Viimasel ajal mõtlen tihti autori peale, peaks vb Barthes’i „Autori surma” uuesti läbi vaatama, aga ma ei tea, kas viitsin, kas tahan, niisama teadmatuses, väikses ruumis mõtteid mõlgutada ka tore. Autor on minuga koos instagramis, facebookis ja veel erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel, ta on mulle lähemal kui ta looming, oma loominguga loob ta selle vajaliku distantsi, muidu on ta nagu liiga lähedal, ma näen ta tuba, kus ta kirjutab, ta riideid, tean ta häält, autor on inimene nagu mina (ma olen ka autor, aga unustasin selle ära praegu) ja see tuleb mulle nagu uudisena. Tekst on isiklikum, huvitav, sest noh näiteks ma isegi, ma ei saa mitte kellegagi sellist juttu ajada, niimoodi segast peksta, nagu ma teen seda oma loomingus. Kas tahakski üldse, ma ei tea. Need sügavused, mis on raamatutes, jäävad vestlustes kättesaamatuks, kirjutamine on monoloog, vähemalt mulle, samas ega iga raamat ei olegi sügav või isiklik, on niisama tore tilu-lilu, või lausa täielik pask või saast. Kunagi rohkem kui pool elu tagasi juhtusime klassiõega lugema sama raamatut, mille nimi oli „Saast”, ja me ütlesime ühest suust, et see oli täielik saast. Noortekirjandusest üks parimaid lugemisi on olnud „Nägu udus”, see võis olla juba kolmveerand elu tagasi, raamatukokku läksin sooviga laenata Helga Nõu raamatut „Nägu udus”, töötajad hakkasid naerma ja tõid välja nii Helga Nõu „Pea suu” (mis oli kohustuslik kirjandus) kui ka Paul van Looni raamatu „Nägu udus”, võtsin mõlemad.
Päris palju olen lugenud raamatuid, millest pärast mitte midagi ei mäleta. Eva Illouzi „Why Love Hurts”, mäletan aint ühte kohta, see oli midagi sellist, et kõik armastavad võimu, vaatavad alt üles võimu poole veekalkvel silmadega, millel peegeldub helesinine taevas. Nii, seltsimehed/naised/trans/non-binary, sebige omale palju võimu ja kõik hakkavad teid armastama. Allutage endast nõrgemaid, andke nii palju hinnanguid kui võimalik, talluge mutta need vaegnägijad, kirjutage manifeste, mis on cool ja mis mitte. Maha emotsioonid, võim neid ei tunne! See mu väike ebapädev küüniline kokkuvõte sellest ühest lausest, mida raamatust mäletasin. Inimene (ma üldse ei mäleta, kes), kellele selle raamatu laenasin, too, palun, tagasi. Ma tahaks uuesti lugeda, ehk saan nüüd paremini aru. Mul on selline halb komme, et kui keegi külla tuleb, siis hakkan raamatuid peale suruma, et võta ikka, see nii hea raamat jne. Pärast ei mäleta, kellele mida laenasin. Kiwa, sinu käes on minu Lucia Berlini „A Manual for Cleaning Women”, just saying. Teine väga suure huviga loetud raamat, Simone de Beauvoiri „Teine sugupool”, tegin märkmeid, kogu aeg oli vau vau vau, mida ma siin loen, hiljem mäletan vaid ühte lauset, mis kõlas umbes nii, et kui mees tajub naise potentsiaali, hakkab ta teda kohe alla suruma. Ja siis jäi veel meelde sõna munarakk, mingi tähtis lause oli selle munarakuga, aga mulle jäi vaid munarakk meelde. Nii ma siis käisin ringi ja kuulutasin: munarakk, munarakk, munarakk!
Selle raamatu peaks uuesti ette võtma. Tehtud märkmetest oli nii palju kasu, kuna ma ei lisanud neile lk numbreid ega raamatu pealkirja ega isegi autorit, siis aastaid hiljem mõtlesin, et ju need mu oma mõtted on, hetkekski kahtlemata, et äkki ei ole.
