Olen hakanud asju kokku panema. Käin mööda tuba ringi, märkan lauaotsal lebavat tikutoosi, võtan ta näppu ja panen küünla kõrvale aknalauale; miski paneb mu kobama prügikoti suud, et kas on juba täis või on ta liiga tühi ja teda peab millegagi täitma, ega ometi küünla ja tikutoosiga, muid asju toas nagu pole, ehkki on, aga nemad on korras, üksteise kõrval riiulis, armsa pojapoja poolt sinna tähestiku järjekorras sätitud – raamatud, sõbrad. Kodust mäletan, et nii ema kui ka vanaema hakkasid surres asju kokku panema, silmad suletud, tegid nende sõrmed tekil noppimisliigutusi. Aga ma ei mäleta, kas oli ka mingi­sugune eelnope, nagu minul praegu juba mitu päeva, kuud või isegi aastat. Vist mitte. Küünalt põletan neli korda aastas. Kolm neist on ema, isa ja naise sünnikuupäev, neljas naise surmapäev. Olin ka ema ja isa surma juures, aga mäletada ei taha. Ma ei tundnud neile kaasa, olin neid tundnud vaid elavatena. Tähistamine tundub tarbetu. Vaid surm loeb. Loeb surm. Ka naise surmal pole rohkem tähendust, aga kui see päev läheneb, hakkavad mu käed tegema küünla­liigutusi. Tundub, nagu loeksin, keeraksin diivanil mugavalt selili, pea all kolm patja, kaks magamiseks, kolmanda, lugemispadja viskan enne uinumist ja unetabletti (Somnols, 7,5 mg) jalutsisse. Tundub, nagu kirjutaksin, mingi jutuke jookseb ekraanil, nagu ma midagi ei teaks, ei teaks, kuhu lugu läheb ja millega lõpeb (pole kunagi teadnud), tegelikult aga teen küünlaliigutusi. Need liigutused on kummalised – algavad ülalt, nagu pistaks pesupulki nööril rippuva niiske pesu külge. Saan sellest aru, sest raamat, mida loen, kaob pikkamööda vaateväljast, tähed muutuvad uduseks, laused loetamatuks, kui selle asemel, et raamatut hoidvad käed allapoole lasta, kirun mõttes silmaarsti ja püüan magama jääda. Või siis tõusen üles ja süütan sigareti. Küünlani mu mõte ei jõua, ehkki võiks.

Elan Kadriorus poja juures. Pärast naise surma ei suutnud ma suurt aeda korras hoida. Õunapuud vajusid kokku. Hääletult. Öösel. Tundsin, et olen selles süüdi. Süüdi selles, et lasin oma naisel surra. Ilma et ta oleks jõudnud asju kokku panna. Puud murdusid ka naise eluajal, aga siis tundus see loomuliku surmana. Nüüd aga tundus see pigem enesetapuna, meeldetuletusena – kuidas sa küll võisid? Seisnuks ma puu all, suutnuks ma murduvale oksale ehk toeks olla. Puid oli aias 67, nii mäletas naine, kes neid koos isaga oli istutanud. Naine suri samas vanuses. Räägin ka surnud puudest, puudest, mis surid loomulikku surma. Puud surid vaikselt, öö hõlma all peidus. Ka minu naine suri öösel. Ta oli ainuke puu, kes surres häält tegi. Ta korises. Kui kiirabi tuli, oli ta juba surnud. Kiirabi kiskus mu naise rinnalt üles, kus ma kunstlikku hingamist tegin, ja hakkas ise abi andma. Abi oli aeglane, kuid läbi mõeldud, süstemaatiline, kolme isiku peale ära jaotatud. Ilmselt oli naine veel tükk aega elus olnud. Alates sellest, kui ma ta üks-üks-kahest saadud nõuande peale voodist välja põrandale tõstsin ja rinnakorvi rutjuma asusin. Oleksin pidanud tugevamini suruma, aga jõudu ei jätkunud. Või mis see mind aitaks, kui teaksin, et paar ribi olid puruks murtud. Kui elektrišokid ei aidanud, veeretasid nad naise mustale plastikribale ja tarisid ta autosse. Üks jooksis tagasi, oli mingi instrumendi maha unustanud. Mina istusin toolil ja ei tundnud midagi. Asjad oli laiali. Kokku panemata. Naise asjad polnud toas. Need olid väljas. Õues. Aias. Puud olid need asjad, ainsad asjad, mida naine soovinuks endaga kaasa võtta. Teisi asju tal polnud. Ka inimene on asi. Mind ta kindlasti poleks kaasa võtnud. Isegi mitte puu taga, põõsa all. Tagantjärele mõtlen: kui suuremeelsed pidid küll olema need nimetud valged kitlid, kes mind hiljem linnas kohates kordagi märku ei andnud, et nad on olnud tunnistajaks mu armetule seisundile, mu rebadel pükstele, õlalt maha vajunud alussärgile, kuivale ihule, mis pidanuks higist nõretama, soovinuks ma täie jõuga „ribisid murda”, mu mehaanilistele oietele, mille ainsaks eesmärgiks oli, et keegi mind lohutaks, õlale patsutaks, ütleks, et ära muretse, sa ei ole süüdi. Ei, seda ei olnud, ma olen selles kindel, sest polnud kedagi, kelle silma ma linnas pärast naise surma sihitult ringi kooserdades süülist õngekonksu poleks visanud, ja alati tühjalt, tagajärjetult, mälutult. Armastust ei tulnud. Isegi mitte pärast.

