Veiko Belials: „Surnud mehe käsi”.
Lummur, 2021. 264 lk.

Ulmekirjandusel on kirjanduspildis oma koht ja tõenäoliselt ei eita seda ükski terve­mõistuslik kirjandushuviline. Küll aga asub ulmekirjandus muust kirjandusest pisut eraldi, osalt žanrilistel põhjustel, osalt see­pärast, et kõigile ei paku ulme huvi. Eriti žanriulme, kus nõudmised nii autorile kui ka lugejale on päris suured. Kuna ajakiri „Looming” pole ulmeväljaanne ja lugeja ei pruugi Veiko Belialsi loominguga eriti kursis olla, kuigi autori jutte on ilmunud siinsetelgi veergudel, alustan väikese ülevaatega tema loomingust.

Veiko Belials debüteeris luuletajana, tema esimene kogu ilmus 1989. aastal ning sellele on järgnenud veel kuus luulekogu ning kaks lasteraamatut, samuti on Belials koostanud ühe fotoalbumi. Esimese ulmejutu avaldas ta aastal 1993 ajakirjas „Mardus” ja tänaseks on tal kokku ilmunud enam kui sada juttu, lisaks veel arvustused-artiklid ajakirjanduses.

Ulmeraamatuid on Belialsil samuti seitse: 1997. aastal nägi trükivalgust esikromaan „Ashinari kroonikad”, mis oli ühtlasi ka esimene žanripuhas fantaasia­romaan Eestis, ja see võeti päris hästi vastu. Marek Simpsoniga kahasse kirjutatud romaan „Existerion” (1999) sai aga päris karmi kriitika osaliseks. Tegu oli n-ö kollaažromaaniga, kus kahe autori lühilugusid sidus üheks raamlugu Universumi Mõistusest ning kui romaani moodustanud jutud olid kord paremad, kord kehvemad, siis raamlugu oli pea kõigi arvustajate meelest suisa abitu. 2003. aastal ilmus Belialsi esimene jutukogu „Hele­siniste Liivade laul”, mis võitis parima algupärase raamatuna ulmeauhinna Stalker. Jutukogu „See, mis tuikab su veres” (2005) võeti ulmerahva poolt samuti hästi vastu, jäi aga muu kirjandusliku publiku jaoks pea märkamatuks. 2006. aastal trükivalgust näinud romaani „Jumalate vandenõu” ilmumisele reageeriti üsna rahulikult, suurt hõiskamist polnud, aga loeti ja kiideti. Pärast mõningast pausi ilmus Veiko Belialsilt 2013. aastal jutukogu „Kogu maailma valgus”, mis võitis samuti Stalkeri auhinna.

Veiko Belials on autorina kogu aeg pildil: pidevalt ilmub jutte, viis neist on võitnud Stalkeri. Samuti ei saa unustada vene ulme tõlkeid: romaanid, lühiromaanid, jutud, rääkimata kuuest koostatud ja tõlgitud antoloogiast. Vahepeal hakkaski juba tunduma, et Veiko Belialsist on saanud eeskätt tõlkija, aga möödunud aasta lõpus ilmunud jutukogu „Surnud mehe käsi” tõestas teda taas autorina.

„Surnud mehe käsi” sisaldab üheksa juttu – neli on varem perioodikas avaldatud, viis ilmuvad esmakordselt. Igale jutule eelneb autori eessõna, kus ta selgitab teksti loomise ajendeid ja protsessi ennast, ilmunud lugude puhul räägitakse vastukajast. Eessõnad pole kuigi detailsed, aga tekitavad juttude vahele väikese pausi, aitavad lugejal ühelt teisele häälestuda. Lood jagunevad laias laastus kaheks: pikemad ja seikluslikumad ning lühemad ja poeetilis-filosoofilisemad. Kuhugi nende vahele jäävad kaks nn Langtoni maailma teksti, kus on küll seiklust, aga märul jääb pigem kaadri taha.

Avalugu, raamatule nime andnud „Surnud mehe käsi”, kirjeldab seiklusi Veenuse mülgastikus, mis on kosmiline metsik lääs. Tegu on austusavaldusega Ameerika pulp-ulmele. See on aus seikluslugu ja sellisena korralikult teostatud, stiilieksperimente siit otsida ei tasu. Tõsi, autor on siiski üsna irooniline – piisab, kui vaadata mängu tegelaste nimedega.