Sama autori raamat „Väga kerge surm” (oi, kuidas ma imetlen seda iroonilist pealkirja), millest just ilmus uus trükk. Seda rohkem kui pool elu tagasi (issand kui vana ma olen) lugema hakates naiivselt arvasingi, et raamat on autori ema kergest surmast (super irooniline pealkiri, vahel võib iroonia nii hästi välja tulla, respekt, Simone!) ja see keris ja keris ja mul oli ka nii raske, vaatamata elu raskusele tõotab surm veel raskem tulla. Sõbranna vanaisa suri ka mitu päeva, vb isegi nädala, nii et hingata enam ei saanud üldse, suu oli täiesti kuivanud, lähedane sai vaid ta suud niisutada ja peale nädalat abitult õhku ahmimist ta suri. Olen raskete surmade vastu. Minu valimisloosung oleks „Ravikindlustus kõigile ja väga kerge surm kõigile, surm, mis ka kerge oleks!” (mul tõesti on uut tööd vaja), surm võiks kerge olla, või äkki on surm sünd, mida me ei mäleta ja ega me surma ka hiljem enam ei mäleta, juhul kui me Hitleriga kuskil teisel pool koroonat ei mängi ja seda surmakogemust ei aruta. Huh, pls inimene, kellele laenasin „Õnne sünnipäevaks, Wanda June’i”, too palun tagasi. Ma soovin endale ja kõikidele teistele kerget surma, igaühel võiks mingi surmatoov balloon kodus olla. Elada võiks inimlikult ja surra ka. Huh, praegu meenus ka rohkem kui pool elu tagasi loetud raamat „Surmavabrik”, tundub, et seda raamatut enam ei eksisteeri, aga see oli õudne, lugesin seda peale „Anne Franki päevikut”, esimesena nimetatud raamat andis aimu, mis toimub inimestega koonduslaagris, ma ei soovita seda lugeda, eluaegne trauma. Ja üldse, vahepeal mulle tundub, et raamatud on inimhingele rohkem kahjuks kui kasuks, aga vb ainult minule (ja sry selle inimhinge pärast, tegelt see ei kuulu absoluutselt minu sõnavarasse, nagu ka hingesugulane, öak). Mõne raamatu lugemine võib olla ajutiselt halvav, nt Eva Hesse (üks 1960-ndate skulptor) päevik, mille läbilugemisel hakkas mulle tunduma, et mul on ajukasvaja (tal oli), siiamaani vahel mõtlen, kui kannatan mitmepäevaste peavaluhoogude all, et äkki mul ikka on ajukasvaja, ja see tuli sealt lillade kaantega klotsist, mis siiski oli väärt lugemine. Teine raamat, mida ma vb enim ei salli või, noh, lausa vihkan, oli Peeter Sauteri „Palun ära jäta mind rahule”, selle tagajärjel ei suutnud enam trammiga Lasnamäele sõita, veetsin kolm nädalat Tartus voodis ja kütsin pliiti ja olin kogu aeg nii uimane ja mis kõige hullem, ajasin omale keeva vee sülle, vastik raamat. Mumst te mõlemad, Laura ja Peeter, peaksite joomise maha jätma, vb tuleb armastus siis paremini välja. Või siis mina peaks jooma hakkama. Hiljaaegu vihastasin ühe inimese oma novelliga välja, ta küsis, et miks seda vaja on, ma vastasin, et see tuleb sügavalt minu seest, hiljem küsisin, et miks tal parmu haisu suust välja tuleb, ta vastas, et see tuleb sügavalt tema seest, ja nii me uinusime üksteise kaisus, mina olin hommikuks surnuks lämbunud.
