Õhtul vaatas vaikuse helilooja üles ja nägi nooti hüppamas tähelt tähele.

Metsaserval õõtsuvatest pajuokstest moodustunud võluharfil mängis unine tuul.

Oli suvi, kui me mõlemad Jaaguga märkasime, et mõnikord tundub, nagu mööduks kümme aastat kiiremini kui üks päev… Kui küsiksin temalt, kas teekond Kadriorust Piritale ja Piritalt Kadriorgu on sama pikk, siis väga võimalik, et ta vastaks: „Kui Kadriorust Piritale astudes laulda Bob Dylani laulu ning Piritalt Kadriorgu tulles ümiseda Bachi prelüüdi, siis tee Piritalt Kadriorgu muutub pikemaks.”

Kaheksakümnendate lõpus olime Jaak Johansoniga lähedased sõbrad. Jalutasime temaga kaks korda Kadriorust Piritale ja ajasime juttu. Meie kõndimist saatis merelainete poeesia. Nende vestluste käigus avastasime, et me mõlemad hindame väga unenägude maailma. Bob Dylan ja Joni Mitchell olid Jaagu lemmikud, muidugi ka paljud teised muusikud ning loomingulised isiksused.

Kui Jaak mind esimest korda Tallinna kesklinnas asuvas Pegasuse kohvikus nägi, siis leidis ta, et sarnanen George Harrisoniga. „Nägin George Harri­soni kohvikus istumas,” ütles Jaak. Istusime temaga hiljemgi mitmeid kordi kohvikus ja nautisime südamlike, siiraste ideede jagamist ning loovuse vastukajamist.

Mäletan, et 1987. või 1986. aastal andsime Jaak Johansoni ja tema vanema venna Antsuga Tartus raamatukogus kontserti. Mängisin trummi.

2011. aasta varakevadel sattusin Vanalinna Muusikamaja lähedal asunud väikeses kohvikus Jaaguga jälle kokku. Olime selle juhusliku kohtumise üle väga õnnelikud. Tunnistasime mõlemad, et pole pikka aega näinud. Sõime laua taga suppi ja ajasime juttu. See oli pikk laud, peale meie istusid seal veel kaks meie tuttavat. Jagasime õhinal uusi ideid ja uusi ilmutusi oma elunägemustest ning saime palju naerda.

Jaaguga kohtudes õnnestus meil alati luua meid armastavas universumis oma rõõmuplaneet. Selles kohvikus mõtlesime välja järgmise huumorikontseptsiooni: suveks anname oma rõõmuplaneedil ühe krundi rendile, hinnaks 30 oasuppi ühe kuu eest, käibemaksuga 33 oasuppi.

Samal päeval avasin Kodulinna Majas oma maalide näituse eelmisel aastal New Yorgis tehtud töödest. Kutsusin ka Jaaku ja ta ütles, et tuleb koos Kristaga. Mul oli suur rõõm neid avamisel näha!

Tookord Pirita teel rääkis Jaak, et talle väga meeldivad mu maalid, sest neil tundis ta end nagu unenäos. Jaak lausa jumaldas unenägusid. Ka mina jumaldan oma unenägusid ja see oli minu ja Jaagu sõpruse sool.

Unenägudest rääkides arutlesime, kuidas unes juhtuvad kõik asjad palju teravamalt ja sügavamalt kui elus: värvid, armumine, tunded, puudutus, suudlus, seks, huumor, põhjus naeruks, rõõm, kurbus, hirm, kaotus, meelepetted võõras linnas, eksamid ja palju muud on ergumad kui elus. See on ju imeline. Ma arvan, et unenäos on elu sügavam, tõelisem ja rohkem päris kui siin maises ilmas.

Meil Jaak Johansoniga oli juhust kohtuda ka 2001. aastal kohvikus Kloostri Ait. Elasin tol ajal samal tänaval, Tallinna vanalinnas. Jaak töötas siis Kloostri Aida kohvikus, kui ma ei eksi, kontsertide korraldajana. Istusime, et vestelda ning loomingu- ja rõõmuplaneeti külastada.

Kõik teavad, et Jaak Johanson on suurepärane muusik, laulja, helilooja ja luuletaja, lugude jutustaja. Jaak tundis ennast lauldes, sõnade maailmas vabalt nagu õrn ja metsik roos põllul. Tema sõnad on lauludesse põimunud ja voolavad ojana mööda elujaatavat rada. Mulle väga meeldib Jaagu hiljuti ilmunud plaat, eriti esimene laul. Haruldane laul.

Mina olen maalikunstnik, ehkki lõpetasin Jerevani Muusikaakadeemia trummarina. Küllap seepärast rääkisime tookord ka Kloostri Aidas palju muusi­kast, muusikutest. Jaak ütles, et on viimasel ajal vaadanud vanu prantsuse, eesti, inglise, ameerika, vene, soome filme.

Tema sõnul minevikku ei eksisteeri. Kõik, mis oli enne, oli olevik. Eksisteeribki ainult olevik. „Vanad filmid pole vanad, sest need on tehtud praegu, täna,” ütles Jaak. Praegusel hetkel oleme ühtaegu minevikus ja tulevikus.

Mulle meeldis väga Jaagu mõte ajast planeedil Maa nelja sinise ookeaniga, metsade, põldude ja mägedega, kus kevad voolab nagu jõgi. Rõõmuplaneedil on alati praegu.

