Maailma- ja vabadussõja ajal oli kirjanduslikus kohtupidamises kuueaastane paus.^[1] 1921. aastal ületasid aga taas uudisekünnise kolm sedalaadi üritust. Kümnendi saab jagada kaheks. Aastail 1921–1926 oli kirjanduslikke kohtuid pigem harva ning materjali valik jagunes üsna võrdselt eesti ja väliskirjanduse vahel. Alates 1927. aastast muutusid need ettevõtmised aga populaarseks ajaviite­vormiks ja üleriigiliselt propageeritud kultuuriharrastuseks.

Kirjandusliku kohtu kohaotsingud Eesti noorsoohariduses

Kui tsaariajal olid kirjanduslikud kohtud toimunud valdavalt vene kirjanduse baasil, siis värske omariiklus tõi kohtutesse ka eesti kirjanduse. 1920-ndate algupoolel etendati kohut Oskar Lutsu „Soo” ja August Kitzbergi näidendi „Tuulte pöörises” ainetel.

Esimene „Soo”-üritus toimus 13. V 1921 Valga õppurite „Intiim-rühma” korraldatuna, süüalusteks jutustuse tegelased Toomas Haava ja Hilda Metsküla (Metskass).^[2] Teise „Soo”-kohtu pidas detsembris Tartu Kommertskooli õpilaste ring ning selle kajastus oli juba ulatuslikum. Kohtu eesistuja oli kodaniku­teaduse õpetaja, hilisem tuntud jurist ja poliitik Otto Tief, muud asjaosalised (kohtunikud, vannutatud mehed, advokaadid, prokurörid, kaebealused, tunnistajad jne) olid õpilased. Saal oli „tungil täis”. Pealtvaatajate seas oli ka õpetajaid. Asja arutamine kestis kella viiest pärastlõunal kuni keskööni (oli üsna tavaline, et kirjanduslikud kohtud lõppesidki sel ajal või isegi paar tundi hiljem). Metskass mõisteti süütuks, Toomas Haavat karistati aga tapmiskatses süüdi mõistetuna sunnitööga.^[3] Teisal kiideti, et „kirjanduskohtus” saavad õpilased „täitsa iseseisvalt töötada ja otsustada”.^[4]

1922. aasta sügisel oli Valga naisgümnaasiumis õpperühma „Haukala” korraldatud üritusel kohtu all näidendi „Tuulte pöörises” tegelane Jaan Elgas. Lüüriline lehereporter kritiseeris saali kujundust, „see saatuste määramisepaik, see tragöödiate sündimiskoht” polnud küllalt salapärane. Ta nurises osaliste, eriti prokuröri esinemisega ja lisas: „Kaitsjad sünnitavad k.:kohtun, arusaadavalt, tulitäpi. Seekord oli see tõesti tulitäpp, soe ja hõõguv. Ent „punane” aine nõudis ehk suuremat hoogu, helgemat temperamenti.”^[5]

Valga koolinoored ei piirdunud aga vaid eesti klassika instseneerimisega. Sealne koolinoorte ühing „Tung” korraldas 1921. aasta novembris kirjandusliku kohtu šoti autori Robert Buchanani romaani „Väejooksik” („The Shadow of the Sword”) üle. 1918. aastal eesti keeleski ilmunud teose keskmes on vastuhakk türannist valitsejale.

Eelmainitu ja 1922. aasta sügisel Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud „näitlik kohus” Heinrich Manni teose „Pippo Spano” (1903) alusel, mille kirjanikust peategelane sai süüdistuse armsama tapmises ja mõisteti selle eest sunnitööle, olid harvad juhud, kui noored arutasid mõnd lääne kirjandusteost. „Pippo Spano” kohtul oli palju huvitatud vaatajaid. Üritust kommenteeriti asjalikult ja positiivselt: „Neil olnud kavatsus mõlemil oma elu lõpetada enesetapmisega. Neiu, keda esimesena pidi tapetama, on nooremehele noa ise kätte pannud ja selle siis omale rindu surunud. Olles mingisuguses ülemeelikus ekstaasis, ei suutnud noormees tegu takistada, vaid märkas selle koledust alles pärast. Ta hüüdis appi, tulid inimesed – ja ta ei suutnud enam eneselt elu võtta. Kohtus süüdistati teda neiu tapmises. [—] Süüalune mõisteti pehmendavaid asjaolusid arvesse võttes 6 aastaks sunnitööle. Tulevastele juristidele on sarnased harjutused väga soovitavad ja näitlikke kohtuid peaks meie üliõpilaskonnas sagedamini korraldatama.”^[6]

Eesti keelde tõlkimata teose faabula järgi otsustades oli tegu õiguslikult üllatavalt keeruka juhtumiga, mis võis anda ainet sisukaks aruteluks.

Siiski pole andmeid, et Tartu ülikoolis oleks toimunud veel mõni selline üritus. Õigusteaduse tudengite sõjaeelne näitlike kohtute traditsioon^[7] leidis koha ajaloo prügikastis või siis ei ulatunud see enam leheveergudele.