Kunagi EKA ajal käisime kursusega Leedus ekskursioonil, minibussiga, õppejõud olid autojuhid, istusid kolmekesi ees.[1] Väljasõit oli hommikul kl 8, jäin natuke hiljaks ega saanud enam kohta valida. Istusin juhi taga keskel, tema tahavaatepeeglist nägin ta laineliste kriipsudega laupa. Ma jäin magama ja just siis, kui olin unest ärganud ja tahtsin silmi avada, kuulsin sapiselt, kuidagi põlgavalt kõlavat lauset õppejõu[2] suust: „Intelligentsed inimesed loevad, mitte ei maga!” Tundsin ebamugavust ja kuidagi piinlik oli, ei julgenud pool tundi silmi avada, surusin need veelgi tugevamini kinni, vb ta nägi peeglist minu kinni pigistatud silmadega punastavat nägu ja eks see kinnitas nii talle kui mulle mu ebaintelligentsust. Minu taga istuv Marta luges „Head uut ilma”, mida ma olin juba lugenud. Mul oli kotis Orwelli „1984”, aga ma ei lugenud seda, mõnd raamatut lihtsalt hoian ja soojendan ega raatsi lugeda, sest muidu saab see ju läbi. Aga on üks raamat, mis on mu lemmikraamat ja mis oli loetav ka bussis, sest see oli nii huvitav, huvitav pole väga õige sõna selle kohta, pigem nii segane, et ma ei saanud mitte midagi aru, aga mu ajule vist maitses see väga. Kallis lugeja.[3]
Hiljuti käisin Eike sünnipäeval, kinkisin talle Katrin Ruusi novellikogu, raamatu sees oli pühendus minu nimele, aga kirjutasin Eike nime juurde ja joonistasin palju südameid, kingi pakkisin Laosest toodud käsitööna valminud kotti. Sünnipäev toimus ujuvsaunas Emajõel. Istusid siis kõik inimesed ümber laua, algas tutvustusring: kuraator, galerist, ehtekunstnik, filosoof, fotograaf, kunstnik, arvutigraafik, konservaator, ja siis jõudis aeg minu kätte ja Eike ütles: and this is my little weird friend Margit (vb tegi mulle isegi pai, ma täpselt ei mäleta). Noh, mul pole tegelt little weird friend olemise vastu midagi, see tutvustamine, kes kõik on ja millised uhked sildid neil on, see ongi veits tobe kuidagi. Kui juba selline ring oli ja kuna mina ikkagi tol ajal ka veel mingi suvatuust ei olnud (palka veel seinapraost sain), siis see mõjus pisendavalt nagu, aga mõnele meeldib teisi inimesi pisendada, oma sõpru ja lähedasi. Nt Veronika koer Alfred, vaadake sarja „Eluga Hispaaniasse”. (Pole kolmandat hooaega ise veel näinud, ikka ootan, et Harri mulle osad saadaks. TV3-s on see veel vist tasuline.) Seal mõnes osas on see ka näha, kuidas Alfred lausa alandab oma perenaist Veronikat. Igal juhul sellel veidi punastaval hetkel kujutasin ette, et Katrin Ruus istub ka seltskonnas ja me vahetame pilke ja siis ma võtan oma Laose koti, hüppame vette (novembris) ja ujume teisele, tõelisele saunapeole. Kuigi olgem ausad, ma eelistan ikka Eike saunapidu. Krt ma siiski kahetsen, et talle selle Laose koti kinkisin. Eike, anna mulle see kott tagasi palun!
Raamatuid ma enam väga tihti ei osta, käin raamatukogus, raamatuesitlustelt ikka püüan osta, siis saab autogrammiga ja see on väga tore. Ostan e-raamatuid, esimene e-raamat, mille soetasin, oli Carolina Pihelga „Lõikejoon”. Elu neljas e-raamat on Miranda July „All Fours”, hiljuti ostsin Han Kangi „Taimetoitlase” ja Édouard Louis’ „Muutuda: meetodi”, ma pole jõudnud kumbagi veel lugeda, enne loen nende teised raamatud läbi. Han Kangil on üks lühijutt valgest koerast, kes on ketis ja haugub. Vaata minu valgeid koeri https://www.instagram.com/lohmusmargit/, seal mõni kassipilt ka. See Miranda July, mul oli temaga tõsine blokk, alles eelmisel aastal lugesin ta raamatud läbi. Mulle ei meeldinud ta irvakil suu ja ta kurvad hirvesilmad, nägu, mis on ta kõige parema raamatu „Siin oledki sa kõige rohkem oma” kaanel. Aastast 2011 keeldusin ta raamatuid lugemast, nüüd vaatan, et ta suu polegi tegelt väga praokil. Mul on mingi teema nende praokil suudega, see on olnud juba trend ammu enne duckface’i. Üha enam ma näen selles mingit fake seksikust, haavatavust, mis vb 1990-ndatel töötas kuidagi paremini, lapselikkust, kaks kikut paistavad, selline kutsuv, veits pedo. Mingi vana pedo sõidab bussis ja vaatab last, kes suu ammuli aknast välja vaatab ja sellest saab ülemaailmne trend, modellimaailmast valgub see üle kogu ilma. Mingi aeg mul oli ikka täielik tülgastus, kontrollisin end pidevalt, et suu lahti ei vajuks. Maailmas on kahte sorti inimesi: ühed need praokil suu inimesed ja teised duckface’i inimesed, ma olen rohkem see viimane. Jah, ma tegin endale oma pinnapealsusega liiga.
