„Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem”.
Kultuurileht, 2025. 288 lk.
Friedebert Tuglasel on probleem. Hoolikalt rajatud kaanon kõigub, müüt mureneb!
Uues kirjandusloos, kui see kunagi kirjutatakse, ei pruugi Noor-Eesti enam tähistada murrangut. Mõnigi uurija märgib (õigustatult), et rühmituse liikmete parimad teosed pärinevad märksa hilisemast ajast. Püünel hõivavad aina kesksema koha toona tõrjutud kirjanikud, näiteks Ernst Enno, kelle sünnist täitus tänavu 150 aastat.
Vähe sellest. Võib pidada tõsiseks puudujäägiks asjaolu, et Noor-Eestis ei olnud ühtki naist. Jah, soomlanna Aino Kallas seisis Noor-Eesti seltskonnale õige lähedal ning rühmituse väljaannetes ilmus Marie Underi ja Marie Heibergi luulet, aga seda on siiski napilt praegu, kui kirjandusuurijad hoidlate hämarusest üha uusi talendikate naisautorite teoseid päikese kätte toovad: Elisabeth Aspe „Aastate pärast”, Marta Sillaotsa „Anna Holm”, Alma Ostra „Aino”… Mõistagi saavad uues kirjandusloos senisest rohkem tähelepanu Lilli Suburg ja Reed Morn.
Hm, aga vähemalt Siurus oli ju Printsess? Oli loomepalang ja üks kauneimaid armastuslugusid, mis eesti keeles paberile jõudnud. Aga ka Siuruga on justkui häda: igavene jant käib Tartus selle nimega ristitud kultuurikeskuse ümber. Maja ise on veel ehitamata, nii et nimi on kogu asja juures kõige väiksem mure, aga karmale mõtlema paneb see siiski. Kas oli hea mõte valida Tartu kultuurikeskusele nimi seltskonna järgi, kes tegutses peamiselt siiski Tallinnas ja seal pauguga lõhki läks? Kas ei heida praegune vaidlus omakorda siurulastele varju?
Mitte nii palju kui Tuglase episood visa austajannaga. Löömine ei ole okei, nagu nüüd öeldakse. Imelik, et end aastaid politsei eest varjata suutnud mees armunu maharaputamisega arukal moel hakkama ei saanud.
Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse, sealhulgas muuseumi keerulisest olukorrast ma ei räägigi.
Rääkigem parem sellest, et paljude Tuglase asjadega on ju hoopis väga hästi. Näiteks tuleb Siuru templi rajamiseks vajalik raha Eesti Kultuurkapitalist, mis on üks tema geniaalsemaid leiutisi. Ka ajakirja Looming käekäigu üle ei saa kurta, Loomingu Raamatukogu on suisa menukas. Jätkuvasti antakse kirjaniku sünnipäeval välja novelliauhinda. Keegi ei vaidlusta Tuglase kui kunstimeistri suurust. Tuglast ei tühistata.
Ometi üllatas, kui Looming 2024. aasta novembris novelli „Poeet ja idioot” uusversioonid avaldas. Nüüd on need ja veel mõned tekstid ilmunud ka raamatuna. Kogumiku on toimetanud Toomas Haug ja Katrin Raid.
Eks niisuguseid mänge ole mängitud varemgi. Näiteks ilmus 2015. aastal kogumik „Marie Underi „Sonetid””, milles 50 tänapäeva luuletajat peegeldab Underi tekste. On tulnud ette sedagi, et üks andekas autor kirjutab ühestainsast teosest terve hulga uusversioone: Toomas Kall parodeerib küll kogumikus „Paunvere lõpp” (2019) näiliselt kõiki teisi eesti kirjanikke peale iseenda ja Oskar Lutsu, ent teost võib pidada ka „Kevade” peatükkide eri stiilis uusversioonideks ning kokku on neid koguni 69. Sellegi eksperimendi taga oli ajakiri Looming.
Nüüdses kogumikus „Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem” lööb kaasa kümme autorit: Mehis Heinsaar, Lilli Luuk, Maimu Berg, Pawel Graf von Mazini, Mihkel Mutt, Laura Loolaid, Valdur Mikita, Katrin Ruus, Meelis Friedenthal ja Jaan Undusk. Raamatu lõpetab tekst, millest see alguse sai: Tuglase „Poeedi ja idioodi” esmatrüki faksiimile. Mõtteliselt kuulub komplekti ka Margus Kasterpalu „Siuru sügis”, mis kanti ette raamatu esitlusel ja on ilmunud ajakirja Akadeemia juuninumbris.