Küll aga nähti kirjanduslikule kohtule rakendust noorsootöös. 1923/24. aasta vahetusel toimus Eesti Noorsoo Karskusliidu ja Eesti Koolinoorsoo Keskliidu korraldatud noorsoo-organisatsioonide juhtide kursus, mille kavas oli kolmetunnine praktikum kirjandusliku kohtu teemal.^[8] Viljad ilmnesid tasapisi. 1924. aasta aprillis korraldas Viljandi Kommertsgümnaasiumi kirjandus­ring kolmetunnise kohtupidamise näidendi „Tuulte pöörises” põhjal, mis läks täissaalile.^[9] Põltsamaa koolinoored pidasid „Soo” alusel 1926. aastal kohut lausa kaks korda. Sügisesel üritusel, mille korraldas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) Kolga-Jaani osakond, mõistsid publiku seast valitud vande­mehed Toomas Haava õigeks.^[10] Üritusele eelnes kõnekoosolek „elureformist ja restoraani kahjulikkusest” ning järgnes tantsuõhtu.^[11]

Kui seni olid eestlased ilmutanud kirjandusliku kohtu vastu huvi üksnes endise Liivimaa territooriumil, siis 1924. aasta novembris teatas ÜENÜ Tallinna osakonna kirjandusharu, et nende lähema aja tegevuskavas on „kirjandusline kohus Feliks Ormussoni üle”.^[12] Kas Tuglase romaani lahkamiseni jõuti, ei ole teada.

Eesti juudi kogukonna kultuuriüritused

Tagasihoidlike noorsooürituste kõrval katsetati kahes suuremas linnas – Tallinnas ja Tartus – kirjanduslikku kohut ka seltskonna laiemas ringis. Nende ürituste eestvedajaiks olid juudi ja vene kogukonnad.

Esimesed sellised näited kajastuvad üksnes kohalikus vene- ja saksakeelses ajakirjanduses. Tallinna juudi kirjandusselts „Bjalik”^[13] korraldas 1923. aasta 10. märtsil kell 8 õhtul kirjandusliku kohtu juudi kirjaniku Šolem Aši näidendi „Der Gott der Rache” („Kättemaksujumal”, 1907) alusel. Prokurörina esines Läti Seimi liige, Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna vilistlane ja kunagine õppejõud, professor Maksis „Max” Lazersons, kes pidas järgmisel päeval ka loengu sionismist. Kaitsjatena astusid üles Riia advokaadid. Kohalik vene leht märkis, et kuigi kirjanduslikud kohtud on „Revalis kahjuks tundmata”, on need kultuurikeskustes levinud, tähtsad ühiskonna kirjandusliku arengu seisu­kohalt ning õpetavad lugemismaterjali teadlikult valima ja mõtestama.^[14] Sellele, miks olid õigusspetsialistidena kaasatud Riia juristid, saab vastuse samast väljaandest: kirjanduslikud kohtud, mis olid osaks viimaste sõjaeelsete aastate „vene elust” ja kutsusid peaaegu alati esile publiku terava tähelepanu, olevat Balti riikides iseäranis edukalt kanda kinnitanud just Riia linnas.^[15]

22. detsembril 1923 korraldas „Bjalik” kirjandusliku kohtu teise juudi kirjaniku Šolem Alejchemi teose „Menachem-Mendeli” nimitegelase üle. Kuulutus ilmus saksakeelses ajakirjanduses ning Riiast kohale sõitnud vandeadvokaatide kõrval osales prokurörina dr J. Helmann Berliinist.^[16] Üritus algas kell 8 õhtul ja pileteid müüdi ette.

Vene emigrantide esimene eksperiment: kohus Katja Maslova üle

Järgmise kirjandusliku kohtu Tallinnas korraldasid siinsed venelased. Seda reklaamiti juba ka riigikeelses ajakirjanduses.

1924. aasta 18. veebruaril lubati Mustpeade majas kohut Lev Tolstoi romaani „Ülestõusmine” lõbumajas töötava tegelase Katja Maslova üle (keda romaanis süüdistatakse bordellis prassinud kaupmehe mürgitamises). Maslovat ja ­Nehljudovit mängisid Vene Teatri näitlejad E. Žihhareva^[17] ja G. Rahmatov, tunnistaja Kartinkinit eesti näitleja Paul Pinna, aga osatäitjaid oli veelgi. Lehe teatel oli süüdistajaks keegi hr Stano, kaitsjaks Aleksandr Tšernigovski.^[18] Viimane olevat olnud enne revolutsiooni vannutatud advokaadi abi Pihkvas.^[19]

Kui saksa- ja venekeelses ajakirjanduses reklaamiti ettevõtmist vastavalt kui „Literarische Gericht” ja „литературный судъ” (sarnaselt „Bjaliku” korraldatu­tega), siis eesti lehtedes ei kasutatud kuulutustes nimetust „kirjanduslik kohus” ega „näitlik kohus”. Toimuma pidi „Kohus Katjuscha Maslova üle” eesti ja vene näitlejate kaastegevusel, kusjuures ühes väljaandes oli eraldi toonitatud, et tegu on näitejuhi V. A. Toporovski lavastusega: „Esimest korda kirjanduslik-kunstiline lavastus, täielise lavalise sisseseadega (kostüümides, grimis) – Leo Tolstoi romaani „Ülestõusmine” järgi.”^[20] Ühes eelteates oli küll vihje asja tegeliku olemuse kohta („eesistujaks, prokuröriks ja kaitsjateks on tuntud kohalised õigusteadlased, kohtunikud valitakse publiku hulgast liisu läbi”),^[21] kuid see jäi vist õigesti märkamata. Igatahes ilmus eesti ajakirjanduses kaks kurja arvustust, mis näitavad, kui ekslike ootustega tuli üritusele pealinna eesti publik, kes ei teadnud kirjanduslikest kohtutest ilmselt midagi.