Kunagi rohkem kui pool elu tagasi sattus mulle kätte nõukaaegne tüdrukute nõuanderaamat vms ja ma lugesin sealt, et akne ja värvitud huuled ei käi kokku, värvitud huuled mõjuvad aknesel näonahal nagu veritsev haav, nii oligi kirjas: veritsev haav. Minu naabril Käthyl oli kogu nägu aknet täis ja lilla ja siis tal olid huuled ka kogu aeg värvitud, aga muidu oli ta hästi ilus, ta oli minust vanem ja töötas mu kodu lähedal putkas, kus ma tihti tal külas käisin puljongit joomas ja juttu ajamas. Ja olles seda lugenud, läksin ma talle seda ütlema, et vaata, mis ma lugesin ja et nii on, peale kuut puljongit (puljong on tänini mu lemmikjook) ma ikka ei suutnud talle seda öelda, sest minu meelest oli ta ikka nii ilus, tema naeratus, ta silmad, ta tumepruunid juuksed ja tukk ja ta akne, ma polnud kunagi teda ilma akneta näinudki, mulle meeldib akne (hiljem, kui endal ka oli, siis tundsin alati end nii seksikana ja olin uhke). Läksin koju ja lennutasin selle tobeda raamatu kuhugi kapi taha. Aga see „nagu veritsev haav” on mulle eluks ajaks meelde jäänud.
Kui keegi küsiks, ma ei mäleta küll, et keegi oleks küsinud, et kes on minu iidol, siis ega ma ei oskakski vastata. Mõeldes raamatutele, mis mind mõjutanud on, siis mul vist ikka oli üks iidol, Jenny Garp, John Irving nimetas teda maailma esimeseks feministiks. „Garpi maailm”, raamat, mida soovitas mulle klassiõde Liina (olen väga tänulik), seitsmendas klassis, siis me enam klassiõed ei olnud, aga suhtlesime ikka. Jenny töötas haiglas õena ja talle meeldis kinos käia. Ka töövälisel ajal kandis ta töövormi, valget taskutega õekitlit, peas väike tanu, vabal ajal ridikül õlal. Sõna „ridikül” kordus seal, kuigi ma aimasin, mis see tähendab, aga lõpuks vaatasin sõnaraamatust järele, minu ettekujutuses oli see punutud põiekujuline kotike ja mingid rippuvad õled. Mingi hetk hakkas Jenny omale last tahtma, sest tal oli igav.[4] Sobivaks partneriks tunnistas ta seersant Garpi, kes oli koomas, minu meelest ei tulnud ta sealt kunagi välja, vaatamata sellele sai asi aetud ja väike seersant Garpi poeg nägi ilmavalgust. Jenny vägistas ta! Pojast kasvas vist mingi suht mõttetu kahe lapse ja naisega kirjanik, aga tema ema, Jenny siis, kirjutas oma autobiograafia „A Sexual Suspect” ja sai sellega väga armastatuks ja tuntuks. „Garpi maailmast” on ka viieosaline tele-ekraniseering, mäletan sellest kohta, kus auto pidurdas järsult, sees istusid Garp, ta naine ja lapsed, äkilise pidurduse tagajärjel kukkus ta laps käigukangi otsa ja kaotas ühest silmast nägemise. Väga traagiline. Ükskord ammu kaubahalli taga juhtus minuga sarnane asi, ema sõitis tagurdades ratturile otsa ja pidurdas järsult, mina kõõlusin tagaistmel, kahe esiistme vahel, seletasin midagi, toimus järsk pidurdus, tänu aja jooksul kõvasti lühenenud ja töntsiks muutunud käigukangile jäi mulle silm pähe, viskasin ainult ühe spontaanse okseläraka armatuurile, sellega kõik piirdus ja väikse kolaka saanud rattur sõitis ka kohe minema, nagu poleks midagi juhtunud. Õnnelik õnnetus, minul silm peas ja rattur jäi ellu. Veel üks stseen, mis meelde jäi, oli lõpustseen, keegi lasi Jenny maha, tulistades teda otse südamesse, ja ta poeg püüdis ta kinni või oli see transnaine, tema sõbranna. Jenny tegi mingi hetk naiste varjupaiga, kus elasid meeste poolt traumeeritud naised ja üks transnaine. Näiteks elasid seal ellenistid, grupp naisi, kes olid lasknud omal keele suust ära lõigata, et näidata niiviisi üles toetust üheksa-aastasele Ellenile, kellel teda vägistanud ja piinanud mehed keele suust lõikasid, et ta toimunust midagi rääkida ei saaks. Suht mõttetult valus viis, kuidas kellelegi toetust avaldada. Ajad olid teised, armastan praeguse aja naisi, sest nad ei vaiki, ja loodan, et ükski türa ei pane neid enam kunagi vaikima. Siin on paslik mainida Sveta Grigorjeva „Frankensteini”, ei hoopis seda varasemat raamatut tegelt.
