi tarbimismakse, vägivalda Gezira osariigis Sudaanis või pakilisema loomuga küsimust, kas Leenu on norm piff.

Anatoomilis-tehnilistel põhjustel ning traditsiooniliste soorollide surve tõttu on avakusijate seas tuntav meeste ülekaal, kuid viimastel aastakümnetel on ka selles toimunud teatud emantsipeeriva alatooniga edasiminekut. Paljudele on aastateks jäänud isiklikku varamusse lood, kui on nähtud vabas looduses püsti­asendis sooritust naisterahva poolt või ilma käteta / käed puusas sooritust meeste­rahva poolt, mis võib, aga ei pruugi olla saadetud lakkamatust mulast.

Mida suurem linn, seda suurem on avaliku urineerimise probleem. Avalike tualettide ja pissuaaride arhitektuur on mõnes linnas täiesti omanäoline. Kuulsad on näiteks Amsterdami ja Pariisi napilt varju pakkuvad kusepostid, Berliini Café Achteckid (Kaheksanurk), mis püstitati algselt XIX sajandil ja on seal kohati siiani näha. Probleemiga tegelevad ka paljud teadlased – näiteks pälvis 2015. aastal Nobeli auhinna töörühm, kes jõudis järeldusele, et kõik üle kolme kilo kaaluvad imetajad tühjendavad oma põie umbes sama ajaga, keskmiselt 21 sekundiga. Nüüd me teame!

Tegelikult võiks kusehais sama hästi käia maaelu juurde, aga seal on lihtsalt vähem inimesi ja muld imab paremini kui asfalt. Vähe maal käinud linna­inimesele jätab alati sügava mulje kohtumine sõnniku laotamisega. Mäletan kooliekskursiooniaegset elevust, kui üks klassikaaslane nägi esimest korda oma silmadega sõnnikulaoturit, mille ristis kuulipilduja eeskujul „sitapildujaks”. Nii võib öelda, et kuselõhn on rohkem omane just linnaelule ning maaelu juurde kuulub rohkem sitahais – aga mõlemas on veidral kombel ka midagi sügavalt kodust, ürgomast ja animaalset.

Meri

Kui Tartus ei oleks ülikooli, oleks see pigem Serov või Sarov, ning kui Tallinnas ei oleks vanalinna ja merd, siis oleks see võib-olla Brjansk. Ka vanalinnal on omad hooajalised lõhnad, mis tulenevad turistide arvust, kiirtoidurestoranidest ja küpsetatud mandlitest, õllebaaridest ja kangialustest, kuid linn ja sellega kaasnev on inimese loodud, aga meri on ebamäärane ja natuke müstilise mainega – see ei ole lihtsalt lõhn, see on kontseptsioon. Nüüd oleks kerge langeda maailma kõigi ülespuhutud aforismikogude vaimus mõtiskellu, kuidas meri on stiihia ning piiritu vabaduse kehastus, mis aitab kosmose vaese sugulase kombel mõista meie tühisust ja armetust suurte protsesside seas, me elu kui pähkli­kooruke lõputus ookeanis jne, jne, kuid ärme sellesse rappa triivime. Ajaloolises mõttes on meri meid tihti pigem just lahutanud, selle üks pisikesi näiteid on üllatavalt väike üle mere põgenenud inimeste arv Nõukogude okupatsiooni rahuaegsetel aastatel – see oli kõigest mõnekümne ringis. Ilma mereta oleksid need numbrid olnud hoopis teised.

Kui kogu piiritu silmapiiri kontseptsioon kõrvale jätta, siis muidugi on mere üks tuntavamaid omadusi ka tema lõhn. Kes on kunagi käinud päris ookeani ääres, see teab, et meie järvepoolne meri lõhnab sageli natuke teisiti, rääkimata maitsest. Kui ookeani vees on iga kilogrammi vee kohta umbes 35 grammi soola, siis Läänemeres pigem 6–8 grammi, Soome lahes isegi alla viie. Pole ime, et Läänemere-äärsete maade rahvad kaugelt liiga palju soola söövad.

Meri lõhnab Tallinna eri nurkades erinevalt, vastavalt aastaajale, tuule suunale ja sellele, kui palju adru rannas parajasti laguneb. Keemiliselt lõhnab meri kõige rohkem nagu dimetüülsulfiid, mis tekib fütoplanktoni lagunemisel, nii et kuivalt ja ebaromantiliselt öeldes lõhnab meri kõige rohkem gaasilise väävli järele. Kui väävlile lisandub teatud kopituse lõhn ja vesi samal ajal kollaka või roheka häguga kattub, on meile jõudnud sinivetikad – tavaliselt juhtub see siis, kui suve ainus korralik soojalaine on lõpuks ka põhjarannikul vee ujumissoojaks kütnud. Sageli on aastaid, kus Tallinna randade vesi on isegi juulikuus kõigest seitse või isegi neli kraadi soe, kuigi päike paistab – meteoroloogid on selle selgi­tuseks välja mõelnud peene nimega „põhjavee kerke” teooria, kuigi ilmselgelt on see tegelikult seotud vabamüürlastega. Viimsi vabamüürlastega.