„Kaja” reporter kirjutas mürgiselt: „.. see krempel ei kannata välja vähimatki arvustust. Rutuga kokkuklopitud lavastus, järjekindlusetus, treneerimatus .. [—] Kogu lavastuses polnud Tolstoist jälgegi. Eriti oli moonutatud kuulsa kirjaniku prokuröör ja kaitsja, kellede kõned oli väljamõelnud lavastaja ise. [—] Lõpuks hakkas pahandatud publikum kogu sellele jandile lõppu nõudma ja alles siis ilmusid „vannutatud mehed” nõupidamise toast, et välja kuulutada kohtu otsust. Vastuoksa Tolstoi „Ülestõusmisele” mõisteti Katjuscha Maslova õigeks. Üldine arvamine – kahju raisatud ajast! Aga siiski, see oli kergemeelsele Tallinna publikumile heaks õppetunniks.”^[22]

„Vaba Maa” ajakirjanik oli veelgi sarkastilisem: „Räägitakse, et inimesed oma teguviisiga isegi surnuid nende kirstudes ümber käänama võivad sundida. Kas see nõnda ehk mitte – kes seda teab, aga kui see õige, siis tuli vaesel krahv Leo Tolstoil läinud esmaspäeval küll mitu korda omas kirstus ümber pöörata. [—] Kõiges selles lavastuses olid tegevad ainult Vene pagulased, kes ainult „lõhnaks” ka ühe eestlase – meie anderikka näitleja Paul Pinna – juurde kutsunud olid. Endised Vene härrad prokuröörid, vannutatud advokaadid, ametni­kud ja ohvitserid rõõmustasid juhusest, kas või ainult näitelaval, uuesti kord jälle ­kohtulaua taga istuda. Kui väga karrikatuurne oli see täispuhutud tähtis hr. Tshernigovski-Tshernävski oma väljamõeldud kõnega kaitseja osas, millel igasugune side Tolstoi romaaniga „Ülestõusmine” puudus. [—] Kõik see korraldatud „kohus” tundus küll ainult pilkavaks narrimiseks kuulsa vene kirjaniku Leo Tolstoi ja… kannatliku Tallinna publikumi üle.” Arvustaja hinnangul ei suutnud „seisukorda” päästa isegi andekad näitlejatest peaosalised, ja lisaks: „Vastamata jäeti publikumist kuulduvad küsimused, mis sundis Tolstoid sarnaselt ümbermoodustama .. Publikum jäi arusaamatusse, vihastades, kuid „kohtu” korraldaja hõõrus rahulolemisest käsi: ta rahakassa oli täis ..” ^[23]

Kuna vene- ja saksakeelses ajakirjanduses võrreldavaid arvustusi ei ilmunud, siis pole teada, kas miski tehtud kriitikast oleks pidanud paika ka harituma vaataja silmis. Ühes aga eksitas arvustaja teadmatus teda küll. Õel osatus „Igasugu uudiste peale maias Juudi publikum moodustas üle poole kokkutulijaist”^[24] on tähendusrikas hoopis kavatsemata põhjusel: tõenäoliselt olid just juudi kogukonna liikmed „Bjaliku” seltsi traditsioone arvestades pealtvaatajate teadlikum osa.

Kummalegi arvustajale ei andnud hingerahu korraldajate kohatu kasum – pileti hind oli üsna kõrge. Kuigi ürituse korraldas Vigastatud Sõjameeste Ühingu Tallinna osakond ja osa piletitulust läks invaliidide toetuseks,^[25] ei ole siiski välistatud, et arvustajatel oli selles asjas õigus. Nimelt küttis Toporovski oma ebausaldus­väärse (ja peaasjalikult vene emigrantidest sõltuva) organisaatori­tegevusega üles palju pahameelt ning saadeti tagatipuks vähem kui aasta pärast Eestist ebasoovitava isikuna välja.^[26]

Vene emigrantide teine eksperiment: kohus Monique Lerbier’ üle

Eesti ajakirjanike mürgine sulg ei vääranud aga seda, et juba sama aasta 14. oktoobril korraldas kohalik vene kogukond uue kirjandusliku kohtu.

