P. I. Filimonov: „Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast”.
Tõlkinud Veronika Einberg, Ingrid Velbaum-Staub.
Tuum, 2025. 127 lk.
P. I. Filimonov: „Sinu siluett akna taustal”.
Tõlkinud Katrin Väli.
EKSA, 2025. 85 lk.
Kadestan kirjanikke, kes oskavad ja suudavad end eri žanrites kehtestada – P. I. Filimonov on kindlasti üks neist. Sel aastal on talt ilmunud lausa kaks teost: luulekogu „Sinu siluett akna taustal” ja novellikogu „Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast”. Kirjutanud on ta ju varemgi nii pikka proosat, novelle kui ka luulet, nii et teab mis šokeerivalt ei peaks see mõjuma, aga siiski. Produktiivne vend! Pluss laulab-deklameerib vahepeal oma tekste ka bändiga mõnes vähetuntud, kuid siiski cool’is lokaalis. Tüüp oskab esineda, oskab kirjutada, mis sa hing veel tahad!
Mul on Filimonovi loominguga siiski vist sama seis nagu näiteks Maarja Kangro teostega: proosa läheb kohe peale, võib lausa öelda, et fännan, aga luulega on ikka tükk tegemist, enne kui õige maitse suhu saan. Enne kui aru saan, millest nad seal – va intelligendid – oma valge veini ja lõppematute art house režissööride jms name-dropping’u vahel jahuvad. Ei tea, mis värk sellega on, aga proosas on nad mõlemad justkui inimlikumad ja vabamad, ei püüa nii palju kujundlikult keerutada. Iseenesest võib asi olla ka žanri sisemises loogikas, novellis taotlevad mõlemad tihti arusaadavat (ja pigem lineaarset) narratiivi, mis teeb lugemise kohe lihtsamaks. Filimonov on Sirbis ka ise öelnud, et ta „[—] luuletustel ja juttudel on põhimõtteline vahe. Jutul on alati süžee. Ma ei ole süžeetute juttude pooldaja, vastupidi. Luuletusel mingit süžeed reeglina ei ole. Luuletus on äärmisel juhul nii-öelda reaalsuse fikseerimine, verbaalne foto, ja veel sagedamini tants oma Rikka Sisemise Maailma ümber.”[1] No vot, tihti tundub nii Kangro kui ka Filimonovi luulet lugedes, et see Sisemine Maailm on neil ikka liiga rikas tavalise keskmise eestlase jaoks. Või mis tavalise – ka natuke lugenud tavalise keskmise eestlase jaoks nagu mina!
Võtame näiteks luuletuse „Mezzogiorno”: „kamp proustipäraseid tüdrukuid valge mürana vatrab / toulouse-lautrecist tungeldes / filmilikku villasse – / kaks on jalgrattaga ja paistab et / aluspesuta / oma poekese lävel suitsetab liikumatu briljantiinitud ciro / ja vaatab / tüdrukuid / (immobile, pun intended)” (lk 79).[2] Lugedes tundsin nii mõnigi kord end nagu naine luuletuses „Pastafarid”: „ja mees anus no ütle no ütle ometi / on see brahms? on see jarre? on see bregović? / ja teine naine vaatas teda kaua ja ainiti / ja ütles talle laialiaetud jalgade vahelt / ära hakka ära mitte hakkagi” (lk 68). Lugedes näiteks sõna „proustipäraseid”, mõtlesin: „ära hakka ära mitte hakkagi”. Täpsuse huvides olgu öeldud, et mul, erinevalt luuletuse kangelannast, olid jalad (lugedes) siiski koos, aga you get the point.
Muideks, naiste laiali aetud jalgu oli kogus päris palju, minu feministliku maitse jaoks ehk ülearugi, ning midagi taolises sõnavalikus mõjub ka totaalselt anakronistlikuna. Old school macho vaibi kohtab muide ka mitmes teises luuletuses. Enamjaolt ei mõjunud see siiski teab mis pahatahtlikuna, ning võimalik, et naiste laiali aetud jalad on lihtsalt miski, millele mina nii palju ei mõtle, erinevalt Filimonovist… Õieti on autorimina tegelikult pigem romantik kui misogüün (mitte et need kaks peaks teineteist kuidagi välistama): tekstid igatsevad, mäletavad, isegi õhkavad ning kahetsevad oma tundeid: „on naisi kellele me ei osta kingi / on naisi kes peavad seda teksti seksistlikuks / on naisi kes loevad selle teksti läbi / aga minu armastust sinu vastu / tassib maailma aeglaseim pitsakuller” (lk 16); „öösel hakkavad jõed mühisema ja naabrid nutma / sinu siluett akna taustal sarnaneb kõigi maailma filmidega / ma ei armasta sind / too mulle kohvi” (lk 85).