Raamatu kõiki novelle eraldi on juba tabavalt käsitlenud Ave Taavet, kelle arvustusele[1] ei ole mul eriti midagi lisada. Proovin vaid tähelepanu juhtida mõnele kõrvalisemale, ent loodetavasti siiski intrigeerivale aspektile.
Kõigepealt teksti valik. Miks just „Poeet ja idioot”? Aga miks mitte, eks täitunud mullu sajand selle ilmumisest. Loomingu toimetus sidus tähtpäeva Tartu 2024. aasta kultuuripealinna staatusega, paludes kirjanikel alustada oma lugu lausetega: „Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. [—] Eemalt lähenes kummaline kuju.” (Lk 7–8.) Praegust aega markeerivaid detaile leidub kohustuslikus sissejuhatuses teisigi (Vene raketid, arutelu punamonumentide üle), aga jätan need siinkohal kõrvale, sest seda on teinud ka enamik kogumiku autoreid. Seevastu Tartust libisevad üle vaid vähesed!
Kuidas libisedagi, kui põrkad keset linna vastu mäge. Novellis „Poeet ja idioot” jalutab peategelane Ormusson Toomemäel, vajub pingile ja vaatab väsinult alla katustele, kuni teda kõnetab kunagine pinginaaber Kobras. Juba võtabki Kobras taas tema kõrval istet. Tuleb välja, et Kobras on teda ammu otsinud, et teha ettepanek: tuleb asutada uus religioon, Saatana Kirik, mille prohvet oleks Ormusson. Kurat mitte ainult ei ole Kobrase meelest eesti rahvale sobivaim jumalus, vaid tema võidukäik viiks eesti kultuuri kulutulena laiali üle maailma. Vaimust vaevatud hulguse monoloogina esitatud satanismikäsitlus võinuks ehk ilmuda omaette traktaadina, aga selles teoses on olulised veel ka vastandused ja dilemmad, mida Tuglas kahe tegelase kaudu käsitleb (poeet-idioot, mõistus-hullus, tüdimus-kirg). Mis puutub süžeesse, siis Ormussonil õnnestub Kobrase kõrvalt pageda, kuid mitte pääseda, sest hiljem kodus kangastub talle veelgi tumedam ja tähenduslikum koosviibimine.
Novell toetub tugevatele sümbolitele alates tegevuspaigast, kus kunagi asus kindlus ja kust on alguse saanud linn. Ormussoni ja Kobrase selja taga hämaruses teame asuvat keskaegse katedraali varemed, kus „Poeedi ja idioodi” loomise ajal toimetas ülikooli raamatukogu. Tegevuspaik on niisiis igas mõttes kants ning liiguvad seal üksnes üldistusjõulised inimtüübid. Ajad muutuvad, poeedid ja idioodid Tartus jäävad! Vägagi tuttav on lugejale ka näiteks (välis)üliõpilane, kes möödub vestlejaist ahviskeletiga ja neile seda hiljem müüa pakub – hiljuti tunnistasin mäe samal nõlval vaatepilti, kus ülikoolihoone ette veeres terve järelhaagisetäis inimluid, kondid lahtistes kottides kenasti püsti nagu friikartulid McDonald’sis. Arvan, et ka novellis kirjeldatud skelett kuulus tegelikult pigem inimesele kui ahvile, see võimalus näib lihtsalt märksa tartulikum. Ärgem unustagem, et ülikool on rajatud surnuaiale. Terve see linn on surnuaed, vahetpidamata tuleb maa seest luid välja. Võib-olla avaldub ahviskeletis Tuglase huumor? Aga võib-olla oli tal lihtsalt tarvis ahv taas kord ära mainida, see on tema juhtmotiiv.
„Poeedi ja idioodi” teoreetiline kude ei ole jäänud kogumiku autorite tähelepanuta. Kõige selgemini ja ühtlasi vaimukamalt on sellega dialoogis Meelis Friedenthali novell „Jumal ja kurat”. Missugune tume jõud tänapäeval maailma vallutada ähvardab? Kilekottidega krabistav mees teatab Ormussonile otse: „Tuleb viimane normaalne aasta, siis ei jää siin enam midagi endiseks. [—] Tehisintellekt muudab siin kõik” (lk 131). Novelli põhiküsimus on, kas tehisintellekt on hea või halb jõud – jumalik või kuratlik? Kumba inimene vajaks? Ja mida peaks ta maailmalõpu eel ette võtma?