Seekordne ettevõtmine paigutus hõlpsamini ka üldisemasse „näitliku kohtu” konteksti, kuna käsitles päevakajalist ja veel kaua debatte sünnitavat (­moraalset ja ühiskondlikku) teemat – „kaasaegse naise probleemi”. Vene Teater pidas Tallinna Saksa Teatri ruumes „kirjanduslist kohut” (nagu eesti lehed seda nüüd nimetasid) prantslase Victor Margueritte’i romaani „La Garçonne” (1922, „Poisi­tar”) kangelase üle. Kaasa pidid tegema mitmed kohalikud vene näitlejad ja kohtumõistjaks pidi saama publik.^[27] Edulootus oli suur, sest kirjanduslik kohus sama teose üle oli hiljuti Riias kenasti õnnestunud.^[28] Kahjuks ei tulnud mõistagi ka see, et autorilt oli 1923. aastal võetud romaani väidetava eba­moraalsuse tõttu ära Prantsuse Auleegioni orden ning juttu oli tema kirikuvande alla panekust ja raamatu alusel tehtud filmi ärakeelamisest.^[29]

Margueritte’i vastuoluline romaan, mille eestikeelse tõlke kohta andmeid pole, lõi toonases Euroopas tõesti hoogsalt laineid. Menuki keskmes oli neiu, kes otsustas hakata armsama reetmisest kuuldes eirama ühiskonna konventsioone (õieti nautima meestega võrdset vabadust, mis tähendas ka mitmeid samaaegseid armusuhteid). Romaan haakus hästi naisküsimuse mitme aspektiga, olgu selleks siis flapper’ite teke, naisele patriarhaalses ühiskonnas määratud rolli kõigutamine või üldisem küsimus nn uuest naisest.^[30]

Vene leht andis juba ette märku,^[31] et kohut ei hakata mõistma üksnes mitut armukest pidava naise ja kaasaegse naise psühholoogia üle, vaid „terve meieaegse ühiskonna ja verest mürgitatud revolutsiooni üle”, mis pole veel leidnud õiget teed mh õnne, abielu ja pereelu küsimuses.^[32]

Etenduse stsenaarium ja instseneering pärinesid Eestis eksiilis viibivalt vene literaadilt Pjotr (Peeter) Pilskilt,^[33] kes esines ise kaitsja rollis. Süüdistust esindas „päris” advokaat – keegi Nikolai Bagrov. Peaosas ehk Monique Lerbier’ rollis oli Pilski abikaasa, Vene Teatri näitlejanna Jelena Kuznetsova. Ajakirjanduslikust kajastusest ei ole võimalik hästi aru saada, milles Monique Lerbier’d õieti süüdistati, sest midagi kriminaalset ta romaanis toime ei pane. Küllap oli tegu pigem moraalse etteheitega. Igal juhul mõisteti ta sarnaselt Katja Maslovaga õigeks.

Põhjalik arvustus saksakeelses ajalehes^[34] kinnitab, et ürituse vastu, mille piletid olid pisut odavamad kui kevadises kohtus, oli taas elav huvi. Kui eelmisel korral oli kritiseeritud hilist algust (kolmveerand üheksa), siis nüüd oli see tõstetud poole kaheksa peale.^[35]

Ürituse laiemat konteksti ilmestab asjaolu, et suuresti sama seltskonna osavõtul (näitlejad Kuznetsova ja Rahmatov ning Pilski ise) peeti juba 27. I 1924 Mustpeade klubis vaidlusõhtu teemal „Praegusaja naisterahvas”.^[36] Vahetum diskussioon etenduse teemal toimus aga oktoobri teises pooles kohalikus (vene) kirjandusringis,^[37] kus ettekandega esines Peeter Pilski. Tulise väitluse käigus võtsid sõna teiste (peamiselt vene nimesid kandvate osaliste) seas nii „kohtus” esinenud prokurör Bagrov kui ka ilmselt üks eestlane (Laur). Diskussiooni tulemus sõnastati kolmepunktilise kokkuvõttena, tunnistades muu hulgas, et Monique Lerbier’l on mitmeid tänapäeva naise jooni ning tema valitud tee pole ühiskondlik-moraalsest seisukohast väärikas ei meestele ega naistele.^[38]

Eestlased seekord vaikisid, intriig aga lahvatas venekeelses lehes. 16. oktoobril ilmunud arvustuses kiideti kirglikult kangelanna-süüaluse rolli esitanud Kuznetsovat ja teisi näitlejaid, suurepärase kaitsekõnega esinenud Pilskit ja lavastust tervikuna, prokurörile seevastu jagus üksnes kriitilisi sõnu: „Oma rollis oli nõrk prokurör N. I. Bagrov ja ka tema süüdistuskõne oli hale.”^[39] Prokurör oli kriitikast nördinud ja kirjutas toimetusele pika kirja, sellele vastas Pilski ning temale veel omakorda Bagrov. Vaidluse lõpetas „Reveli kirjandusringi” nimel saadetud kiri 12. novembri lehes, milles näidati segaduses juristile koht resoluutselt kätte.^[40]

Bagrovil oli mitu etteheidet. Ta rõhutas, et oli kohe romaani lugemise järel osutanud veale kohtu stsenaariumis – nimelt olnud puudu süüaluse kohtu­meditsiiniline ekspertiis, milleta ei saanud hinnata tema psüühilise seisundi normaalsust. Pilski oli stsenaariumi täiendamisest keeldunud, kuna see muutvat protsessi keeruliseks, kuigi Bagrovi arvates poleks olnud midagi lihtsamat kui anda mõnele publiku hulgas olevale arstile kümneks minutiks sõna. Ka märkis Bagrov, et stsenaarium kohustas teda küsima asjakohatuid küsimusi ja vaikima seal, kus oleks olnud õige sõna võtta: „See poolnäitleja roll oli äärmiselt keeruline juristile, kes on harjunud protsessuaalse vabadusega.” Lisaks heitis ta muu hulgas ette, et vandekohtunike valimine oli asendatud ebamäärase hääle­tusega kogu publiku seas. Pilski ironiseeris vastuskirjas „poolnäitleja” nimetuse üle: teatrikeeles nimetatakse seda „läbikukkumiseks”. Ühtki etteheidet lavastaja omaks ei võtnud, rõhutades, et Bagrov oli stsenaariumi kiitnud, osalenud kõigis proovides ning tagatipuks koostanud oma õnnetu süüdistuskõne täielikult ise.

