Aiamaagia

Mu noored puud,
teid olen toonud siia,
et imet teeksite,
et mustast mullast
välja võluksite mulle sulneid maitseid:
valgeklaaride karget mahlakust,
suislepaõunte muhedust,
kollaste ploomide kirjeldamatut hõrkust,
võipirnide sulavust,
trebuu prantslaslikku maitseelegantsi,
kuldrenettide sügiskargust,
talvenaudingu leebet magusust –
kõik aiamaa mustast mullast!

Siin seisate nüüd, üsna ühesugused
noored puud,
rohkem vitsad
ja kätkete
nii palju erinevaid maitseid…

Kui ei teaks,
ei usuks –
no ei usuks…

II

On võrsel juba hinges õielõhna
ja hiljem ühtki vilja siin ei kohta,
mille kohta ei võiks öelda:
ta sündis õhus, lennul, õietolmust.

Nii võib ju öelda kogu aia kohta!

Kõik on siin kevadiselt roheline, valge,
      ei kusagil veel mädaõunalõusta…

Nii kerge õitsvas aias tekkima on tunne,
et ka ise võiksid tõusta… tõusta…

ja uskuda, et kuigi toonud siia
on sind robustne inimsünd ja mitte õietolmu lend,
siis vähemasti ümbersündinuna
just sellisena võidki tunda end
ja saada vabaks kõigest olnust
ja sündida taas – õhus – õietolmust.

III

Ühtunud kuu- ja päikesekettal
lootoseõiel
armuühtes jumalik paar
laskub mu kroontšakra läbi minusse
juubeldava valgusena,
täidab mind ja kannab –
kuid sama vägi on õunapuuõiel!