Suvel armastavad auto- ja bussijuhid mööda Pirita teed vurades (tegelikult venides) aknad alla lasta ja jahedat mereõhku nuusutada. Niikaua, kuni tuul just sellele lõigule vetikad ja adru mädanema kannab – siis keritakse aknad üles ning rannast täis bussides linna tagasi sõitvad inimesed vaevlevad palava käes ning keegi hõõrub natuke liiga rõõmsalt ennast higiste kaasreisijate vastu.

Kui jõutakse lauluväljaku lähedale, ilmub nähtavale üks müstilisemaid Tallinna haisuobjekte, mõnekümne meetri kaugusel kaldast välja paistev betoonjubin. Kuigi Tallinnas on tänini hulk inimesi raudkindlad, et tegemist on kõigi Lasnamäe peldikute püstakuga, on ametlikult siiski tegu sadevee kollektoriga, sarnaselt jõuab Tallinna sadevesi merre näiteks Rocca al Mares, Saare ja Pirita tee ristis ning Mustjõe suudmes Kopli lahe ääres. Valdav osa Tallinna reoveest jõuab Paljassaare puhastusjaama, kus pärast erinevate settetiikide ja tankide läbimist pumbatakse puhastatud vesi rannast umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel merre. See suhteliselt suur kaugus on seotud piinliku asjaoluga, et ajastule iseloomulikult lasti veel kuni 1980. aastani kogu Tallinna linna solk puhastamata otse merre. Võib-olla on just see üks suuremaid olümpia purjeregati saavutusi Tallinnas, mitte üsna kesine sportlik tase. Sõltumata sellest, mida täpselt torust välja voolab, on see hais paljudele tuttav. Mitmed uurivad suvereporterid on käinud koos linnavalitsuse ja veeametnikega kohapeal õhku nuusutamas nagu kari kasse palderjani otsingul ja üritanud aru saada, kas sealne hootine hais tuleneb ikkagi tavapärasest vetikate lagunemisest või on seal „midagi veel”. On arvatud, et „midagi on veel”, aga lõpliku vastuse selgitamine kipub jääma järeltulevatele põlvedele. On pakutud, et „midagi veel” võib tähendada kunagise paberi- ja tselluloosikombinaadi tootmisjääkide setteid, aga kindlalt ei tea seda tänini keegi.

Kuigi Pirita tee praegusel kujul laiendati Moskva olümpia purje­regati ajaks, hakkasid massid liikuma reisilaevade terminali ja lauluväljaku vahel alles pärast Reidi tee promenaadi ehitamist. Nõukogude ajal ning iseseisvuse algusaastatel jalutati seal märksa vähem, sest esiteks oli sadamaala palju laiemalt suletud territoorium ning teiseks ei tahtnud enamik inimesi päevitada või supelda juba mainitud haisu sees, ükskõik, kas see siis tuli kollektorist või mitte. Sellest hoolimata oli ka tollal paljude imestuseks hulk inimesi, kes sihikindlalt just Russalka mälestusmärgi lähedasel käänakul end sisse seadsid. Valdav osa neist ekstreem­päevitajatest olid venekeelsed, aga nende kohavaliku motiivid jäid natuke ­segaseks. Võib-olla oli põhjus see, et ei viitsitud Piritani sõita. Võib-olla meeldis vaade Russalka kujule, kus venekeelsed paarid siiani käivad pulmapäeval ja vahel ka muidu pilti tegemas. Ilmselt pole küll selle valiku põhjus piiritu armastus 1893. aastal juhtkonna käpardlikkuse tõttu tormis põhja läinud soomuslaeva pärast, vaid Amandus Adamsoni vormitud inglikuju, mille eeskujuks oli tema Paldiski elamise majapidajanna Julie-Lisette Rootsi.

Tallinna lahe kausist kaugemal lõhnavad meri ja rand pisut teisiti. Pika­karil on tavaliselt tuuled tugevamad ja vesi külmem, Stroomi rannas aga on tegu klassikalise slaavi rannaga, kus mändide all seltskonnad šašlõkki grillivad ning malet mängivad. Üha rohkem tunneb mere ääres ka üht uut lõhna, näiteks Meriväljal, Noblessneris, Kopli mõnedes osades või jahisadamas. Meri lõhnab nüüd üha rohkem ka raha järele.