Selle sõnavahetuse foonil ei mõju üllatusena, et Pilski mitte üksnes ei korranud etendust, vaid valis sinna ka uue – ja kõige järgi otsustades tugevama – prokuröri. Vahepealsel ajal aga lavastas kohalik Vene teater „Холостячкa” juba näidendina: Monique Lerbier’ rollis oli nüüd Jelizaveta Žihhareva, kelle lahkumis­etendusena mängiti seda 21. XII 1924 ja publiku soovil ka 30. XII 1924.^[41]

Järgmine Margueritte’i kirjanduslik kohus lavastati 1925. aasta algul Vanemuise teatris „Tallinna Vene draama näitlejate osavõttel täielikus lavaseadelduses”.^[42] Anti teada, et ettekande lõpul teeb kogu publik kohtuotsuse. Peategelase osas esines taas Kuznetsova ja kaitsjana literaat Pilski.

Eesti ajakirjanduses kuulutati sel korral „seltskondliku süüdistajana” välja endine Peterburi ülikooli professor Valentin Speranski, kuigi vene ajakirjanduse andmetel oli talle määratud kohtu eesistuja roll, prokurörina pidi aga esinema näitleja.^[43] Speranski viibis Eestis 1924. aasta novembrist kuni järgmise aasta veebruarini, pidades eri paigus (Tallinnas, Tartus, Narvas jm) tasulisi loenguid kõiksugu teemadel, muu hulgas vabaarmastusest ja abielust, „praegusaja naisest” ja moraalist.^[44] Eestist lahkumise puhul avaldas ta mõtteid, mis selgitavad toonaste vene emigrantide tausta ja pakuvad huvitava paralleeli tänapäevaga.

„Läinud aasta sügisel pani nõukogude valitsus mulle armulikult ette sõita väljamaale. 1921. a. saadik olin tagandatud ülikooli õppetoolist, mulle keelati avaldada trükis oma mõtteid, sest et mind loeti kindla religiöös-ideaalse ilmavaatega inimeseks. Teadsin, et mulle ka tulevikus luba ei anta esineda oma avalikkude loengutega ei Peterburis ega Moskvas. Ma ei võinud leppida olukorraga, mis tagasi viib kõige pimedama tsaariaegse reaktsioonini. Ma ei või vaikida silmapilgul, kus patriootiline põlastus otsib avaldusteid.

Väljamaal teavad vähesed, missugune metsikus valitseb nõukogude Venes kohtuta karistamiste, seadusvastaste kinnivõtmiste ja põhjusteta väljasaatmiste alal. Samuti on vähestel teada, kuivõrd on Vene kool lõhutud ja kõlvatuks tehtud, alates tema alamast astmest ja lõpetades ülikooliga. Oportunismi väiklane vaim on tunginud mitte ainult õpetajate, vaid ka professorite keskele. Muidugi oleks öeldu üldistamine kõigi kohta ülekohtune. [—] Otsustasin sõita Euroopa õiguslistesse riikidesse, eestkätt Eestisse.

Teadlikult valisin Eesti esimeseks peatuseks minu võõrsil rändamisel .. [—] Sõitsin Peterburist välja mugavas Eesti vagunis. [—] Oli ülev pidulik meeleolu, kui rong sõitis üle piiri. Seitse aastat elada piiramata despotismi õhkkonnas ja siis pääseda maale, kus kõik isikud on üheõiguslised seaduse ees! [—] .. Eesti kodanikud võivad jalutada täitsa rahulikult ja julgelt, sest igal on see suur teadmine, et vabariikline kord ja seadus kaitseb teda. Venes ei ole sellest jälgegi. Eestis on juba välja kujunenud kindel seaduslik kord ja rahvuslik enesetunne, mis on kõige kindlamaks pandiks tema julgeolekule nii sise- kui väliste vaenlaste vastu. [—] Eesti intelligents on minu loengutel käinud suure huviga, vaatamata selle peale, et loen Vene keeles. Ma lahkun Eestist edasi Saksamaale sõites kõige südamlikuma tänutundega.”^[45]