Seevastu proosas kaob see luules esinev kohatine pretensioonikus. Nii nagu pikema proosa puhul, on novellideski autori lemmikvõte nn tavalise elu peale pööramine. Enamgi veel, Filimonov tahab näidata, et tavalist elu kui sellist polegi olemas. Iga inimese tee kätkeb endas juba eos mingit fantasmagoorilist mõõdet. Kohati meenutab ta sedasi Urmas Vadit, aga Filminov on siiski küünilisem ja melanhoolsem – nagu Vadi kurjem kirjanduslik kaksikvend: „mingil eluaastal hakkas mulle meeldima / sepitseda ilusaid pealkirju kirjutamata jutustustele / näiteks „kõik mida teil on vaja teada põhja-ameerikast” / [—] aga neid sisuga täita ei tundu mulle enam / päriselt minu ülesanne / mingil eluaastal paljugi mõnevõrra muutus / alles jäi nostalgia / alles jäi soov broneerida / alles jäi viha idiootide vastu” (lk 78). Kuigi eelnevad read pärinevad luulekogust, näikse siin kirjeldatavat ja isegi kokku võtvat autori üht kirjanduslikku võtet: sisu pole kirjutajal enne kirjutamist veel teada, see üllatab teda ennastki.
„Kõik, mida me teame Lõuna-Ameerikast” koosneb üheteistkümnest humoorikast mase-maagilisest novellist. Tuglase auhinna pälvinud kogumiku avatekst „Sebastian Rüütli tõehetk”, mille autor kirjutas muide eesti keeles, võtab päris kenasti kokku raamatu keskse teema, igapäevaelu sürreaalsuse. Filimonovi tegelased on nimelt suures osas mehed, kes satuvad alatasa suuremal või vähemal määral obstsöönsetesse jamadesse. Realismile keeratakse igas novellis paras annust maagilisust peale, paras ulmeline olme. Teatud lolle olukordi tekitavad tegelased endale tihti ise, mõnikord seda enda teadmata, aga teinekord ka selleks, et pääseda sedasi tavaelu rutiinsest ja igavast üksluisusest. Sageli soovivad tegelased mingit muutust – elu kas ei rahulda neid enam, pole seda kunagi teinud või on, vastupidi, liiga hea ning vajab ka seetõttu muutust! Ei saa elada halvas, ei saa elada heas – ei saa elada, noh! Peaaegu kõik tegelased – haridusastmest sõltumata – on Filimonovi tekstides natuke nagu ohmud ja totud ja lorud. Tavalised eesti(vene) idioodid, kes üritavad oma elunatukest kuidagigi pöörasemaks mõelda-unistada-muuta. Olgu, eelmine lause oli ehk liiga karm, Filimonov neid vaevalt idiootideks peab. Pigem vaatleb ja kirjeldab ta oma tegelasi empaatilise pilguga (erinevalt siinsest arvustajast), sest kas me mitte kõik ei vaevle vahel teatud väikekodanliku eksistentsi üksluisuse all?
Ka kõik need, kes otseselt isegi pole väikekodanlased. Elu me ümber on justkui üks väikekodanluse pits, mis langeb meile pähe, kaela ja ülle, kattes ka kõige rajumate inimeste eksistentsi snoobitseva mustri alla, tahame siis seda või ei. Filimonov võitlebki oma tekstides juhmi väikekodanliku elu kui sellise vastu. Sellest ka novellist novelli korduv fantasmagoorilisuse võte. Muideks, sürrealistlik ja maagiline on autor just proosas, ehk ka seetõttu mõjub ta siin huvitavamana (vähemalt siinsele arvustajale)? Sest kui luules on Filimonov tihti külm, distantseeritud ja melanhoolne (ka armastusest kirjutades), siis proosas on tunda kujundiklotside kirjanduslikku mängulusti, mis võib lugedes ajapikku justkui ükskõik mis kuju võtta. Niivõrd etteaimamatud on nad. Novellid algavad tihti küll täiesti n-ö tavaliselt: mees läheb matusele või puhkama või teeb tööd, kuid süžee arenedes hakkavad tegelastega juhtuma igat masti veidrad asjad. Midagi ses kõiges on väga filmilikku, ei tea, kas Filimonovi tekstide põhjal on keegi juba mõne filmi jõudnud teha? Kui ei, siis ma tõesti ei tea, mida režissöörid ootavad, siit saab sellist ameerika-mägedelikku kraami, et hoia ja keela!
Täiesti eraldi teema on novellide geniaalsed pealkirjad: „Mitte väga valusalt ja mitte näkku”, „Magamise eripärad kinnistes ruumides”, „Viina ja šokolaadi lõhn”. Kusjuures – mitte ükski pealkiri ei anna ära novellides toimuvat, kuigi algselt tundub enam-vähem selge, kuhupoole autor võiks tüürida. Aga tutkit! Filimonovi novellid võiksid meeldida paljudele: need räägivad suhetest, igapäeva olme jaburustest, inimeksistentsi mõttetustest ja ühiskonna enda tihti igavast default mode seadistusest ning selle kõige pea peale pööramise katsest. Näikse, et jutte oli ka lõbus kirjutada, on tunda, et kirjutatud on mõnuga, sestap on lugedagi neid… lõbus ja mõnus. Sooviks autorile sama pöörast sürrealistlikku mõnu ka luule kirjutamisel. Sest – nagu üks novelli tegelastest sedastab – türa küll, kui raske ja lühike me elu ikka on!
[1] K. Kuningas, Alanise ja Filimonoviga Tallinna magalates. Sirp 25. IV 2025.
[2] Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Sinu siluett akna taustal”.
Lisa kommentaar