Tee tuleb mulle vastu. Tee käed on õieli. Ta nagu tunneks mu ära. Jah, see olen mina. Iga kord uuesti. Tee ei teeskle, ei tee nägusid nagu näitleja. Iga kord on ta sama. Alati siiras. Nagu naine, kellele oled kinkinud raamatu ja kes sind selle eest embab. Tee algab toast, pealelõunast, kuhu olen sattunud ööst – katkendlikust, sakkidega nagu Hokusai suure laine pildil. Ka sael on sakid. Enne kui välja lähen, pean kontrollima, et midagi sisse ei jää. See midagi on pliit, muust ei saa süttimist karta. Õnneks on pliit moodne, lülitab ennast ise välja. Aga hirm on vana. Meil kodus läks kuuri katus põlema. Krakk-krakk-krakk. Tule hääl on sakiline. Ka olen näinud põlenud maja kirjutuslaual kirju. Nii laud kui ka kirjad olid vaid kergelt söestunud. Oleksin võinud varemeisse sisse astuda ja kirju lugeda. Püsti­asendis, sest ka toolist oli järel vaid tuhahunnik. Või jätkata sealt, kust kiri oli katkenud. Või katkestatud. Püstiasend tuletab mulle meelde Hemingwayd. Mulle meeldisid tema kampsun ja varased lühijutud jõest: Kahepalgeline jõgi.

Tee viib mu Jaapani aeda. Ei hakka vastu, lasen viia. Aiavärav tahab teha käuksu. Selleks peab lahti tegema snepri. Kohe mu ees on tiik. Tiigi kaldal – kodus – kirjutasin oma esimese luuletuse. Lihtne laul. See loeti kooli aktusel ette. Ja ajalehes ilmus väike nupp. Mitte luuletus ise, vaid nupp. Nupp meeldis mulle. Selles oli midagi väga veenvat. Nupp, see oli fakt, reaalsus, mille suhtes ükskõik kui hea luuletus on vaid haletsusväärne reaalune. Paar-kolm sõna panid mu paika. Luuletus väljendas meeleolu – nukrust. Ja loodust: veesilma konnakulleste, kaanide ja sisalikega. Kohe tiigi ääres, sõnnikuhunnikul, kasvasid kõrvitsad. Ema hoidis neid kapi otsas. Ükskord läks kõrvits suure pauguga lõhki. Samal ajal kui mina salaja peeretada püüdsin, paiskas kõrvits kõva paugu ja kollase lögaga meid üle. Kõrvits tegi mulle varikatet. Olin küll ennegi selliseid vigureid teinud ja ei teagi, kas rohkem edukalt või vähem edutult, kilbiga või kilbil. Ja et see just siis juhtuma pidi, kui ma suurele riskile välja läksin, sest õhtulauas istus mu kõrval isa vend, kuulus arst, neurokirurg, keda ma hiljem Waltari „Sinuhe” järgi kuninglikuks kolbapuurijaks kutsusin. Ma tahtsin proovile panna nii tema haistmis- kui ka kuulmismeele. Treenisin selleks oma perset igal pool, kus vähegi istet võtsin, alates koolipingist (olin siis ligikaudu kümme) ja lõpetades – jah, paraku – tiigiga, kus oma olematust armastusest tahtlike törtsude saatel pihtisin, ja selle pärast rohkem kannatasin, kui kõik päriselt olnud oleks. Kõrvits aitas mul täita mu toonast, osalt tänase päevani säilinud hingelist igatsust tõusta kõrgele üles ja sittuda sealt, seitsmendast taevast, täis kogu võltsilt hiilgava, sitsist-satsist maailma.

