alles eile nägin teid

kas te tahate
põikpäiselt väita
et kannatate ürgse
klaustrofoobia all,
kui alles eile nägin teid
Niguliste liftis
ühe päevitunud punapeaga,
oo, too Esmeralda
oli kõigi telenovela’de valitseja,
kes kandis hunnitut
Liivi luuleriimiga kotti,
mille pitseeritud ilu
rabas lihtsuse
ja kulumisega,
teie embus
oli vangoghilik värvipillerkaar,
mis hoidis erksalt turri
halli kivilõuendi taustal,
teie kallistust kiitsid linnud
ja pildistasid kääbusjalakäijad, kelle eest
põgenesite isiklikku paradiisi,
oma tõotusi lubasite
Surmatantsule
ja tänavale jõudes
järgnes teile varjuna halo,
kroonides teid
pilvise aujärjega,
mida te ei kannata,
on tontide luuramine,
kas te tahate
põikpäiselt väita,
et teid ei tabatud,
teie ärevus on longus
meie piirava pilgu all,
meil on tõendusmaterjal,
et veetsite luuleliselt hõrgu õhtukese
muusaga,
ässitades gravitatsioonijõudu,
julgus juuksekummiga kaasas,
meil on tõendusmaterjal,
et kirjutasite salakaubana üles
kuuvalguse kavaluse
ja maastiku pagemise
ning serveerisite punapeale
absinti
piparmündi pähe,
meil on kinnikiilumisest krampis pardakaamera,
mis salvestas, kuidas varastasite
naaberaiast rododendronid
ja kinkisite need sõbratarile,
palun nüüd
sõrmejälgi,
ja kas oleksite nii lahke
ja kirjutaksite
meie külalisteraamatusse