Igatahes – Pilski uue ettevõtmise reklaamiperioodil oli näha, et eesti avalikkus on kirjandusliku kohtu asjus teadlikumaks muutunud. „Päevaleht” valgustas, et niisugust kohut peeti meil tänini Peterburi eeskujul, kus keskmesse asetati vaidlus prokuröri ja kaitsja vahel. Pisut liigselt üldistades märkis aja­kirjanik, et seni oli kirjanduslikes kohtutes kaebealune ise puudunud: „Jäi raamatu lehe­külgedel nagu kirstukaane alla varjule.” Seetõttu pidi nüüdne kohus olema eriline: „Esimest korda esines see kangelane elusana ja kogu oma ümbrusega vaataja silme ees meil Tallinnas. Ja selleks oli nimelt ülalmainitud Prantsuse kirjaniku romaani peategelane Monica Lerbier. Kirjanduslik kohus peeti tema üle ära Tallinna Draamateatri näitelaval. Reedel kordub sama kohus Tartus. Vaataja näeb seal täieliku teatri lavastuse, mitte aga tühja sõna sõda. Seal mööduvad oma kõnedega vaataja silme eest kõik raamatus ettetulevad kaastegelased.” ^[46]

Seda, kui edukaks Tartus pealinna vene emigrantide kogukonna korraldatud üritus osutus ning kas professor Speranski oli lõpuks kohtu eesistuja või proku­röri rollis, ei õnnestunud teada saada. Küll aga jätkus diskussioon kaasaegse poisitari tüüpi naise üle veel 1925. aastalgi^[47] ja sügisel linastus Margueritte’i romaani põhjal vändatud sensatsiooniline film ka meie kinos.^[48]

Vaikus enne tormi

Toporovski viibis Eestis 1923. aastast kuni 1925. aasta märtsini. Pilski Eesti-aastateks jäid 1922–1927, seejärel kolis ta Riiga. Oli see siis seotud konkreetsete isikutega või mitte, aga ajakirjandusest pärast 1925. aasta algust vene pagulaste korraldatud kirjanduslike kohtute kohta enam andmeid ei leia. Ometi võis niisuguseid üritusi veelgi ette tulla, näiteks Andrei Rogatševski on viidanud vene emigrantide peetud kirjanduslikule kohtule Puškini poeemi „Mustlased” tegelase Aleko üle, mis toimus Narva lähistel.^[49] Eesti juudi kogukond naasis kirjanduslike kohtute korraldamise juurde kindlasti 1930. aastail.

Kuigi nüüd oli antud kirjanduslikele kohtutele justkui stardipauk, et need võiksid toimida seltskonna- ja kultuuriüritustena ka suurtes Tallinna ja Tartu teatrimajades, saabus selles vallas paariks aastaks üleriigiline vaikelu.

1920. aastate keskpaigas toimunud kirjanduslike kohtute vaibumisele põhjusi otsides ei saa unustada ühiskondlik-poliitilisi sündmusi. 1924. aasta detsembri algul toimus Nõukogude Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse Eestis. Samal päeval kuulutati välja sõjaseadus kogu riigis. 18. VI 1926 kitsen­dati sõjaseisukorra kehtivust varasematesse piiridesse. Kahtlemata mõjus vahepealne kaitseseisukord pärssivalt suurematele avalikele kogunemistele. Ja seniste kirjanduslike kohtutega tihedalt seotud eksiilkogukond oli poliitilistele pingetele eriti aldis. Kohtumõistmine mässajate ja kommunistide üle oli karm ning avaldas omakorda suurt mõju järgneva perioodi arvukate kirjanduslike kohtute sisule.

Järsu muutuse tõi 1927. aasta, kust on teada 11 kirjandusliku kohtu üritust. See oli ainus aasta, kus ei toimunud ühtegi kohut väliskirjanduse põhjal (kuigi üks oli plaanis), küll aga seitse eesti uue klassika ja neli päris värske kirjanduse alusel. Eesti Haridusliidu korraldamisel toimus 1927. aasta kevadel esimene üleriigiline kirjandusnädal, mille raames peeti Mait Metsanurga „Jäljetu haua” alusel kõigiti vene emigrantide eeskuju vääriline kirjanduslik kohus Estonia kontserdisaalis. Sellest suurejoonelisemgi oli sama aasta detsembris Estonias toimunud kohus äsja trükivalgust näinud August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevi” põhjal. Mõlema romaani keskne kuritöö oli punase võimuhaaramise katse või selle ettevalmistamine. Osalesid eesti tippjuristid, teatritähed ja tunnustatud kultuuriinimesed. Samal ajal ärkasid kirjanduslikud kohtud ka mujal Eestis, eriti usinalt koolides.

Kokkuvõtteks

1920. aastate algupoole kirjanduslike kohtute puhul saab laias laastus eristada kahte esinemisvormi: eestikeelset noorsoohariduslikku kirjanduslikku kohut endise Liivimaa territooriumil ning Tallinna mitte-eesti kogukondade (vene emigrandid ja juudid) korraldatud seltskondlikke kirjanduslikke kohtuid. Pole põhjust arvata, et nende kahe liini vahel oleks valitsenud mingi vastastikune teadlikkus. Siiski on mõlemal fenomenil sama, vene ülikoolide õigusõppe traditsioonile viitav taust, olgugi et rakendusse jõudis idee eri teed pidi: Lõuna-Eestis imbus see küllap kultuurkihti Tartu ülikooli või Venemaal haritud eesti juristide kaudu, Tallinnas aga sai määravaks vene emigrantide pidev vool ning juutide kultuurisidemed Riias. Meediakajastused näitavad, et põhjaeestlastele oli kirjandusliku kohtu kontseptsioon esialgu lausa ärritavalt võõras. Asi vajas harjumist, seda kinnitas ka arusaamatus ühe kohtu korraldaja ja osalenud „prokuröri” vahel. Küsimustele, mis puudutavad järgnenud eestikeelsete kirjanduslike kohtute plahvatust, tuleb aga vastata edaspidi.