Naaskem lähteteksti juurde. Asi ei ole ainult loo juubelis ja Tartu kultuuripealinna-tiitlis. Valiku taga aimub ka Loomingu soov Tuglase mitme teose tegelast Felix Ormussoni n-ö populariseerida. Raamatu esitlusel avati Felix Ormussonile koguni mälestuspink Toomemäe samas punktis, kus leiab aset „Poeedi ja idioodi” kohtumine. Asi on justkui selge: romaan „Felix Ormusson” (1915) oli Tuglasel kavandatud mitmeosalisena, ühest katkendist sündiski hiljem „Poeet ja idioot”[2] ja eks kanna ju selle peategelane nime Ormusson. „Novelli „Poeet ja idioot” Ormusson on ikka seesama Euroopas rändlev esteet,” kinnitatakse kogumiku eessõnas (lk 8). Samasugune seosekee kumab ka näiteks Jaan Unduski novellist „Poeet ja idioot ehk IAAK ja Pavlik”. Undusk on varem täheldanud, et „oleme harjunud Ormussoni tausta täiendama Tuglase elulooseikade analoogial”[3] – kahtlemata lisab see analoogia ka tema peenelt kootud spiooniloole veel ühe tähenduskihi.
Ja ometi. Tuglas ei ütle „Poeedis ja idioodis” kordagi, et Ormusson on just Felix Ormusson. Ta võib olla kes tahes. Selle on ära tabanud Lilli Luuk, kelle novellis „Poetess ja idioot” on Ormusson hoopis naine. Mida tähendab hilisõhtuse Toomemäe ületamine vintis daamile? Kas tema saab rahus „pingile vajuda”? Kas ta saab loomeängis mõnuleda või peab esmalt valima: elu või looming? Kui elu, siis kellega? „Kas Anton või Mihkel, otsusta nüüd ära, kargles nähtamatu kuradike Ormussoni päevitunud õla peal, kraaksus talle kõrva.” (Lk 24.) Võib-olla laulis (Ines ja Nublu), koguni irvitas, sest ega Antoni ja Mihkli nimi Tartus neutraalselt mõju. Tabav leid on Ormussoni peaaegu nimekaimlus kunstnik Villem Ormissoniga. Peategelane meenutab kunstniku enne sõda maalitud Tartu vaadet: „Midagi selles oli Ormussoni liigutanud, kui ta seda esimest korda nägi, selles oli millegi valusa eelaimus, endaks jäämise hind, kaduviku toonid Emajõe vees, Tartu taeva peegelduses. Anton küsis nende suguluse kohta, nõme nali, üks täht muudab kõik. Milleks naljad, üha uued küsimused ja nõudmised, kas kellegagi ei saa olla lihtsalt vaikuses? Elada oma tões, olgugi su pind habras, maailm kummuli.” (Lk 34–35.)
Ormusson valib Kristjan Jaagu, tõmbub esimese luuletaja kivist jala kõrval kerra ja toksib värsid telefoni.
Praegustele noortele kirjandushuvilistele ei ole sugugi tähtsusetu, et üks esimesi eesti luuletajaid võis olla ka meie esimene teadaolev gei. Kristjan Jaak Petersoni looming pakub pidepunkte rohkemate teemade käsitlemisel kui keel ja rahvus. Keegi ei identifitseeri ju ennast ainult eestlasena.
Mihkel Muti mõte näib olevat novellis „Kvääride muusika ehk Poioot ja ideoteet” liikunud sama rada, aga tulemus on kuidagi äraspidine. Tuglase loomingus on gei- ja kvääriteema vägagi kohal. Tõtt-öelda kõlab „Poeet ja idioot” paremini kokku „Androgüüni päevaga” kui „Felix Ormussoniga”. Need valmisidki peaaegu samal ajal: „Androgüüni päev” ilmus aastal 1925 ehk sellegi teksti sünnist täitus nüüd sajand.