Kooli lõhn

Kõige tugevam kooliga seonduv lõhn on minu jaoks lakihais. Millalgi suve lõpus hakatakse paljudes koolides lastele uue hooaja õpikuid välja jagama ning ülemäära innukad õpetajad soovivad vahel teha ka midagi ennetähtaegse klassijuhataja­tunni laadset. Need on imelikud ja natuke õnnetud üritused, kus formaalselt ei ole vabatalupojad endale veel uusi koormisi kukile saanud, kuid tegelikult nad juba teavad, mis ees ootab. Tihtipeale segab pakki paar erandit, kes kiirgavad päriselt arusaamatut entusiasmi ja sidevahendite ülekülluse eelsel ajastul soovisid nad rääkida oma suvest, kus suure tõenäosusega küll midagi väga erilist tegelikult ei juhtunud. Jajah, „käisin maal”, „ujusin ja päevitasin”, „panin pindajaga tatti”.

Aga isegi kui koolimajja enne kalendrikuu vahetumist sisenema ei pidanud, tundis lähenevat paratamatust juba lõhnast. Kui jõukamates koolides palgati töömehed, siis paljudes väiksemates ja vaesemates pidid õpetajad siiani vähemalt oma klassi üle käima ja kui taas midagi värviti või lakiti, siis see oli palju selgem suve lõpu märk kui paisuvad kastanimunad ja hämaramad õhtu­poolikud. Piisavalt nahkse suhtumisega õpetaja puhul möödusid järgmised paar päeva töö­vihikute ja õpikute ümbrispaberiga üle kleepimise tähe all. Mõnedes koolides on tänini õpetajatele seatud ranged eeskirjad, millist värvi peab olema ümbrispaber, kuid erinevalt vanemast ajast on nüüd vähemalt müügil rohkem mitmesuguses mõõdus kilekaasi. See aga ei tähenda, et keegi ei võiks nõuda kile alla ümbrispaberi lappimist, mis on statistikaameti arvutuste järgi Eestis lahutuste põhjuste nimekirjas kuuendal, enesetappude põhjuste arvestuses kaheksandal ning psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel neljandal kohal – seejuures ei ole neljas koht jama, vaid tihedas konkurentsis siiski küllaltki arvestatav saavutus, kuigi krunti Meriväljal selle eest muidugi siiski ei saa.

Kui kool juba pihta hakkas, siis laki ning esimestele päevadele omasem kinga­viksi hais tasapisi lendus ning muud emotsioonid ja lõhnad sõitsid sellest üle. Üks kooli haisvamaid kohti on kehalise kasvatuse riietusruum, kuid kuna selle näol on tegemist piisavalt märgilise paigaga, leiab see edaspidi eraldi käsitlemist.

Olen kuulnud teiste inimeste käest, et mõnedes koolides võis huvitavaid lõhnu tunda näiteks keemiatunnis, kuskil demonstreeriti mädamunahaisu ja löödi vedelasse lämmastikku pistetud roose kildudeks. Selliseid uskumatuid imetegusid meil ei tehtud, mitte ükski keemiaklassi valamutest ja kraanidest polnud juba aastaid töötanud ning õpetaja hakkas vahepeal rääkima midagi kätega ravitsemisest, nii et keemia on mulle seetõttu siiamaani jäänud ebamääraseks ning natuke mõistatuslikuks valdkonnaks, mis muidugi motiveerib veel enam kirjutama raamatut, mis on otseselt seotud keemiaga! Bioloogiatunnis võeti kappidest välja piirituses tulnukaid ja elundeid, kuid mul puudub ootuspärane lugu, et see piiritus oleks näiteks klassiõhtu raames ära joodud. Bioloogiaõpetaja oleks meid selle eest ilmselt kiilu alt läbi tõmmanud, sest ta oli pisikest kasvu äkiliste maneeridega vanem naisterahvas, kes veel 1990-ndatel läks kääridega kallale, kui ta nägi oma tunnis liiga pikkade juustega noormehi. Ilmselt oli õpetaja lihtsalt natuke teises süsteemis üles kasvanud.

Muudes tundides oli lõhnu vähem, tavaliselt meesõpetajad lõhnasid suitsu järele, naisõpetajatest mõned ei lõhnanud üldse ja mõned olid ennast lõhnastanud erakordselt tugevalt, tavaliselt miskipärast pigem võõrkeelte õpetajad. Tuulutamata klassis võis parketiga ruumides tunda veel poonimisvaha lõhna ning tahvlikriidi matti ja madalat kaltsiumihõngu.

