Nägin ETV-st Hermann Vaske dokki „Miks me loomingulised oleme?” („Why Are We Creative: The Centipede’s Dilemma”, 2018), mis pani kaasa mõtlema. Doki ülesehitus oli lihtne. Autor vestles kolmkümmend aastat tagasi sõbraga, kes esitas talle küsimuse „Miks me loomingulised oleme?”, ning käivitus. Järgmistel kümnenditel käis Vaske kaameraga ringi, et esitada seesama küsimus maailma loomingu suurkujudele. David Bowie, dalai-laama, Stephen Hawking, David Lynch, Jimmy Page, Quentin Tarantino jne (kogu nimekiri leidub andmebaasis IMDb.com).

Suur osa kuulsustest rääkis sellest, mida nad teevad, et saada kõige pöörasemaid tulemusi: „ma töötan korraga 250 projekti kallal”; „ma vaatan asju ebatavalisel moel (Einstein mõtles teisiti kui tavainimene!)”; „ma julgen ja suudan teha asju, mida teised ei julge ega suuda”; „ma pean leidma ukse, mida varem olemas ei olnud, sealt sisse minema ja jõudma probleemi lahenduseni”; „tuleb tabada juhuslikult pähe tulnud mõtteid, mis kohe meelest ära lähevad, kui üles ei kirjuta”. Jne.

Filmi vaadates süvenes tunne, et ei räägita asjast. Küsiti, miks inimene on loov, aga vastati, millega inimene tegeleb. Asi võis olla selles, et küsimus oli loome­inimestele ootamatu ja tihti vastati sellele käigu pealt. Mõni suhtus küsimusse kui komplimenti, mõned rääkisid lapsepõlvest, vanematest, kogemisest ja uudishimust. Rohkem kõnelesid asjast need, kes andsid selgituse, miks nad loovad.

„Anne anti mulle sündides kaasa ja sellega tuleb midagi teha, muidu ei ole me selle väärilised”; „et ma loomise lõpetaks, tuleks mul ajud välja lasta”; „minu peale karjub põrandalt tühi lõuend: maali mind!”; „see on haigus, see on viirus, millele pole ravi ja millele sa ei tahagi ravi”; „mul on selleks sund: kui ma ei looks, ei suudaks ma elu välja kannatada”; „ma ei tea, mis mind motiveerib: vanasti räägiti muusadest”; „pole midagi erutavamat maailma loomisest, kus ainuüksi looja on valitsejaks ja saab piiranguteta teha, mida tahab”; „Venemaal on looming protest valitsuse vastu, et tuua muutusi: kunstil peab olema provokatiivne väärtus, muidu on tegu nipsasjakesega”; „hea idee tekitab erektsiooni”. Keegi ütles: „Mind hirmutab, et ma ei tea, kust mu looming tuleb. Ma kardan, et ühel päeval see lõpeb ära ja ongi kõik.”

Need selgitused vastasid küsimusele: „Miks sa lood?” Kuid miks me loomingu­lised oleme, jäi endiselt teadmata. Dalai-laama tõi Vaske küsimust kuuldes mängu inimese ühe põhiomaduse: kujutlusvõime. Mulle tundus, et nüüd hakkame kuhugi jõudma.

Kujutlusvõimet tarvitame kõik iga päev: ilma selleta oleksime robotid ja meil oleks suur oht hukkuda. Kuidas hukkuda? Näiteks liikluses. Liiklus nõuab ohuolukordade ettenägemist, mis omakorda nõuab kujutlusvõimet: valgus­fooride püstitajad on selle olemasoluga arvestanud. Liigeldes kujutame ette erinevaid käitumisvõimalusi ja valime välja kõige sobilikuma: ülejäänud kujutlus­pildid ei realiseeru, aga nad olid olemas. Mida rohkem võimalusi me elus ette näeme, seda paremini võib meil minna, kui ainult jätkub oidu õigeid valikuid teha.

Kogu elu sarnaneb liikluses toimuvaga: meie pead läbib kujutluspiltide jada ning me aina valime ja valime, luues nii oma elukäiku ja isikupära. Ilmselt lange­tavad samalaadseid valikuid ka teised elusolendid, näiteks kärbsed, aga kuna nende loovuse määr paistab meie seisukohalt vaadates ülimalt madal, ei suuda me neid isiksusteks pidada. Kõik kärbsed on meie silmis üks ja sama isik. Mida vähem kujutlusvõimet, mida vähem kogemuste ja kuuldu interpreteerimist, mida rohkem juba varem kõlanud jutu kordamist ja tegude tegemist, ühtlast sumisemist, seda väiksem isiksus ollakse. Kas inimeste seas leidub ka mitte-­isiksusi, jäägu igaühe enda arvata.