Toomas Liiv nimetab „Androgüüni päeva” Tuglase „Kogutud teoste” II köite järelsõnas „eesti kirjanduse üheks kõige äärmuslikumaks teoseks”.[4] Vaatame lähemalt. Päikesetõusul mõtiskleb Androgüün, kellena ja kus täna ärgata, ja avab silmad lossis väikese tüdrukuna, Printsessina. Lõuna ajal teeb ta kolmekümneaastasena järvesaarel läbi metamorfoosi, Amori templis saab temast Prints. Seejärel käiakse metsas jahil. Õhtul sukeldub Prints linna maskeraadlikku ööellu, armatseb elajalikult, torkab pistodaga surnuks mitu neegrit (Tuglase väljend) ning vajub viimaks vana ja koledana kokku. Teos on pühendatud Elo Tuglasele.
Toomas Liiv ei selgita kuigivõrd, mille poolest „Androgüüni päev” talle äärmuslik tundub. Arvestades saatesõna kirjutamise aega (1987), näib, et osalt sooküsimuse poolest, aga tänapäeval see enam samamoodi ei mõju. Oh ei, lugejale tuleb hoopis rõõmsa üllatusena, et seesugune tekst on ilmunud juba enne Virginia Woolfi „Orlandot” (1928) – loeksin meelsasti mõnd käsitlust, kus neid kaht teost kõrvutataks. Kulmu paneb kergitama pigem n-sõna, jutustuse peategelase üleolev suhtumine teisest rassist või harilikust väiksemat ja ka suuremat kasvu inimeste suhtes ning irratsionaalne vägivallatung – need on teose kitsaskohad, mis noorte lugejate silmis kasuks vist ei tule. Nende motiivide analüüsiks pakuks ehk sobivaid paralleele Oscar Wilde’i looming. Oo, ka Wilde oli gei.
Väike ekskurss. Pärisin noorelt kirjandushuviliselt, kas Tartus võiks sarnaselt Eduard Vilde ja Oscar Wilde’i pingiga leiduda ka Friedebert Tuglasele ja Virginia Woolfile pühendatud istmeke. „Pinke pole kunagi üle. Veel paremad oleksid siiski niisugused joogikraanid nagu Roomas.”
Tuglas on Felix Ormussoni kohta tõdenud: „On hulk tundmusi ja mõtteid, millede kohta ma ammu enam ei tea, kumb meist neid õieti esimesena tundis ning mõtles. Tihti näib ta mulle lähemal olevat kui ma ise.”[5] Aino Kallas on nimetanud Felix Ormussoni autori alias’eks.[6] Tuglas saatis Felix Ormussoni nime all üksvahe lausa erakirju (lk 8). Raamatu lõppu lisatud postskriptumis teeb F. Ormusson siurulastele ettepaneku kirjutada ühine romaan. Mis siis, kui F. oli hoopis Felicita? Miks ikkagi kutsus Elo Tuglas oma meest kirjades Friedaks?
Ma ei ole sugugi kindel, kas novell „Poeet ja idioot” on Tuglase loomingu populariseerimiseks kõige särtsakam valik. Missugune oleks see kogumik siis, kui autorid saanuks lähteteksti ise valida? Kas keegi inspireerunuks ka „Androgüüni päevast” ja millest ta kirjutanuks? Eks tulemus olene sellest, kellelt kaastöö tellida. Kas Tartus avataks Androgüüni… fontään?
Noor-Eesti ja „Felix Ormusson” on üsna põhjalikult läbi uuritud aines, ent Tuglase loomingus ja tegevuses on veel mõndagi avastamis- ja tõlgendamisväärset. „Poeedi ja idioodi” uusversioonid juhatavad poolkogemata kätte mõnegi niidiotsa. Vana kaanon võib küll väriseda, ent see ei tähenda, et uues, teistsuguses kaanonis ei oleks Tuglasel endiselt silmapaistev koht. See asub lihtsalt mujal.
[1] A. Taavet, Mäng jätkub. Sirp 6. VI 2025.
[2] E. Annus, L. Epner, A. Järv, S. Olesk, E. Süvalep, M. Velsker, Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001, lk 199–200.
[3] J. Undusk, Felix Ormusson kui eesti kultuuri müüt. Sissejuhatuseks. Rmt: Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”. Koost. M. Hinrikus, J. Undusk. Tallinn, 2022, lk 50.
[4] T. Liiv, F. Tuglase novellistika aastail 1916–1957. Rmt: Friedebert Tuglas, Novellid. II. Tallinn, 1987, lk 300.
[5] J. Undusk, Felix Ormusson kui eesti kultuuri müüt, lk 19.
[6] Sealsamas.
Lisa kommentaar