Vägevä jõõ meelehiitmine 

Ei ma inämb päivä, ei kuud, ei tähti näe:
paks mürgüne sõasuits muudku vaoss mullõ pääle.
Mu lainil hällüsse prügükuhja ja kuulnukihä,
mu sisse juuskva musta vereuja,
kõrva sõamassinide mürinäst umma katski,
silmä sõamiihi jäleüstest peräni.

Ma vuula ja vuula mere poolõ,
aga mere mangi ilma süämedä soldati kamandasõ.
Um merigi verd ja mustust täüs,
ei saa ma hinnäst sääl puhtass mõskõ.
Oh, ku ma võisi õhku kerküdä,
ku saasi nigu tsirgu är linnada,
inemiisi ilmast igävädsess priiss päsedä.
 

Kõrvuga üükulli murõ

Ma kolmandat kõrda proovi pessä tetä.
Edimine kõrd tampse mu pesätsombikõsõ muatsõss
hirmsa soldadi saabass.
Tõnõ kõrd mu pesäkotussõst üle sõit´
suur rassõ tank.
Prõllatsõss lövvi ma rahulidsemba nurmõ,
aga siiäki joba lahengularm kost. 

Joba inne sõta olli ma pesäpaiga löüdmisega hädän
ja targa luudusstiidläse pellässi,
et mu suguselts ilmast är häöss.
Niä mu umma vereväle raamatulõ kiruti
ja mu pesätämissvõimaluisi iist hoolitsi.
Prõlla umma ilma süämedä soldati
tuu vereva raamadu vast ärki palutanu
ja minnu hoitunu luudusstiidläse surma saatunu.

Ma sõsski viil elun olõ
ja või-olla saa ma seogi keväjä üte pojakõsõ.
Vast näe ma tuudki, 
kuiss jõhikudsõ orjastaja tagasi
uma põrgutsaari manu pagõsõ.
 

Sõan hukkasaanuide puie sõnnum

Mi olli kinä siuhkõ puu.
Mi kasvi kooli- ja haigõ- ja elumaiu kõrvan,
avaride platse pääl ja liinapargen,
latsiaidu ja tiatride man.
Meid ei olõ inämb.
Mi ümbre juuskunuid latsi,
mi man suud andunuid armastajid ei olõ inämb.

Mi häömädä henge nüüd
hirmside orjastajide unnõ murdva.
Niä vedävä sinnä verd, kuulnukehi ja katskiidsi inemiisi,
kihvtist suitsu ja perätüid palamiisi.

Mi henge käävä ka uma maa kaitsjide,
kõgõ hätä nägevä rahva unõn.
Niä kandva sinnä rahulist olõmist ja puhast õhku,
imelist muusikat ja latsi lustilist naaru.
 

Päävälilli toovutuss

Hää inemise mu hindä rahvalilliss
umma valinu.
Tuud avvu ei ma
ilmangi unõda,
umalõ rahvalõ truvviss
jää igävädsess.
Minnu tangi ei tapa,
minnu tuli ei võta,
ma kurjusõ kätte ei koolõ.

Ma sõamassinagi man
umma uhkõt ellu elä.
Tuhkasõmõstki ma naardõn
taiva poolõ nõsõ.
Mu lehe ja varrõ, mu juurõ, siimne ja häitsme
tõbitsid nink vigatsid ravitsõsõ.
Mu väkev ilu vaivatuilõ 
trüüsti, julgust ja jõudu jaga.