See pole ainus põhjus, miks mulle ei meeldi taevast kunagi kuigi pikalt vaadata. Ja nimelt, ma ei näe seal midagi, mis all maa peal juba ei ole. Pilvigi ei näe ma puhtalt, pilvedena, vaid nägudena – Hemingway, Gogol… Või kujutistena – hobused, hiiglased… Või siis on nad liigiti eristatavad. Rünk, laus… Ja kui tahta öelda „taevas”, taeva sees, kus on teine taevas, kokku on neid seitse, ja olla seitsmendas taevas tähendab ülimat õndsust, siis pole ju muud tarvis, kui panna rõhk teisele silbile. Taevas taévas. Eesti keeles on see kerge, samas ka vaene, leebelt luterlik, rõhuvalt monomaanne, justkui oleks taevaid, nagu ka jumalaid, vaid üksainus. Mõistagi on siis mitmus taevale suisa vaenulik. Öelda „taevad” kõlab võõralt, võltspoeetiliselt. Prantsuse keeles seevastu on taeval kaks mitmust, üks taeva jaoks, cieux, teine maalil nähtu jaoks, ciels. Taevas algab maa pealt, tiigist.

Leonardo da Vincile meeldis jälgida veevirvendusi. Nii ka mulle. Ilma temata ma ise selle peale ei tuleks. Nüüd aga tunnen tema sõnu korrates, et need on minu sõnad ja et ma olen ülitundlik kunstnik. Leiutaja ma pole. Pole ka tarvidust. Lennumasinad ja robotid on juba leiutatud ja homme tapab AI esimese inimese. Aga leidlik olen ma küll. Ikka on mul käepärast üllatused. Panen oma juttudes elevandi armastama sääske. Elevant on lühinägelik ja ühest kõrvast kurt. Kui ta sääske armastab, laenab ta sõber öökullilt tema ümmargused öökulli­prillid ja torkab kõrva krokodilli kuulmisaparaadi.

Jälgi veepinda liikumises, kuidas see sarnaneb juustega, millel on kaht sorti liiku­mist – üks sõltub juuste kaalust, teine lokkide suunast; samamoodi vormib vesi ringlevaid rõngaskeeriseid, mille üks osis allub põhivoolu suundumusele, teine aga järgib voolu juhuslikke edasi-tagasi liikumisi.

Vesi liigub ka tuulevaikse ilmaga. Pinnale kerkivad ümarad ringid. Justkui sirkliga joonistatud. Näen ka kalapurakate selgasid. Kas saab olla, et nad sel moel hingavad? Või tulevad ringid põhjast, kus kulgeb nähtamatu salapärane elu, tiigi ainevahetus? Kes puhub mulle? Puud kasvavad tiigis tagurpidi, taevast maasse, ja inimesed jalutavad pea alaspidi. Kui loomulik see on! Ja õiglane! Üks filosoof on öelnud: Mis on purunenud unistused muud kui uute soorituste algused? Mulli ja mullipuhuja vahel on solidaarsus, mis välistab kogu ülejäänud maailma. Kes see oli, ei mäleta. Tuleb meelde siis, kui ei taha. Proovin siis mitte tahta. Mulle puhuda enam ei oska, aga maailma tahan välistada küll. Kogu park on selleks tehtud, et ma seda teha saaksin. Mind julgustavad pardid, kes aeg-ajalt noka lahti teevad ja Mollyks – Mulliks – muutudes hõikavad: Jah, jah, jah. Mind turgutavad leinapajud, mille oksad langevad vette. Nagu juuksed armsama õlgadel. Õrn tuulehoog paneb nad liikuma. Värelemine tekitab virve, virve kandub vaiksel veel edasi nagu Hollandi uisutaja nähtamatu jälg jäätunud kanalil. See ei kesta kaua. Kaua see ei kesta. Virve vaibub. Juuksesõlmed, pusad. Haruta need lahti, kallis isa.

Kui veetilk kukub tüünesse merre, siis järgneb sellest paratamatult, et kogu mere pind märkamatult tõuseb, sest vett ei saa iseenda sees kokku pressida nagu õhku.

Jaapani aias on kivid. Teerajad on kivist. Kivid mõjuvad kutsuvalt. Kahe, teineteisest mullavalliga eraldatud tiigi ümber kulgevad kaarjad kirikuvõlve ja -lööve meenutavad liivateed, millesse lõikuvad kiviteed. Tavaliselt hõikab laps oma vanematele: Tulge, lähme siit. Vanemad kuuletuvad, ehkki liivatee on tasasem. Lapsed karglevad kividel. Libedaga juhtub, et mõni vanainimene väänab oma jala. Valus on, aga välja ei näita. Naeratab hoopis. Nägu muutub nooreks.