Ja vb kunagi tuleviku tehnoloogias viskab vibraator viljaka paugu välja ja asi ants. Ja naised ei pea kannatama välja mehi, kes on sõltlased, kes räägivad üht, teevad teist, love bomb’ivad mingi hingesugulase teemaga, hiljem väidavad oma hingesugulaseks üldse teise mehe (mitte sina, kalts, vaatab ta viivuks mu poole, aga mitte silma, vaid kuhugi kahe silma vahele) ja üldse ütlevad oma naise kohta „paks ja kole” ja telekanalit ka kunagi vahetada ei luba ja ei korista ka kunagi.
Kunagi ammu mõtlesin, et kirjanikud on sellised nõmedad ja igavad inimesed, lihtsalt et ei jõua, pole võimalik kirjutada häid raamatuid ja siis olla veel normaalne inimene ka. Ja ega ei olegi, see püüd normaalsusele (mida iganes see ka ei tähenda) rabab mind vahel jalust, ma ei üritagi enam normaalne olla ega välja paista.
Nagu mina, umbes 20 aastat tagasi: Teie, kirjanikud, olete tuntud enneaegse vananemise poolest. Kirjandus – ma ei tea, mis teil seal toimub, aga te olete kõik mittepandavad. Mehed kaotavad juuksed enne kolmekümnendat eluaastat, teil on karvased sõrmed, te käite meelega halvasti riides, te oleksite nagu igasugusele naissoo libiidole sõja kuulutanud.
Hoopis Virgine Despentes praegu, raamatus „Kulla mölakas”, lk 48. Kui Maria Esko tõlgib, siis mina loen.
Ma ise ka tänaseks päevaks meessoo libiidole sõja kuulutanud, olen juba 40, issand jumal, appi! Kallis lugeja, aita hoida mind noorena. Sa küsid kuidas? Vastus joone all![5]
Just see mu lemmik seal pikal bussireisil, tänu sellele vb sai minust kirjanik, ilma ühegi ambitsioonita, mõtlesin, et vot sellist raamatut tahaks ise ka kirjutada. Mis raamatuga tegu, see on Sinust vaid ühe euro kaugusel.[6]
Ma pean tunnistama, et minu hing[7] pole puhas, sel lasub raske laste piibel. See helesiniste kaantega raamat tekitab imelikke tundeid, kui seda raamaturiiulis näen, tahaks temast natuke eemale, teda ära peita, mitte päris ahju visata, aga… Mis maailm seal sees oli, kus ma olin, äkki tuleb kõik tagasi, kui selle kaaned avan. Minu ema ütles alati, et kellestki teisest ei tohi isegi mõelda midagi halvasti, ja olen seda terve elu järginud.[8] Ma kardan.[9] Selle laste piibli sain pühapäevakoolist, kuhu meid ainult ühe korra lubati. Vb käiksin seal siiamaani, juhataksin ise neid jehoovalasi. Aga meid ei lubatud rohkem minna, sest jäime sinna liiga kauaks, tädi ja ta mees ootasid meid kuskil Annelinna parklas kolm tundi ja siis me saabusime sinna parklasse nii, et mina, kes ma ei osanud tol ajal veel lugedagi, olin kummalisel kombel purupurjus. Me saime väga pahandada, aga piiblid olid õnnelikult pihus. Laste piiblist sai raamat, mida vanaema mulle igal õhtul ette luges, ta luges iga kord nii kaua, kuni enam ei jõudnud, minu silmad olid peas nagu tõllarattad, trippisin nendes igasugustes moraaliküsimustes.
