*

puu muundub tuleks
lehtede toonis võib aimata
nende hukku leekide sees

         (igas palgiski
         võib näha kirstulaudu)

hauavaikus vallutab
yheteistkymnenda tunni

         kuid kusagil kaugel
         plahvatab maailm
         kirsiõiteks


*

verepuu. sooned poolde taevasse
punaseid hargnevaid niite
kõik kohad täis

mind ahistanud sajandi torm
– syytu verevalamine –
aga pane käsi julgelt vastu mu koort –
siin all tuksub mu syda


*

käin mööda maad
kandes õlul
tuliste tiibade raskust

mis sest et suur on piin
savist luud kivikõvaks
põletama pean


*

lenda lind lenda lind
lenda must lind lenda hiidlind
laota end päikese ette
las tähed rippuda pärlitena su sulgedes
lenda lind
lenda lind kata maa. olgu öö. olgu pilkane öö


*

päike põleb läbi ja kustub
veremärgiks uksepiidale 
surm on jälle lastud
laste kallale

kuid suur lõke raevutseb edasi
tulesammas vastu taevast põleb
majja ei astu kedagi
aga lakas syttivad õled…