Eraldi kive, neid, mis ei moodusta kõvu radu, on Jaapani aias mitmeid. Mingit seaduspära või sihti nende paigutuses ei märka. Nad on seal – iseendast. Ning kuigi nad oma kohta ei muuda, ei muuda, sest ei saa, tundub neist möödudes, et nad on öö jooksul natuke nihkunud. Või on neil lihtsalt nii teine välimus, et ei saa aru, et tegemist on sama kivimürakaga, kaetud sama pehme samblavaibaga. Sammal teeb isegi hauakivi ilusaks. Muudab kivi jutukaks. Iga kord oma vanemate haual käies teen kiviga juttu. Härra Kivi, kuidas elad? Minu elu on sitaks hea. Ja siis räägin selle kõrvitsaloo. Kivi kuulab kuulekalt, kõrv kikkis. Lugu on iga kord sama. Kivil aga igav pole. Tema jaoks on lugu alati uus. Oo, lugeja!

Mul on mu persekivi. Ta on täpselt mu perse jaoks tehtud. Kujutan ette, kuidas see käis. Enne mind istus kivil miljon inimest. Nad kõik teadsid, et kunagi tulen mina – vähe tuntud kirjanik, kes on kirjutanud mõned päris head lood, mida on lugenud mõned loomad ja linnud. Nad teadsid, et tahan istuda ja tiigi­vett vaadelda. Väike kisma võis isegi tekkida. Kes ees, see mees. Ma usun, et põhiosas olid istujad mehed. Naised olid lõkke juures ja imetasid lapsi. Mõni teab isegi mu nime – Leo. Leo on ladina lõvi. Kivid oskavad kõiki keeli. Kõik kivid on polüglotid. Päikese käes lähevad kõik kivid kuumaks. Siis on persetamiseks paras aeg. Nad teavad ka seda, et ükskord saabub aeg, kus taevast ei saja alla mitte tuld ja tõrva, vaid sooja sitta ja kuuma kust. Tuleb kiirustada. Kumb saabub enne, kas apokalüpsis või apopleksia? Au eelpersetele!

Kivil istudes meenub mulle lapsepõlves kuuldud ütlus ja mäng. Mina kivi­kuningas, sina sitalabidas! Nii tuli hõigata ja mängukaaslane kivilt maha tõugata ja ise asemele ronida. Sellist asja nagu sitalabidas mina näinud polnud, aga seda kõvemini ma röökisin ja naerda lõugasin, näpuga all koperdava, samuti naeru kõõksuva sõbra peale näidates! Sibil oli sita jaoks varre otsa kinnitatud kopp. Mäletan siiani krobinat, mida tegi puuvars kemmerguaugu kiviseinu kraabates ja lõpuks see mauh, nõrisev neelatus kopa täitudes. Kopp polnud tavaline ämber. Punetavate põskedega, viina järele lõhnav sõbralik sibi oli selle ise endale teinud. Tahtsin küsida, aga ei julgenud. Äkki saab must endast siis sibi, kes ma südamest olla ju tahtsin. Mis siis ema-isa arvavad? Põllul sai sõnnikut visatud hargi, mitte mingil juhul labidaga. Labidal oli oma väärikus, mis hargil puudus. Sibi – tal oli ka nimi, mis küll? – käis ka sigu tapmas, mulle viskas põie: mängi, poiss!

Tegin persekivist pildi. Hoolikal vaatlemisel võib minu perse sealt vabalt välja lugeda. Vooljad vanamehekannikad, tualettpaberitükk augus. Sitta sealt ei tule, tõusmisel väike stardipeer vast. Päris sitt tuleb taevast.

Pärast paaritunnist tiigi ääres istumist ajan ennast kivilt püsti ja sean sammud kodu poole. Tee on väsinud. Rängast tööst. Lähen ise. Kaugelt näen kodu kasvamas. Hüvasti, mu puud ja põõsad, lehetäid ja puugid, leinapajud, rododendro­nid, minimännid ja -vahtrad, olen teid kui mitte juhuslikult puutunud, siis oma olemasoluga põgusalt riivanud. Ja muidugi kivid. Ja vesi. Vesikasvud, mu mõtted. Sõnajalad (losslopsakad!), mu sõnad.

Jõuan maja ette. Ärklikorruse aknal põleb küünal.