Rõõmuplaneedi elanikena avastasime, et see, mis toimub, on justkui unenäos. See on suurepärane.

Olen Jaaguga absoluutselt nõus, et meie elus võib täiesti ootamatult juhtuda kõike. Kui on midagi, mis on täiesti stabiilne, siis on see Looja armastus meie vastu. Tuhat tänu! Looja on armastus ja rõõm ning Tema vaim on igaühe isiklik advokaat!

Jaagu puhul on fenomenaalne see, et tavaliselt ei meeldinud talle oma isiklikke probleeme kurta. Oma poeetilise südame toel õnnestus tal neist üle olla.

Oli aeg, mil Jaagule meeldis väga Veljo Tormise muusika. Ja märkamatult kasvas talle samasugune habe nagu Tormisel. Ta ütles, et Tormis on tõeline klassik eesti muusikas.

Jaak elab praegu paremas maailmas.

„Andke andeks üksteisele linnas, põllul ja metsas, et olla õnnelikud,” ütleb õnne-ekspert ööbik kirsipuul.

Mis värvi on andestus, martsipan, armastus ja rõõm? Õnne värvi.

*

Nädal tagasi küsisin Jaagu käest: „Jaak, mu sõber, sa oled nüüd taevas. See on suurepärane koht! Aga ma olen sinu pärast mures, mu sõber… Sest ma ei tea, kas sul on seal kitarr? Kas sa taevas mängid kitarri? Me kõik teame, et sulle meeldib väga kitarri mängida. Kas sul on taevas selliseid võimalusi?”

Jaak vastas: „Ära minu pärast muretse, sõber Ashot. Siin on mul taevalik, väga hea kitarr. See kõlab väga hästi, nagu inglite hääl.”

*

Viimati nägin Jaaku kaks korda unes. Rääkisin talle oma suve lõpus kirjutatud lühijutust ja Jaak ütles kuidagi… et nüüd tasub sul oma lugu edasi anda, et seda jagada. Väga optimistlik unenägu oli, kitarrimuusikaga. See pakkus mulle suurt rõõmu!

Jaak rääkis ka armastusest Krista vastu ja roosidest uueks aastaks. Unes, nagu unenäos ikka. Paraku pole kellelgi õnnestunud oma unenägu sõnadega teisele inimesele edasi anda. See pole võimalik. Sest õnneks on uni alati salajane.

*

Kaks-kolm aastat tagasi saime Jaaguga Pika jala tänaval kokku. Ta oli rattaga, toetas sõiduriista seina najale ja me jäime umbes pooleks tunniks vestlema. Jaak meenutas, et käis 2008. aasta suvel Bob Dylani kontserdil Tallinnas Saku Suurhallis. Bob Dylan oli Jaagu jaoks nagu muusikaguru. Kui mu mälu ei peta, rääkis ta, et seisis kontserdi ajal muusikutele väga lähedal, otse lava kõrval, kus Dylan laulis ja klahvpille mängis. Ja Jaak ütles, et just seda oli ta juba hulk aega varem unes näinud. Kui ma õigesti mäletan, siis pärast kontserti astus ta Dylani juurde ja tänas imelise kogemuse eest. See kõik on väga liigutav. Jaak oligi õnne sagedusel. Tema kohtumine oma lemmikluuletaja ja -muusikuga on nagu mälestuse suveniir.

Pirita rannas kiikusid lainete peal kajakad ja luiged. Joonistasime tindipliiatsiga kahele küpsise suurusele lamedale kivile.

Olen käinud Jaagul kaks korda külas. Kaheksakümnendate lõpus elas ta Kaarli kiriku ja Rahvusraamatukogu lähedal. Tema kodu oli puitmaja esimesel korrusel. Kuulsin Joni Mitchelli laule esimest korda just Jaagu juures ning need meeldisid mulle väga. Jaak oli tema lauludest vaimustuses.

Ta näitas mulle oma tindi ja pastakaga tehtud joonistusi. Jaagul oli oma stiil ja ma tunnen tema joonistused ära, kui neid kuskil kogemata näen. Siis kinkis sõber mulle ühe oma kunstitöö, kuid kahjuks ei leia ma seda nüüd enam… Ja mina kinkisin talle ühe oma joonistuse. Joni Mitchell ikka laulis ja laulis suurest kollasest taksost.

Viimasel ajal kohtusime Jaaguga harva, kuid alati, kui see juhtus, jõudsime rõõmuplaneedile nagu ükskord pirnimoosi abil. Kunagi Pirita teel ostsime moosi ja sõime suurest rõõmust.

Viimane kord kohtusime korraks Tallinna Raekoja platsil 2020. aasta kevadel. Olime mõlemad kuhugi minemas, kõndisime üle platsi ja trehvasime juhuslikult…

Mind nähes hüppas Jaak rõõmust õhku. Mina tantsisin kolm sekundit rõõmust ja naersin samuti. Küsisin Jaagult, kuidas tal läheb.

„Kevadeks!” vastas Jaak. Vastasin, et mul on sama. See oli meie viimane kohtumine.

Vaikuse helilooja vaatas üles ja nägi nooti hüppamas tähelt tähele. Kevadeks!

20. XII 2021