Natuke uhkem oli asi kodunduse ja tööõpetuse klassides, kus õpilasi hariti, kuidas olla naiselik ja mehelik. Tüdrukud torkisid mingeid asju nõelaga ning mõnedes koolides pandi ka kartuleid keetma, poistele näidati õli ja tavoti järele lõhnavaid masinaid. Tööõpetuse õpetaja oli tõsine mees, kes niisama nalja ei teinud, välja arvatud natuke kergemeelne meelelahutus aasta esimeses tunnis. Igaüks pidi siis kordamööda püsti tõusma ja ütlema, milliseid üldkasulikke töid ta suvel tegi ja palju selle eest raha sai. Näiteks: „Lõhkusin puid, sain kümneka.” Sellele põllumajandusülevaatele järgnes meelelahutuslik mäng, kus tuli nimetada mõni tööriist ning järgmine pidi nimetama tööriista, mis algas sama tähega, millega eelmine lõppes. Mäng katkes siis, kui üks klassivend ütles „haamer” ja järgmine ütles „riist”. Kuna nüüd oli juba piisavalt lustitud, siis lisandus veel ülimalt detailne kirjeldus, kuidas juukseidpidi puuri vahele sattudes koorib puur skalbi maha, ning edasi hakati usinalt valtsima, kärnima ja tinutama.

Aga kõige tugevama lõhnaga oli muidugi kooli söökla. Tänapäeval on eheda koolisöökla pahnutiga kohti tublisti vähemaks jäänud (neid leidub siiski piisavalt), kuid ehedal kujul koosnes see võrdses osas klooriga pestud põrandate, liiga vana vettinud laualapi, kuuma rassolniku, neljapäevase üles soojendatud kala ja ükskõik millise natuke põhja kõrbenud toidu (soovitatavalt piima-juurviljasupi) võidukast kombinatsioonist, kuhu lisandus väike surts lahti lõigatud peenleiva lõhna, mis ebavõrdses võitluses siiski kõigele eelnevale alati alla jäi.

Hambaarst ja teised meditsiinilised imed

Kuigi koolihariduse omandamise aastate kaela võivad paljud inimesed määrida pika rea erinevaid komplekse, hirme ja traumasid, siis nii-öelda legitimeeritud koolivägivallast ei ole olemas eredamat näidet kui nõukogudeaegne hambaravi koolimajades. Tol ajal oli suuremates koolides küllaltki tavaline, et peale kooliõe või -arsti oli koolimajas ka eraldi hambaravikabinet. Üsna kindlalt on hambaarsti kartvate tänaste täiskasvanute seas suur hulk neid, kes selle peale mõeldes judisevad just nõukogudeaegse kogemuse pärast. Hambaarstile kutsuti otse tunnist, sageli täiesti ootamatult, vahel võeti tähestiku järjekorras, vahel jumal teab mille alusel. Võis näha vaatepilti, kus välja kutsutud ohver pisardas juba enne klassi­ukseni jõudmist, kus teda ootas vikatimehe saadikuna hambaravikabineti õde. Mul ei ole aimugi, milline oli kooli hambaravikabineti arstide oskuste tase, võib-olla see oli täiesti korralik, aga asi oli tehnikas, mis oli täiesti uskumatu sitanikerdis võrreldes suvalise tänapäevase kabinetiga. Puurid olid suured, aeglased ja valusad, tuimastust tehti vähem. Kaheksakümnendate lapsi lohutasid vanemad inimesed mütoloogiliste lugudega sellest, kuidas veel varem olid need puurid olnud veel valusamad, nürimad ja suuremad ning pealekauba ei käinud mitte elektriga, vaid timukas tallas neid jalaga käima umbes nagu võrri. Miskipärast olid pooltel arstidel jalas ühesugused augulised valged sandaalid. Sellistel lugudel oli küll oma kergelt huvitav antropoloogiline väärtus, midagi praeguste halloween’i õudusjuttude stiilis, kuid need ei lohutanud absoluutselt mitte kedagi.

Täiesti eraldi nähtus oli ka haige inimese elamispind. Ma ei pea siin silmas näiteks lamatisi, mis samuti võivad hakata ebameeldivat lõhna levitama, ega seda, kui inimese jõud lihtsalt ei käi enam üle oma majapidamise korrastamisest. Nõukogude ajal olid kasutusel mitmed iseloomuliku lõhnaga ravimid, mida enam eriti ei kasutata – näiteks südametilgad, mida hakati tootma 1960-ndate algul. See segu palderjanist, piparmündist ja humalast oli oma äratuntava pilvekesega tunda juba kaugelt ning on mõnede inimeste seas endiselt au sees (tableti kujul on umbes sama asi validool), kuigi tegu on toidulisandi, mitte ravimiga.

Tänapäeval peetakse eraldi haiguseks ka haiglast asjade kogumist ehk hoarding’ut, mis tihtipeale on naabrite jaoks märksa õudsam läbielamine kui patsiendile endale, kes on sisuliselt kogu oma elamise mõttetut träna kokku tassinud ja see kõik haiseb nagu kümme taarapunkti ja paar prügimäge.

Üheksakümnendate keskel hakkasid igal pool muinastehnika vahendid asenduma normaalsete hambaravitoolidega, kus võrreldes vanema ajaga oli kogu protseduur enamasti nii leebe, et olen korra seal ka magama jäänud.

