Ühe reisi muljed 
Kārlis Ķezbers
1914‒2006

Järgmine hommik jõudsime Venemaale: ei näinud seal maju, kõikjal lokkasid põõsad ja kuluhein, ühe küla lähedal, mida sakslased kutsusid Täilinn, lebas raudteerööbaste kõrval vedur, mis meenutas maha lastud metslooma. Õhtul olime juba Pihkvas, mäletan uhket katedraali, mille kuppel saatis loojuva päikese kiiri altarile, pannes selle hiilgama kui leegitseva kuu, kui õues valitses must pimedus, mis kustutas uskumatult viletsa vaatepildi kontuurid. „Volhovisse?” naeris hiljem Lugas üks Saksa ohvitser, ja me olime peagi tagasi Eestis, kus veetsime öö Dorpatis, puhtas ja vaikses võõrastemajas. Hallipäine kelner vestis meile lugusid noorte valgekaartlaste tegudest, kuidas need lasknud tentsikuil kivi peal lihvida tsaarikopikat, kuni see hõbedaselt helisenud ja kõlvanud kannuseks. Teisel päeval käisime Pulkovo mäel observatooriumis, vaatasime läbi pikksilma ära vaevatud Leningradi panoraami, ja mind paelus Iisaku katedraali tornitipp, mis, nagu mulle tookord näis, kogus endasse valgust, et välja kannatada kõige pilkasemad ööd. Pulkovo kõrgustikult sõitsime kummituslikku Peterhofi, mida olid räsinud lahes varjunud Marati lasud ja kus võis veel näha tsaariaegseid tramme, mis lõhki lõigatuna uppunud porri. Seejärel veeti meid vanaaegsesse torni, mille kõrval hoidis üks sõdur kena musta hobust, kes aeg-ajalt lärmist kohkus ja püüdis end lahti rebida. Siiski on kõige selgemalt mul silme ees põlev Talvepalee ja aias kummuli keeratud klaver, millel omal ajal mänginud Puškin, ning tahmunud kuldristid ja -inglid.


Töömehe käed
Svjatoslav Richter 
1915‒1997

Ta tuleb kiirel sammul ja kummardab tõrksalt. Ta näeb välja väga hõivatud ja ärevil, istub siiski klaveri taha ja asetab oma suured käed põlvedele. Pärast lühikest vaikusehetke, mil ta istub täitsa üksi, justkui ei näekski kedagi, ärkavad ellu viiuldajad, poognad nende käes lähevad liikvele, ja tüse tšellist puudutab keeli. Kui Richter on end pisut sirutanud ja ettepoole kallutanud ning põrutab sõrmed klahvidele, on võimalik vaadata üksnes teda, kuulata üksnes neid ülevoolavaid, võimsaid helisid, mida ta olematusest esile manab, justkui looks ta neid meie ees esmakordselt. Tal on piklik ja kahvatu jõuliste lõualuudega nägu, juuksesalk libisenud üle parema silma. Richter ei märka midagi, pilk on tardunud, järsku tõmbub nägu valust kokku. Ta ajab huuled prunti, tema suured käed tõusevad ja vajuvad kui leegid.

Kontserdi lõpp, Richter seisab endasse tõmbununa laval, tema laup ja palged on higised, juuksesalk endiselt silmile langenud. Pidulik rüü ei paista talle sobivat: õlgadest liiga kitsas tema suurte töömehekäte jaoks. Viimaks süttivad tuled, saal läheb valgeks, sissepääsu kohal on näha Lenini sõnad: „Kunst kuulub rahvale”. Mustad männiladvad kiiguvad vaikides tumedas taevas. 


Suvi

kellad on toodud aeda   loendama tähti
mesilast ootad näed herilast   ja mu hingeõhk
lõdvestub nagu nahkhiir      öises laes

kuukausis ujub kärbes   toas samal ajal 
üle teleka libiseb      tolmune pisar
eemal vaikusega      püss ajab juttu 

pikutan rohus kui reha      tuled või ei? 


Viinis
Ingeborg Bachmann
1926‒1973

Puuvõradel on siin üks ülesanne – nad on riputatud majade vahele, et pimendada preili Bachmanni tuba ja tema ülekoormatud kirjutuslauda akna all, mille taga kuu edestab lendamises korstnaid, aga ehk hoopis vastupidi – purustustele lähemal – on need õhtud, mil ta kohtub kõigega, mis välja ütlemata – ärevad nagu äikese hüpped terrasside ja antennide vahel. Sest need ei ole enam nemad uhketes aedades, kellest sügis nõristab mürki välja. „Me vaatame Seine’i, kuni muutume pisikesteks kalakesteks,” kirjutab ta avameelselt ja võimalik, et kujutab ette tema silmi rohelises sügavikus, ehkki see on mittemidaginägev pilk, millesse vajuvad korstnad ja kuu. „Ja siis lõpuks me tunneme teineteist ära.” 


Wales

Mägedes lutsutasid ämbrid sügavaid kivikaeve; linnud ja pungad – 
inglite jäetud tõved, mis meenutavad siin taevast – 
saatsid lammaste painajalikke määgeid ja puid, mis ronisid
välja talvepeegleist, et kudrutada lilledele: „Käes juba märts…”

Sudusse mähitud kuu heitis sära antennide summa. 
Katkendid kõnedest, kui rong libiseb mansardi akendest mööda.
„Mis on küll öö sosin?” – „Lukksepa hõbe.”
„Kas haiget veel kellelegi teevad me palved?” – „Varsti aprill.”


Lõpu pastoraal 
2007–2014

See juhtus augustis: udu vabastas oma vangid – 
jahikoerad ja vanad mehed, kes tumenevad valgusest,
ja me nägime sääskede ja pisikärbeste tähtkujusid,
mis tabatud hämarikusinise läätsega – kas polnud siis nii? –
ja metsad kogunesid maastikele, et jätta varju niitmata välju.
Kõik muu, millest rääkisime või mida vaikides kannatasime,
kuulub selle või mõne teise tõe juurde, neid eraldab alati aeg.
See juhtus augustis: päeva kildudest korjas öö kokku
peegli, sest miski muu, isegi ainsaks hetkeks, ei hoidnud meid koos.  

Läti keelest CONTRA