---

^[1] Vt sissejuhatavat ülevaadet: H. Sepp, Kirjanduslikud kohtud (I). „Looming” 2021, nr 9, lk 1242–1255.

^[2] -s., Õppurite Intiim-rühm. „Rajalane” 9. VI 1921.

^[3] -sn., Näitlik kohus. „Kaja” 15. IV 1921.

^[4] -oo-, Kommertskoolis kirjanduskohus asutatud. „Päevaleht” 22. XI 1921.

^[5] V. R., Kirjanduskohtu puhul. „Lõuna-Eesti” 25. XI 1922.

^[6] Näitlik kohus E. üliõp. seltsis. „Postimees” 6. X 1922.

^[7] Vt: H. Sepp, Kirjanduslikud kohtud (I), lk 1246–1247.

^[8] W. Nano, Kõigile noorsoo organisatsioonidele. „Põhja Kodu” 18. XII 1923.

^[9] -e., Kirjanduslik kohus. „Oma Maa” 10. IV 1924.

^[10] Ü.E.N.Ü. Kolga-Jaani osakond. „Sakala” 4. XI 1926.

^[11] Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpilased kolgajaanlased. „Põltsamaa Teataja” 30. X 1926.

^[12] Noorsooliikumine. „Päevaleht” 20. XI 1924.

^[13] Tallinna Juudi Kirjandus-dramaatika Selts „Chajim Nahman Bjalik”, asukohaga Tallinn, Lai tn 5. 1918. aastal asutatud „Bjalik” oli Eesti juutide kõige suurem ja mõjukam kultuuriselts. Vt ka: A. H. Tammsaare kolm kirja New Yorki. „Looming” 2021, nr 7, lk 943–944.

^[14] С-въ, Кружок имени X. Н. Бялика. „Последния известия” 3. III 1923.

^[15] T., „Судъ” надъ Катюшей Масловой. „Последния известия” 17. II 1924.

^[16] Literarischer Verein „Ch. N. Bialik”. „Revaler Bote” 20. ja 22. XII 1923.

^[17] Jelizaveta Žihhareva (1875–1967) oli revolutsiooni eel näitlejanna Moskva Väikeses Teatris. 1917. aastal ta emigreerus, liikudes Euroopa eri paigus. Aastail 1922–1924 elas ja töötas Eestis, 1927 naasis Nõukogude Liitu.

^[18] Театральная хроника. „Последния известия” 18. II 1924.

^[19] L. W., Tolstoi „kohtu” ees. „Vaba Maa” 20. II 1924.

^[20] Mustapeade Klubi saalis [kuulutus]. „Vaba Maa” 16. II 1924.

^[21] Kohus Kati Maslova üle. „Vaba Maa” 10. II 1924. Sama eelteade oli vene ajalehes „Последния известия” 8. II 1924.

^[22] A. Sch., Saamatu jant ehk kuritahtlik publikum. „Kaja” 20. II 1924.

^[23] L. W., Tolstoi „kohtu” ees. „Vaba Maa” 20. II 1924.

^[24] A. Sch., Saamatu jant ehk kuritahtlik publikum.

^[25] Seetõttu oli „Kohus Katja Maslova üle” vabastatud ka lõbustusmaksust. Театральная хроникa. „Последния известия” 20. II 1924.

^[26] Kunstnikkudest, vaheltsobitajatest ja Toporovskist. „Postimees” 24. II 1925. Väljasaatmise järelkaja (Ühe „tegelase” elukäik. „Kaja” 2. IX 1925) ilmestab toonast vene emigrantide kultuurikonteksti Tallinnas, ühendades omavahel nii Katja Maslova kui ka Monique Lerbier’ üle peetud kirjanduslike kohtutega seotud seltskonnad: „[Toporovski] organiseeris – kõneettekandeid, vaielusõhtuid, millest võtsid osa kohalikud maruvenelased ja monarhistlikud tegelased, muu seas ka „Russkoje Slovo” toimetaja Tshernjavski, „Poslednija Isvestija” juurest Pilski ja teised. Toporovski korraldas ka prof. Speranski loengud, kuid kooris viimast nii rängalt, et tal peaaegu tuli esinemiste eest veel juure maksta .. [—] Nagu nüüd selgub, on Toporovski Tallinnas elades tegutsenud muude ülesannete täitmise kõrval nõukogude agendina. Üheks tegevuse haruks olnud temale Vene parempoolsete organisatsioonide lõhkumine. Mees on nüüd Peterburis kõrgel kohal: Tauria teaatri ja aia direktor.”

^[27] Kirjanduslik kohus. „Päevaleht” 14. X 1924; Russisches Theater. „Revaler Bote” 11. X 1924.

^[28] Судъ надъ Моникой Лербье. „Последния известия” 14. X 1924.

^[29] Võitlus filmitud „Garconne’i” vastu. „Vaba Maa” 9. V 1924.