„Või tõstes relvad …” on mõtlik-meele­olukas jutt maailmast, kus mõnede inimeste jaoks surma enam ei ole, õigemini, surm on tehnoloogia abil privilegeeritutele kaotatud, ja Belialsi loos selgub, mis siis selliste mittesurejatega edasi saab. Tulemuseks on üks tugev jutt, kus autor näitab inimilma vääramatut kiivaminekut.

„Neli kohta peale koma” on Joel Jansiga kahasse kirjutatud edasiarendus vendade Strugatskite romaanist „Asustatud saar”. Kes on romaani lugenud, sel tuleb ilmselt ka meelde üks valge allveelaev. Jans ja Belials kirjutasid jutu, kus nad selgitavad, mis juhtus selle allveelaevaga varem, kes oli laeva kapten jne. Autorid ei püüa järele aimata vendade Strugatskite nõukogude seiklusjuttu parodeerivat stiili, pigem on nad kirjutanud oma karm-tõsise versiooni neist sündmustest, mis vendadel jäid justkui kirja panemata.

„See ei ole piip” on kergelt filosoofiline pajatus sõduritest, kel on tekkinud tõsiseid kahtlusi ümbritsevas reaalsuses ning kes pole enam kuigi kindlad selles, kellega nad üldse sõdivad.

Järgmised kaks juttu „Ja aidaku meid jumal” ning „Igal majakal oma tuli” on tekstid, mis jätkavad Joel Jansi 2019. aastal võrguajakirjas „Reaktor” ilmunud juttu „Langtoni maailm”. Veiko Belials tunnistab eessõnas, kuidas selle jutu ideestik lummas teda, aga kuidas ta polnud üldse rahul sellega, et Jans „oli läinud mööda sirgjoonelise seiklusulme lihtsat rada” (lk 132). Ta otsustas kirjutada Jansi jutule järje, siis juba teise ega välista, et tuleb kolmaski. Kui Joel Jansi jutt oli seikluslugu, siis Veiko Belials kirjeldab maailma sisemonoloogide kaudu ja loob fiktiivseid dokumente. Kuigi Belials polnud rahul Jansi lahendusega, ei saa öelda, et ka ta enda tehtu oleks i-le punkti pannud. Nende kolme jutu pealt saab edasi minna nii Belials ise kui ka mõni teine autor.

„Maailmalõpuvalgus” on taas üks poeetiline kosmosesõja jutt ja sellele järgnev „Raske piisk pilvest” on Isaac Asimovi austuseks kirjutatud lugu, kus kohtuvad positronrobotid, Asum ja kriminaalne intriig. Raamatu viimane tekst on aga Italo Calvino lühiromaanist „Nähtamatud linnad” inspireeritud poeetilis-filosoofiline „Häilitud puu” – jutt, mida Veiko Belials ise peab oma parimaks.

Veiko Belialsi looming on mõneti vastu­okslik ning tekitab ajuti päris vastakaid arvamusi. Ühelt poolt on see korralik-tõsine käsitöö, kohati suisa koolipapalik ja moraliseeriv. Samas poeb ikka ja jälle ulmeautori paksu naha alt välja luuletaja ning Belialsi tekstides kohtab kujundeid ja pilte, mis on mäekõrguselt üle enamikust sellest, millega on võimeline hakkama saama keskmine eesti prosaist, kirjutagu ta siis ulmet või mitte. Seiklust ja märulit Belialsi loomingus on, aga selle kõrval tegeleb autor üsna sageli eksistentsiaalsete küsimustega ja laseb tegelastel pidada filosoofilisi dialooge. Tõsi, filosoofia pole Belialsil kuigi süvitsiminev, pigem oluliste asjade üle­kordamine, teatav õpetajalik kalduvus seletada tuimadele õpilastele veelkord lahti need kõige olulisemad küsimused.

„Surnud mehe käsi” on ühelt poolt Veiko Belialsi loomingulise arengu teatava perioodi kaardistus, aga samas on tegu ka esinduskoguga. See pole küll päriselt valikkogu, sest pooled jutud ilmuvad nende kaante vahel esmakordselt ja on kirjutatud just seda teost silmas pidades. Kuid tekstide seostatuse aste, korduvad teemad, saatetekstid, Liis Rodeni võrratud illustratsioonid, kujundus ja kõvad kaaned viitavad siiski taolisele sihile. Ja see on ka õnnestunud. Tegu on raamatuga, mida on mugav lugeda, samuti pole piinlik seda kellelegi pihku pista. Ja lugeja, kellele see on esmakohtumine Belialsi loominguga, saab adekvaatse pildi autori laadist, teemadest ja võimekusest.