Laste piibliga tõin jumala taevast alla, jumal oli põhisõna mu suus, sain isegi pahandada korduvalt, jumala sõna ei tohi nii tihti kasutada, noomis vanaema, ütles veel, et jumal pole mingi karjapoiss. Enam ei tõmmanud kikku, vaid vandusin jumala-jeesuse nimel, varsti tegid seda kogu tänava lapsed (hm, mingisugune algatusvõime mul ikkagi on olemas), kuniks sellele keeld peale pandi, sest jumal ei ole ikka mingi karjapoiss (aga jeesus ju oli). Jumal oli maa peale tulnud, enam ei olnud ta Lenini tagurpidi pronksist pea, mida varem olin ette kujutanud. Meil oli kodus ka väga vana, peaaegu ruudukujuline, suurem kui A4, omadega suht kõdu piibel. Pidasin seda väga oluliseks perekonna reliikviaks, kujutasin ette, et kui sõda tuleb, siis on kõige tähtsam see vana piibel päästa. Piiblil oli oma sahtel üüratus matis sektsioonkapis, arutlesin endamisi, kas panna juba praegu sahtlis lebavale piiblile kilekott ümber, et kui sõda tuleb, saan lihtsalt sangadest haarata ja metsa põgeneda. Vanaema oli rääkinud oma sõjakogemustest, nad peitsid asjad, mis vankrile ei mahtunud ja mida polnud otseselt vaja, pudi-padi, vb riided ja nõud jne, ilusti põõsastesse, aga Vene sõdurid olid kõik üles leidnud, kõik ära lõhkunud ja puruks peksnud ja sittunud nende peale (rõve). Saksa sõdurid olevat olnud viisakad, elasid või peatusid nende juures mingi aeg, vanaema oli mõelnud, et kas öösel magades juhtus temaga midagi. Ma ei tea, loodan et mitte. Vanaema rääkis seda ise oma rumaluse üle naerdes, samas väga paljud inimesed räägivad tõsiseid asju ja ise naeravad, emotsioonid lähevad segamini. Vb meil on nagu mingi Stockholmi sündroom oma traumadega.
Üks minu Berliini sõber rääkis, et tema kahtlustab, et sõja ajal ta ema või vanaema (ma ei tea, kumba) väärkoheldi seksuaalselt, ta oli jäänud vait ega rääkinud midagi enam, vist, vb midagi ikka rääkis. Keha ei unusta mitte kunagi, mitte faking kunagi, sa võid nii palju juua ja narkootikume ninna kühveldada, aga keha ikkagi mäletab valu. Osa kirjanikke loeb selle valu oma kehast välja ja kirjutab üles, nad võivad isegi teiste kehadest selle valu välja lugeda ja üles kirjutada ja muidugi ka üldse kõik välja mõelda.
Aga ikkagi see laste piibel, ma näen seda praegu oma raamaturiiulis ja mõtlen, et sõda võib tulla, ma ei haaraks seda kilekotiga kaasa, aga vb peaks, vb peaks tegema performance’i Vietnami sõja kui ajaloo kõige mõttetuma sõja pinnalt. Jookseks tänavale, kui sõda algab, aga ma ei tea, kuidas see algab, igal juhul jookseksin paljalt tänavale, laste piibel käes, nagu kuulus foto põletushaavadega tüdrukust Vietnami sõjas, aint et ma 40 ja kui on valehäire, siis ma lihtsalt teeks marki endale. Ma ei tea, kas ma tõesti teeksin seda, aga olen mõelnud küll, et mu elujanu ei ole nii suur, et sõjas ellu jääda. Ja see piibel on nii kõrgel, peaksin tema kättesaamiseks koridorist redeli tooma. Või võtta see juba praegu alla ja pakkida kilekotti? Ei! Omg, äkki olen mina süüdi, kui sõda tuleb, alateadlikult olen justkui soovinud, seda hetke, et piibliga metsa joosta. Jõuan ma faking jee nii palju joosta! Kui keegi tahab omale seda laste piiblit, ma võin anda ja üks Teet Kallase „Kes tõttab öisele rongile” on ka üle, mulle meeldis see raamat, aga ma ei tea, miks mul neid kaks on. Ei, ma lähen paljalt tänavale, suure sildiga KIHUTA OMA PAUK MULLE PUTSI, SA VENE VÄRDJAS! Selline jaantoomiklik töö, aga märksa kõvem. Jah, nii vihaseks ajas mind Sofi Oksaneni raamat „Samasse jõkke”. Seal oli juttu vägistamisest kui relvast, mida