^[30] Romaanil oli vastukaja ka eesti kultuuriruumis. Nii näiteks kirjutas tuntud revolutsionäär Marta Lepp teosest põhjaliku käsitluse, nähes kangelannat eelkõige olude ohvrina (Spectator, „La garçonne”. Psühholoogiline esitluskatse pärastsõjaaegsest pariisitarist. „Päevalehe Lisa” 18. ja 25. II 1924). Teises sõnavõtus märgib ta, et „La Garçonne,” mida juba esimestel kuudel olla müüdud 500 000 eksemplari, on löönud terve Euroopa kihama, ning selle põhjuseks on vaba naine Monique, kelle iseseisvus ja „poissmehelisus” seisneb erootilises sõltumatuses. Lepp lisab, et Venemaal ja Põhjamaades on vastav naisetüüp juba välja kujunenud ja isegi moraliseerivamas seltskonnas sallitud (Sophia Vardi, Vaba naise tüüp. „Naiste Töö ja Elu” 1925, juuni, lk 1–3). 1926. aastal avaldas ta Sophia Vardi nime all oma ainsa romaani „Haabvere”, mille karakteri- ja stseeniloomes nähti „La Garçonne’i” eeskuju. (J. Kärner, Eesti proosa 1926. „Looming” 1927, nr 2, lk 155.)

^[31] Холостячка. „Последния известия” 11. X 1924.

^[32] Судъ надъ Моникой Лербье.

^[33] Vt Pjotr Pilski (1879–1941) kohta: A. Meimre, Kriitik Peeter Pilski eluloome strateegiad. „Keel ja Kirjandus” 2017, nr 8−9, lk 651−665.

^[34] Russisches Theater. „Revaler Bote” 16. X 1924.

^[35] Vene teater. „Vaba Maa” 12. X 1924.

^[36] Mustapeade klubis. „Päevaleht” 27. I 1927.

^[37] П. И., „Судъ” надъ Моникой Лербье. „Последния известия” 26. X 1924; Литературный Кружок „Последния известия” 19. X 1924.

^[38] П. И., „Судъ” надъ Моникой Лербье; Revaler Chronik. „Revaler Bote” 18. II 1924. Saksa arvustaja paistis ette heitvat süüdistuse üldist ebamäärasust.

^[39] Л. Л–нъ., Судъ надъ героиней романа В. Маргеритъ. „Последния известия” 16. X 1924.

^[40] Н. Багровъ, Письмо въ редакцiю. „Последния известия” 23. X 1924; П. Пильскiй, Письмо въ редакцiю. „Последния известия” 26. X 1924; Н. Багровъ, Письмо въ редакцiю. „Последния известия” 5. XI 1924. Письмо въ редакцiю. „Последния известия” 12. XI 1924.

^[41] Прощальный спектакль E. Т. Жихаревой. „Последния известия” 21. XII 1924; E. T. Shihareva lahkumisetendus Vene teatris. „Päevaleht” 24. XII 1924. Vene Teater. „Päevaleht” 21. ja 30. XII 1924. Žihhareva lahkus Eestist Riiga, kus asutas oma kammerteatri.

^[42] Vanemuine. [Kuulutus.] „Postimees” 1., 5. ja 6. II 1925.

^[43] Судъ надъ „Холостячкой”. „Последния известия” 5. II 1925.

^[44] Näiteks: Prof. Speransky Tartus. „Postimees” 16. I 1925; Speransky lahkumisloeng enne ärasõitu Saksamaale. „Vaba Maa” 10. II 1925. Speranski loengutuur Eestis ei olnud siiski pilvitu – nii keelas politsei ära loengu 10. detsembril Nikolai II teemal, kuna siinsed emigrandid-monarhistid, kes olid juba varemgi Speranski loenguid häirinud, kahtlustasid teda enamluses. Vt: Prof. V. N. Speranski loeng pidamata jäänud politsei keelu tõttu. „Kaja” 12. XII 1924. Tähelepanu väärib, et oma 8. detsembri loengu alguses tegi Speranski ettepaneku austada leinaseisakuga neid, kes langesid 1. detsembril Eesti vabaduse eest Nõukogude Liidust juhitud mässukatse mahasurumisel. „Juudid ja Venemaa”. Prof. Speranski Loeng. Skandaali kartus. „Vaba Maa” 10. XII 1924.

^[45] V. Speranski, Vene professori muljed Eestist. „Postimees” 20. I 1925.

^[46] -sky., Kirjanduslik kohus. „Päevaleht” 4. II 1925.

^[47] 1925. aasta oktoobris esines Mustpeade Klubis Riiast kohale sõitnud vene emigrandist professor K. J. Arabašin loenguga „Armastus ja abielu vanal ajal kuni „La garçonne” aja­järguni”. „Päevaleht” 7. X 1925.

^[48] „La Garçonne” (1923, Prantsusmaa, 70 min), režissöör Armand Du Plessy. Vt: La Garçonne – Poisitar. [Kuulutus.] „Postimees” 25. XI 1925.

^[49] A. Рогачевский, Литературные суды. От „Народной филологии” к судебно-следст­венной практике репрессивных органов. „Russian Literature” 63, 2–4, 2008, allmärkus 26. Autor viitab ühele 1930. aasta allikale.