Kuna muu hulgas üle lahe Soomest saabuvate klientide tõttu sai hambaravist üsna suur äri, tekkis hambaravikabinette igale poole ning nende iseloomulik lõhn on nüüd üks linnapildi osa. Klassikaliselt öeldakse, et hambaravikabinet lõhnab formaldehüüdi järele, aga tegelikult on sealne lõhn segu hulgast ainetest, mida kasutatakse desinfitseerimiseks, täidiste ja pastade kokkusegamiseks, nende seas on näiteks akrüülhape, eugenool, tsinkoksiid, nelgiõli ja palju muud.

Edasiminekust hoolimata on paljudel inimestel mingeid veidraid mälestusi hambaarsti juures käigust. Näiteks meenub mulle kord, kui tohter tegeles minu juurekanaliga ja üle ukse saabus müügimees, kes üritas müüa midagi täiesti jaburat, vidin töötas ühteaegu näiteks taskulambi ja lusikana ning ravis konnasilmi. Igatahes ei lasknud tohter ennast liialt häirida, käskis kutsumata külalisel lahti tõmmata ülemise sahtli, võtta sealt kakskümmend viis krooni ning lahkuda.

Lõhnasid muidugi ka teised vastuvõtud, näiteks põskkoobaste elektriravi ja soojendamise aparaat eritas veidrat staatilis-elektrilist lõhna ja veel veidramalt haises ja praksus elektriravi aparaat peavalude ravimiseks, mis pigem tekitas uusi peavalusid ja ühtlasi sai sellest külge kerge kõrbehaisu. Lõhnasid ka paljud ravimid, Seppo ja Vietnami salvist ja süntomütsiinist tänapäevaste mullalõhnaliste antibiootikumide ja vedelikeni, millest ei saa aru, kas see on köharohumaitseline alkohol või alkoholimaitseline köharohi. Nõukogudeaegsed apteegid lõhnasid palju rohkem kui tänased ja osaliselt selle pärast, et tollal valmistati apteegis rohkem asju kohapeal.

Tänapäeva mediitsiniasutuste kõige levinum lõhn on steriilne puhastusvahen­dite hõng, kui teil just ei ole olnud juhust kokku puutuda lamatistega või sattuda erakorralise meditsiini osakonda lõikuspühal, kui sinna on kokku sattunud välja­turritavaid luid, oksendajaid ja politsei eskorditud kaklejaid, kes ootavad kokkulappimist tavapatsientide ja tavahüpohondrike vahel. See on üks harivamaid kohti linnas.

Elu heidikud

Iga linna juurde käivad ka elu heidikud, aga mitte kõik neist ei ole alkohoolikud, kerjused või pätid (kuigi nad võivad olla ka kõike korraga). Praeguses kontekstis pean silmas rohkem neid, kes on ka lõhnaga linnaruumis tunda, mitte üksnes nende majanduslikku järge – iga heidik ei ole kodutu, ei kerja ega napsita ja nii edasi. Küll aga ütlevad selle seltskonna suurus, väljanägemine ja harjumused nii mõndagi olukorra kohta riigis üldisemalt. Pärast revolutsioone, sõdu ja majanduskrahhe on raputuste järel alati pilt märgatavalt muutunud, heidikute arv kasvanud ja nende hulka sattunud varem täiesti teises sahtlis olnud inimesi. Näiteks kurdeti kerjuste ja kodutute arvu järsu suurenemise üle Esimese maailma­sõja järgsetel aastatel ning 1930-ndate suure majanduskriisi ajal. Üsna moodsana võib mõjuda 1931. aastal ajalehes Sõnumed ilmunud artikkel, mis teatas, et „Hoolekandeosakond ja politseivõimud heitlevad juba pikemat aega linna öömajas elavate morfinistidega, kes oma hävitava harjumuse jätkamiseks kerjavad”. Mitmed morfiinisõltlased, nende seas puujalaga Lepik ning keegi kätetu Seppel, tavatsesid kerjamiseks passida trammipeatustes, see aga häiris linnaelanikke kangesti. Kui neid aga üritati kaugemale saata, kippusid nad alevikest linna tagasi põgenema.

Nõukogude ajal kodutuid ja tööpõlgureid ametlikult muidugi ei olnud, kuid tegelikkuses oli neid siiski näha. Värvikas seltskond kogunes lahtise õlle müügipunktide juures. Tööst eemale hoidvaid inimesi hakati nimetama parasiitideks ja tööpõlguriteks. Ilma loata pidevalt töökohta vahetavaid ja ringi tolknevaid inimesi võidi varasematel aegadel karistada. Näiteks Hruštšovi ajal pandi selle eest vangi umbes 300 inimest ning veel 1966–1990 karistati Eestis selle eest umbes 3000 inimest.