Kujutlusvõime on loomingu aluseks. Me kujutame teost endale ette ning asume seda siis reaalsusse tirima: paberile panema, kivisse raiuma. Nii on tehtud näiteks Jumalaga. Äikesepauke kuuldes tekkis temast kujutlus, mis vajas visualiseerimist.

Dokis mainiti korduvalt lapsi: lapsena on kõik erakordselt loomingulised (isegi Picasso ütles nii!), kuid ajas selle määr väheneb ning täiskasvanuks saades nüristume. Esmapilgul tundub väide õige, sest lapsed teevad tõesti täiskasva­nute meelest üllatavaid loomingulisi tegusid, kuid järele mõeldes paistab asi teisiti. Meid eristab lastest kogemus. Täiskasvanuna tunneme meid ümbritsevat füüsilist ja meid siduvat vaimset maailma ning oleme kohanenud rutiiniga. Kui palume lapsel laulda või midagi kokku klopsida, üllatume, sest tulemus erineb meie ootustest. Tundmata meie taustsüsteemi, täidab laps tellimust nii, nagu oskab: on see loominguline tegevus või mitte, me ei tea. Laps joonistab, nagu torust tuleb, sarna­selt elevandiga, keda kunagi telekast nägin ja kelle londi otsa oli seotud pintsel. Elevant plärtsis paberit ja tema töid osteti hea hinnaga, sest autori lähenemine lõuendile oli erakordne. Ma ei tea, kas elevandi loovuse määr oli oma­suguste seas kõrge: kahtlustan, et tegu oli juhusliku loomaga.

Samas! Ehk on teadmatuses tegutseminegi looming: teosed ju sünnivad, mis vahet seal on!? Mu romaanis „Ideaalne taies” on juttu maailma mõjuvaimast kunstiteosest, mis on tekkinud juhuslikult. Ideaalne taies on metsa alt leitud enneolematu juurikas, mida nähes inimesed hetkega õnnelikuks saavad. Päikese­loojangusse ei sekku samuti inimkäsi, ometi jälgib seda igal õhtul üle maailma kümneid tuhandeid romantilisi silmapaare. Taieste tekitamiseks ei ole inimest tingimata vaja, küll aga nende kogemiseks. Laps, elevant ja optilised nähtused ei esinda teadlikku loomingut, lihtsalt mõne asja peale rahvas plaksutab ja mõne asja peale mitte. Võib-olla osutub parimaks kunstnikuks üldse idioot, kes on sillaks tuntu ja tundmatu vahel. Kas meil oleks põhjust nuriseda, kui pilt juba seinal ripub? Looja ei pruugi teost ise mõttega sisustada, selle töö teevad ära kriiti­kud. Kes üldse otsustab, milline teos on parim? Üks päev on moes akvarell, teisel õlimaal, aga suudab keegi eales päikeseloojangut võita? Ja ideaalne taies vedeleb ju metsa all!

Kokkuvõtteks tõdes Vaske, et põhjusi, miks me loomingulised oleme, on lõpmatult palju, aga mina arvan teisiti. Kuigi huvitav vaadata, oli minu arust mööda maailma käimine ja sadadele inimestele küsimuse esitamine ajaraisk, sest vastus on üks. Loomingulisus, nagu kõik teised inimese omadused, on vajalik ellu jäämiseks, edu saavutamiseks. Miks te tööriistu kasutada oskate? Miks te kahel jalal kõnnite? Miks te olete loominguline? Need päringud kuuluvad ühte ritta. Ma olen loov, sest inimene kui selline ongi loov: evolutsiooni käigus ei ole meile külge jäänud tarbetuid omadusi. Juba kaugetele esivanematele tõi edu looming ehk originaalsete lahenduste leidmise oskus. Järgmisse vooru said need, kes suutsid uusi väljapääse nõudvaist olukordadest eluga läbi tulla. Loovusega on nagu kõigi teiste omadustega: ühele jagub seda rohkem, teisele vähem, aga olemas on see meil kõigil – nagu sõrmede vastu paigutunud pöial. Mõni pöial on pikk ja sale, mõni lühike ja jäme, aga haaramiseks on need kõik sobilikud. Kunstnikud, mis iganes alal, kasutavad oma kõrget loovuse määra aga nii, nagu ülemäärast pikkust kasutatakse korvpalli mängimisel.