Vene sõjavägi kasutab, sõduritele on antud käsk vägistada, osa sõdureid küsib oma naistelt luba ja need naised annavad, peaasi, et midagi kaasa tooks, pesumasina vms. Praegu tundub küll, et sõda on mingi eliidi maskeraad, ja ma mõtlen, et mina üksi saaksin selle lõpetada, KUI mul oleks umbes 8 miljonit vittu selle ühe asemel, saaks iga mees, iga vihane inimene, vihane naine jne omale luti suhu või paugu kuhugi põrutada, kui tal seda nii väga vaja teha on, selle asemel et laste koljusid purustada, aga jah, ma olen liiga naiivne (pmst nagu Trump), inimesed ikka tahavad omale pesumasinat ja televiisorit. Ma pakun siin lahendusi, kuna võimalik on, et mina oma piiblilooga seda sõda universumilt soovisin, ja siis pean ka vastutama. Issand, ma tõesti pean vabanema sellest laste piiblist ja nendest absurdsetest sõjamõtetest, tunnen, et ma nagu pisendan kõike. Tahakski pisendada kõik maketisuuruseks, kus surnud, vägistatud inimesed oleksid verega maalitud väiksed nukukesed, kel pole emotsioone, hirme ega tundeid, laibad lebaksid hävinud ja pommitatud linnade keskel, ja see kõik oleks makett, mitte päris elu.
Okei, kallis lugeja, püüame koos edasi liikuda, see on raske, mul olid just mingid hullud läbielamised selle piibli ja sõja teemaga, aga ma olen sinuga (ja mu konto nr on ka endine), õigemini läheme tagasi, aastasse 2019, oli suvi, olin just avastanud rootsi kirjaniku Margareta Ekströmi, Loomingu Raamatukogus ilmunud novellikogu „Kallaletung” (oh issand kui palju kordi olen mõttes Loomingu Raamatukogu tänanud, kui palju pärle nad on eesti keelde tõlkinud. Muideks, Margareta nimi tähendab hinnalist pärli, sümboliseerib puhtust ja tarkust, minu nimi Margit tuleb samast nimest ja tähendab sama, siinkohal võtan oma pseudonüümiks Pärl Lõhmus). Ma lugesin Ekströmi raamatut rannas pikutades, lugesin endale kõva häälega ette, kuni see läbi sai, aga siis avastasin, et üks novell oli vahele jäänud, ja oi ma nii rõõmustasin. Ühes novellis väike tüdruk jooksis kodust ära, jättes vanematele kirja, kirjutas midagi bla bla bla ja et üldsegi ma pole veel otsustanud, kas täiskasvanuks saades üldse naisterahvaks hakkan. See oli hetk, mil mu meeled sulasid rannaliiva nagu jäätis, selline aww hetk, mind läbis äratundmine, et mina mõtlesin ka nii, samastusin kõikide kangelaste ja antikangelastega, olenemata soost, olenevalt soost, sest enamasti olid nad mehed. Enam ammu ei suuda lugeda raamatuid, kus mind tahetakse lükata põllega second character’i rolli. Lugesin Hans Fallada „Raudset Gustavit” (kas keegi on seda lugenud?), teismeea suvelugemine, tegin aega parajaks telesarja „Kodus ja võõrsil” alguseni. „Raudne Gustav” oli psühholoogiline draama vms, oma mõtetes ma panen selle miskipärast „Isa Goriot’ga” ühte patta, aga vb nad tegelikult ei sobi, mulle igatahes meeldisid mõlemad väga. Raudne Gustav oli üks troska (hobuvankri või kaariku) juht ja ta unistas sõita Saksamaalt Pariisi oma troskaga ja sõitiski ja see raamat tõi mulle pisarad silma, et ma olen ikka nii vapper vanamees. „Popi ja Huhuu” toob mulle ka pisarad silma, see on ainus raamat, mida ma olen mitu korda lugenud ja mis on kuhugi ära kadunud, ma ei tea kuhu, just praegu tahaks lugeda, seda lugedes mu väike süda laieneb ja laieneb ja siis lõpuks lõhkeb. Milline on looma lein, nemad ei saa ju midagi aru, mis juhtus, aga kassid pidavat surnud omanikul silmad peast ära sööma esimese asjana. Kui kellelgi on „Popi ja Huhuu” üle, siis teeks vahetust, ma annan „Kes tõttab öisele rongile” vastu.