Mina nägin esimest korda Tallinnas kerjuseid 1980-ndate keskel. Üks tuntud koht oli bussijaam, kus liikus igasugust kirevat rahvast ning ka ennustamist pakkuvaid mustlasi, keda võis veel 1990-ndate lõpus sageli näha ka Tartu bussi­jaamas. Huvitavam koht oli tollase Eesti Energia maja ees Estonia puiesteel Viru hotelli vastas. Praeguseks üsna tähtsusetuks muutunud tänavalõik oli tollal üks linna elavamaid, kuhu saabusid ka mitmesugused kauplejad. Ametlikult oli maja nurga peal ajaleheputka, kuid selle kõrval müüdi teisest putkast ja vahel ka sinna pargitud autost 1970-ndate lõpus müügile tulnud loteriipileteid Sprint, kus tuli konts ära rebida ja paberit lahti voltides võis lugeda kirja „Bez võigraša” või siis võitnud pileti rahasumma. Aeg-ajalt võis näha inimesi, kes ostsid algul 50 kopikat ja hiljem rubla maksnud pileteid korraga kümneid või isegi terve karbi, ilmselt lootuses võita Volga.

Loteriimüüjate kõrval asjatasid kaugemalt tulnud ärimehed. Näiteks müüsid seal Kaukaasia-päraste näojoontega mehed sukasilma ülesvõtjaid, teised koopiapaberil sekspooside pildiridu ning ka näiteks kartulikoorimisnuge ja mingeid vidinaid, mida tollal ei osanud veel keegi kutsuda julienne’i lõikuriks. Kõige eksootilisemad olid aga vietnamlased, keda tollal oli näha iga päev. Pärast 1981. aastal sõlmitud lepingut hakati Vietnamist saatma Nõukogu Liidu suurtesse ettevõtetesse tööjõudu, nii et 1980-ndate lõpuks oli neid nõukogudemaale jõudnud umbes 60 000, lisaks umbes sama palju Ida-Saksamaale. Vietnamlasi saadeti näiteks Kohtla-Järve kaevandusettevõtetesse ja Tallinna suurtesse vabrikutesse, kuid ilmselt tegelesid nad selle kõrval usinalt äriga ja müüsid tänaval ja turgudel nii elektronkellasid kui ka teksapükse. Kõige veidramalt lõhnasid Vietnami kuivatatud banaanid.

Aga kuskil loteriimüüjate ja vietnamlaste vahel seisid ka kerjused. Neist üks oli umbes 60–70-aastane vanamees, kes käis kepiga ning müts oli raha viskamiseks tema jalge ees ja mingi medal rinnas. Miskipärast oli märksa kuulsam tema kõrval seisev ühe jalaga mees, kes seisis kargu abiga ja tal oli kaelas väike kott, kuhu võis raha panna. Tema kohta liikus mitmeid põnevaid kuulujutte – et tegelikult on tal jalg alles, aga painutatud mantli alla selja taha ning et tegelikult ta on väga rikas ja tal on korter nii Moskvas kui Odessas ja lihtsalt kerjamisega saabki rikkaks.

Ma ei mäleta, et kumbki neist staarkerjustest oleks lõhnanud või haisenud, aga tõelised bomžid saabusid kõigi silme alla 1990-ndate alguses, kui talveöödel hakkasid trepikojas treppidel magamas käima inimesed, kes lõhnasid juba üsna tuntavalt pesematuse, alkoholi ja kuse järele. Noorele riigile omaselt lahendati probleem esmalt lukustatud ja metallist välisuste paigaldamisega ning tasapisi tekkisid ka varjupaigad. Nõudluse ja pakkumise vahekorra rahuldamiseks hakkasid sisuliselt kõik linna putkad ja ka paljud poed äkitselt müüma odekolonni Troinoi ehk Kolmekordne, mis oli nime saanud sellest, et algses koostises oli kasutatud kolme õli: sidruni-, bergamoti- ja pomerantsiõli. Ma pole isiklikult kunagi näinud kedagi ennast sellega välispidiselt lõhnastamas, vaid üksnes seda joomas. Kapitalismi tingimustes ilmusid varsti müügile ka mitmesuguste teiste maitsete (lõhnadega?) sordid, millest populaarsed olid näiteks virsiku ja vaarikaga Kolmekordsed, nii et mõnes poes oli neil eraldi riiul ja parfümeeria­tootena ei laienenud neile alkoholimüügi reeglid. Ilmselt põletas see paljudel siiski seedimise üsna kiirelt läbi ning peenemad bomžid õppisid ajapikku jooma muid, natuke sihipärasema kasutusotstarbega jooke, millest tuntuimaks said niinimeta­tud balloonid ehk torpeedod, pooleteise- kuni kaheliitrises plast­pudelis võimalikult kanged õlled. Kuna need olid odavad ja tegid purju, siis muutusid torpeedod kõigi poetaguste juures nii populaarseks, et 2009. aastal otsustati kange õlle suurde pudelisse pakendamisest loobuda.

