Hannes on surnud, raamatud, mida ta oli lugenud, loevad nüüd teda ja saavad rõõmsaks, on vast isegi üllatunud – me ei teadnudki, et on keegi, kes meid nii armastas, kes meist abi sai ja seda usku nii hästi levitada oskas, et isegi kirjaoskamatud kõrvu kikitasid. Kirjaoskamatud polnud need, kes lugeda ei osanud, vaid need, kelle hing oli suletud. Vang, kes kongi ukselt Hannesele hüüdis: „Värb, mulle su luuletused meeldivad”, oli lähedale juhtunud või tiibade võdinal maabunud Hannesele kallim kui mõni meelitusi jagav kirjatsura, kolleeg või kriitik. Hannesele ei meeldinud, et kirjandus on kaup. Mingi osa kaubast (ega ta siis hull ei olnud) oli loomulik, aga kirjandus pidi olema kink. Kingitus kui aktiivne hoiak – and. Hannes oli andekas ainumõeldavalt, jäägitult. Ta oli andja. Selliseid ei ole, ei ole teisi. Või kui on, siis elavad nad kusagil sügavas džunglis, Aafrikas või Indoneesias. Meil siin on veel alles jäänud mõned tema õpilased, isegi mitte tervet toatäit enam, kuid paratamatult oleme me kõik ilma Hanneseta poolikud, ahvid, makaagid.

Mulle andis Hannes salli, mina talle vastu sõrmkindad. Sõrmkindad läksid kätte, sall kaela. Kindad olid kantud, auklikud, sallil puudusid narmad, olid kulunud. Vahetasime nahku kombel, mida ei tunne isegi ussid.

Kuhu jäi sall, kuhu kadusid kindad? Vastust ei tea isegi tuul. Materjal: mana.

Hannesel oli Rootsis onu. Ta saatis Hannesele teksad. Mina lasin ennast biitliks õmmelda. Mul oli õhukesest riidest püstja kraega jope, mille ema mulle rätsepa käest oli kalli raha eest tellinud. Taskud olid nööpidega, ees oli viis sama karva nööpi, käistel oli neli väiksemat. Tegime vahetust. Hannes andis mulle teksad, mina talle jope. Tundsime ennast nagu valatult, tema minu biitlitesse mina tema rolling stonesi. Rollingud olidki rohkem teksamehed.

Seisame väikese muruplatsi kõrval kõnni­teel. Tartus on see plats praegu enam-vähem seal, kus Kivastiku kõrts. Päike paistab. Uued nahad helgivad nagu raudrüüd. Seisame ja laseme ennast vaadata. Rahvas aplodeerib. Noogutame tänulikult.

It’s life, but it’s life only.

See oli Hannese lemmikfraas. Bob Dylan ise oma lauseid heaks ei pidanud. Talle ei jäänud need meelde. Hannesele jäid. Dylan on hea, sest ta on Dylan. Ja lurjus, nagu ta eraviisiliselt ei väsinud meelde tuletamast. Kirjanik – looja, loodu – ei tohtinud hiilata. Kui hiilgas, ei olnud õige. Oli vale. Võlts.

Poliitikuid Hannes ei sallinud. Andropovi ja Ansipi vahel ta eriti suurt vahet ei teinud. Inimene pole milleski süüdi. See oli Hannese maksiim. Ta ükskord ütles mulle, et soovib südamest head kõigile, isegi poliitikutele ja paipoiss demokraatiale, aga avalikult sellest mölisema ei hakka.

Ka joogid kuulusid Hannese elu juurde. Ta oli selle üle uhke, et polnud tsüklimees. Seisis akna ees ja kiristas hambaid. Jõime tapvaimas keeles – eesti keeles.

Inimene oli Hannese paleus, aga ka peavalu.

Hannes oli mu parim sõber.

Kes armastas Hannest, armastas inimest.