Mul on tunne, et olen palju siin kõrvalist mula ajanud ja tähemärke on nii palju juba, et Boris Viani, Jerzy Kosiński ja Louis Paul Boonini ma ei jõudnudki. Booni „Menuett”, seda tahaks ka uuesti lugeda. Loodan, et jõuate ise nendeni või olete juba jõudnud. Et siis koos kunagi muljetada.
Lugupidamisega
Pärl Lõhmus
[1] Kolmekesi, kõikidel oli rool käes.
[2] Terv, Kaido Ole.
[3] Sa küsid, mis raamatuga on tegu. Saada mulle ei rohkem ega vähem kui 1 euro mu arvelduskontole EE077700771003690403, selgitusse lisa oma e-mail ja ma vastan Sulle. Võid ka niisama arvata ja kirjutada mulle margitlohmus@gmail.com, aga siis ma ei vasta Sulle. Kui Sa tahad midagi lohutavat öelda, à la (kulla) Margit, sa pole üldse nii loll vms, siis see käib ka läbi mu arvelduskonto, milleks endiselt EE077700771003690403, summaks märgi 2 eurot.
[4] Vot ja boom, sellest siis võtsin teadmiseks, et lapse saan siis, kui mul igav hakkab. Ja no ei ole hakanud või vb oleks mul mitu last, kui mul oleks ka isa olnud, kes terve mu eluaja oleks ilusti koomas püsinud, ja ma oleks üles kasvanud rahulikus keskkonnas ja mõelnud, et mehed on ka täiesti normaalsed inimesed, ei karju, ei joo, ei mõnita, ei varasta ema tagant raha, ei pane ema nutma, ei sunni taldrikut tühjaks sööma jne. Või vb veel saan lapse, kui kohtan meest, kes on koomas ja kavatseb sinna jäädagi. Aga siis ma peaks vägistaja olema, ma vist ei suudaks, ma isegi ei taha ju tegelt last, niisama spekuleerin. Ja vahel, kui see lapse teema kuskil on jutuks tulnud, siis hakkan rääkima oma sisemisest lapsest, vaatan oma vestluskaaslasele pingsalt silma ja noogutan. Et on tema alles mürgeldaja ja vahel ma ei tea, kus ta on, ja olen ta üldse ära unustanud ja siis ta ilmub kuskilt välja oma kõva väikse lapse nutuga, ta väike nägu on nii punane ja pisaraid täis, ta on haiget saanud, solvunud, tema tundeid on riivatud ja ma proovin teda lohutada, vahel on ta nagu hirmunud kutsikas, ei julge tugitooli alt välja tulla, aga vahepeal ta jookseb suure nutuga mu sülle. Ja vahel ta tahab mu tähelepanu, ja ma kas ei suuda või ei taha seda talle anda ja jätan ta üksi nutma. Ma ei tea, mis oleks parim, et teda ja ennast aidata, hoian teda, lasen tema valul enda sisse valguda ja kui ta nutt on rahunenud ja ta tunneb end minuga turvaliselt minu südames ja saab juba pikemate hingetõmmetega hingata, võtan ma Kiwa raamatu „Lastehaiglast põgenenud mänguasjad” ja hakkan lugema: „Suur seiklus algab, ütles leht ja langes puult…” Talle meeldib see raamat ja mulle ka.
[5] EE077700771003690403 Margit Lõhmus. Ole hea, lugeja, guugelda ise, kui palju kortsude silendamine maksab, mul hetkel väga kiire. Ja noh, saada nii palju, kui kontol parasjagu raha on. Selgitus: Hoiame kirjaneitsi noorena.
[6] EE077700771003690403 Margit Lõhmus. Just do it.
[7] Mul pole tegelt hinge, just saying, ega ka hingesugulast, just saying, ma ei usu seda paska, just saying, ma olen nii pettunud ja kibestunud, just saying.
[8] Nali.
[9] Kardan uuesti usklikuks hakata. Kardan jumalat, kardan, et ta saab mu kätte, et lõpuks jooksen ikka selle lapsepõlve turvatunde rüppe. Aga istuksin kuldse Buda sülle, mitte selle Gandalfi moodi habemiku põlvele, sest kui palju kordi ma palvetasin ta poole, igast soovide ja palvetega, täiega tühja, nah!
Lisa kommentaar