Kuigi tänapäeval võib heidikuid näha joomas isegi viinamarjaveini ja käsitöö­õlut, siis ei ole endiselt midagi üllatavat näha teatud bussi- ja trammiliinides pikki tiire tegevaid sõitjaid, kes aeg-ajalt magavad ja siis midagi rüüpavad. Selle poolest on küllaltki tuntud Tallinna pikk bussiliin nr 5 ja trammiliin nr 2, kuigi neid on muidugi veel. Ametliku statistika järgi on Tallinnas umbes 600–700 kodutut ja kogu Eestis 2000, umbes pooled neist on venelased ja 40% eestlased. Kuigi linnapildis näeb üha rohkem eksootilisemat päritolu inimesi, ei paista erinevalt mitmest naaberriigist veel nende hulk heidikute seas sama palju silma.

Kiirtoit ja rämpstoit

Rämpstoit on natuke ebamäärane mõiste, sest kui lähtuda sellest, et seal on ebatavaliselt palju soola, suhkrut ja rasva, võib rämpstoitu leida ilmselt ka väga kaugest ajaloost. Tööstusliku tootmisega läks suhkru ja nisujahu hind ka Eestis alla XIX sajandil ning selle peale anti ka meil suhkru ja saiaga hagu. Ilmselt saab rämpstoidu alla liigitada näiteks lihapirukaid ja igasuguseid väikeseid saiakesi, mille kandilisi variante nimetati enne sõda timpusaiadeks, oluliselt rohkem hakati sööma ka kommi.

Kui hamburgeri läbilöögiks peetakse 1904. aastal Saint Louisis toimunud maailmanäitust, siis sellise nime all see meile enne sõda ei jõudnud. Kuna filmi­dest, Soome televisioonist ja mujalt siiski oli näha, et mingit imeasja mujal maailmas söödi, tuli midagi välja mõelda. Näiteks Kurt Vonneguti raamatus „Tšempionide eine” 1978. aastal ilmunud eestikeelses tõlkes räägitakse „kotletibaaridest” ning „hamburgi kotlettidest”. Peagi ilmusid müügile kodumaised derivaadid ja analoogid. Neist lihtsaim variant oli kotletisai, mida vahel pakuti ka soojendatuna. (Esimestesse söögikohtadesse ilmusid nõukogude mikrolaineahjud 1980-ndate esimeses pooles, kuid kodudesse jõudsid need aasta­kümne lõpuks.) Teine variant oli märksa naljakam ja populaarsem – lõigati umbes sentimeetrijämedune keeduvorsti viil, praeti ja müüdi seda kahe saiaviilu vahel. Kesklinna tuntuim müügikoht asus praeguse Inglise kolledži ja Südalinna raamatukogu vahel kollases kaheksanurkses kioskis. Ametlikul hinnalipikul oli selle nimi „kuum võileib”, kuid kõik kutsusid seda lihtsalt „kuumaks” ning pärast kooli lookles seal üsna pikk järjekord. Üleminekuajal sai „kuuma” hind inflatsiooni indikaatoriks nagu Big Maci indeks, vahepeal tõsteti hinda mitu korda kuus ning kunagi ei teadnud, kas täna oli saada keeduvorst, viiner või saia asemel leib või millist kastet üldse pakuti. 1989. aasta Rock Summeril müüsid kohalikud ärimehed juba kolme päevaga külmast peast väidetavalt üle 20 000 hamburgerilaadse toote ning sellelt põhjalt asutati mingil ajal Tallinnas ketiks kasvada üritanud Nehatu.

Kuigi poliitilistel põhjustel avati esimene McDonald’s Moskvas tohutu järjekorra saatel 1990. aasta jaanuaris, siis meil ei kuulnud nii suurtest kettidest midagi veel aastaid. Siin-seal hakkasid oma burkse müüma põlve otsas tegijad, sest näiteks oli raske leida kukleid. Esimeseks peaaegu ehtsaks hamburgeriputkaks sai Hartwalli kirjadega kiosk Vabaduse väljakul, kus peale hamburgeri müüdi ka näiteks friikartuleid vorstitükkidega ja välismaa limonaade – aga müük toimus valuutas, peamiselt Soome markades. Kuna äri osutus väga edukaks, hakkas linn tasapisi kattuma erinevate lögaburksi müügikohtadega, mis said tuntuks selle poolest, et enne söömist tuli ludisev kaste ära juua, et ennast mitte täielikult ära mäkerdada. Roosat lögakastet toodeti peamiselt ketšupi ja majoneesi segust ning jumal teab, mida sinna veel sisse pandi, aga vähemalt korra sain sellest ka toidumürgituse. Soomest jõudis 1994 Eestisse algselt Kanada kett Carrols, 1995 kevadel McDonald’s ning 1996 Hesburger, mis hiljem Carrolsi ära ostis. Koos burksikohtade levikuga hakkas üle linna levima vaikne rääsunud friikartulite õli pilv.

Teadmata põhjustel jõudis hamburgerist varem Eestisse pitsa. Võimalik, et üks põhjus oli see, et tegu polnud nii ilmselgelt ameerikaliku nähtusega ning itaallased olid nõukogude ajal „peaaegu omad”. Pizza’t mainitakse roomlaste lihavõttetoiduna Eesti lehtedes juba 1928 ning Välis-Eesti lehed kirjutasid uuest moetoidust pitsast juba 1950-ndatel, kuid eesti keelde jõudis see lahtise piruka nime all, mida tutvustas näiteks Salme Masso 1975. aastal raamatus „Rahvaste toite”, mille peale kindlasti hakati seda ka kodus järele tegema. 1980-ndate keskel nentis Masso, et pitsa on moetoiduna šašlõki kohta üle võtmas. Kuigi Masso soovitas müügilt puuduva mozzarella asemel katteks juustusorte Atleet ja ­Kostroma, siis minu mälestuste järgi oli kõige jubedam variant kodusest pitsast just Atleediga, sest see haises küpsetamisel võikalt. Esimesed päris ametlikud nõukogude pitsabaarid avati 1980-ndate algul, näiteks 1982 Moskvas Capriccio ja 1983 Simferopolis. Selle peale hakati pitsalaadseid küpsetisi pakkuma ka mitmetes Eesti söögikohtades, näiteks on 1980-ndate esimesest poolest märke pitsadest menüüs Pärnus ja Põlvas. Esimene päris pitsabaar avati Tallinnas tollasel Lomonossovi tänaval (praegu Gonsiori 12) hiljemalt 1986, kuigi tänapäevases mõttes see väga pitsa moodi välja ei näinud, sest tainas oli paksem ja katted imelikud. 1989 avati Palace’i hotelli all juba võrdlemisi peene mainega pitsabaar Margherita, kuhu tavalisel koolipoisil ei olnud asja. Kättesaadavam oli 1990 avatud Peetri Pizza, mille müügiluuk asus algul Pärnu maanteel umbes Kawe keldri maja juures ning teine koht Liivalaia tänaval majapidamistarvete poe keldris. Ilmselt oli Peetri Pizza tootel rohkem pistmist pitsaga kui Nehatu tootel burgeriga, sest pitsakoht on praeguseni ellu jäänud.

Nõukogudeaegsest kiirtoidust on nüüdseks ellu jäänud veel mõned. Linnas võis üsna kaugelt ära tunda pontšikubaare, kust levis samuti õli lõhna, aga erinevalt praegu tavalisemast friikartulite fritüüride lõhnast on see natuke magusam. Pontšikud (mille asemel soovitati 1972 kasutusele võtta sõna „sõõrik”) tulid meile Venemaalt, kus näiteks Leningradis olid pontšikubaarid juba 1930-­ndatel. Poolte toitude kombel on pontšiku algne päritolu vaieldav, ühe teooria järgi liikus see Hollandist või Saksamaalt läbi Poola (pączek) Venemaale, aga ­pontšiku leiutajaks peavad end ka armeenlased. Täiesti võimalik, et tainatüki õli sisse kukutamise mõtte peale tuldi mitmel pool. Pontšikubaarid alustasid Eestis tööd 1950-ndatel pärast pontšikumasinate sissetoomist, vanimad teadaolevad pontšiku­baarid olid Tallinnas Sõpruse kino juures (praegu Reval Café) ning Pärnus endiselt Pühavaimu tänavas töötav Sõõrikubaar. Teised tuntud pontšikubaarid levitavad oma lõhna tänaseni Narva maantee alguses, Kentmanni nurgal ja Nõmme jaama lähedal. Sarnaselt pontšikutega on ellu jäänud kohukesed, mis jõudsid poodidesse 1950-ndatel, ning kuigi midagi kohukestelaadset toodeti varem ka Venemaal, said praeguste kohukeste moodi maiustused populaarseks pigem Lätis toodetud eeskujude järgi.

Kiirtoidu uus periood algas 2010. aasta paiku, kui populaarseks said Ameeri­kast viivitusega siia jõudnud toiduautod (food truck), hakati korraldama nendeteemalisi laatasid ning leiutati 12-eurosed hamburgerid. Kuigi sellega pikenes kiirtoidu ja rämpstoidu nimekiri näiteks Mehhiko- ja Aasia-päraste toitudega ning üha rohkem näeb ja tunneb linnas kebabimüügikohtade lõhna, siis refrääniks on endiselt burks. Pisut imelik on küll näha, kuidas toiduautode kogunemisel müüvad kakskümmend pakkujat enam-vähem sama kraami.