Janika Kronberg: „Kolm Karli. Karl Artur Adson. Karl Ristikivi. Karl Ast. Autobiograafiline fragmentaarium.”
Hea lugu, 2024. 163 lk.

„Kolm Karli” algab tõdemusega: „Minus on alati puudunud vajadus panna kirja oma põlvnemise lugu või isiklikke mälestusi.” (Lk 5.) Ja millest siis räägib see emale ja isa mälestusele pühendatud teos? Iseendast ja oma põlvnemisest, need kaks on kokku põimitud tähelepanekutega kolme Karli – Karl Artur Adson, Karl Ristikivi ja Karl Asti – elutõikadega. Niisugune avadeklareering lööb usaldusse kohe kerge mõra.

Mul oli meelest läinud, et Adsoni eesnimi on pikem ja sisaldab ka Karli, mida tavakäsitluses kaasa ei võeta. Selle lisamine siin tundub olevat tehtud klapitamise nimel. Kolm on kohtu seadus. Raamat on kirjutatud kodu-uurimise nurga alt, siin on juttu paikadest ja inimestest, põiked kolme Karli ja teistegi tekstidesse näitlikustavad autorite elu. Peaobjektiks on autor ise, nagu autobiograafiažanris ikka, aga veel loeme Juhan Jaigist, Friedebert Tuglasest, Ain Kaalepist, Jaan Kaplinskist, Vaino Vahingust, Jaan Isotammest ja teistest Lõuna-Eestiga seotud sulekuningaist. Teos on ülev kummardus Lõuna-Eestile. Koha­nimed, nagu Pärlijõgi, Sänna, Rõuge, Krabi ja teised, kuhu Kronbergil on olnud asja, kõlavad kui imeline poeesia. Tõrvatilgaks jääb Vastseliina pidamine ordulinnuseks (lk 145), tegemist oli ikka piiskopilinnusega, Tartu piiskopkonna idakantsiga. Teine näpukas on Rutt Hinrikuse surma-aasta nihutamine sajandi võrra ettepoole, nimelt 1923. aastasse (lk 128). Tegijal juhtub.

Esimestel lehekülgedel loeme Kronbergi kaunite, pikkade eesnimedega (pange tähele, need tulevad tagasi!) esivanematest, samuti kaugematest ja lähematest hõimlastest. Et teemaga haakuda, jõutakse kaevamistel ikka Adsoniteni välja. Artur Adsonit ennast on pildistatud Kronbergi vanavanaema hauakivi juures. Kena. Väärtustub Adson, väärtustub hõim.

Minu jaoks on raamatu põhisisuks autori vaimne kujunemine, see on kirja pandud punktiirselt, terake siit, teine sealt, nagu fragmentaariumilt võibki oodata. Neid punktegi pole esitatud kronoloogiliselt, vaid assotsiatiivsete hüpetega ette ja taha. Paljud Kronbergi mälestuspildid on nagu suveküpsed, õlekõrde torgatud marjad, isuäratavad ja säravad maasikad. Kõik muidugi mitte.

Üheks agensiks vaimse ärkamise teel on Loomingu Raamatukogus välja tulnud, Anu Saluääre tõlgitud Rootsi kreeklase Theodor Kallifatidese romaan „Armastus” (1981). Veel Võru Kreutzwaldi-kooli õpilasena on Kronberg sealsed tõed alla jooninud, kuna need vastandusid kommunismiehitaja moraalikoodeksile, mida ühiskonnaõpetuse tundides kooli partei algorganisatsiooni sekretär, õpetaja Astrid Nõmm oma õpilastele pähe tampis. Üks Kallifatidese tegelane teatab, et ta koosneb konfliktidest. See tõdemus ütleb Kronbergile nii mõndagi tema enda kohta.

Kallifatides inimesena seostub Kronbergil Ristikiviga viimase kahe kreeklasest sõbra Spyro ja Kosta tõttu – Kronbergile selles raamatus iseloomulik tee. Olgu ahel kuitahes pikk, ikka jõuab ta ühe Karlini välja, see on otsekui sund, mille autor on enda peale võtnud.

Klišeemaiku tundub olevat meeste ja naiste vastanduses, kuidas ühed ja teised räägivad oma armukestest. „Meeste puhul kipub naistest kõnelemine olevat banaalne, mõnikord on see vastikult kiitlev ja seetõttu labane.” (Lk 30.) Küsimus ei kerki õhust, vaid on seotud selliste literaatidega nagu Anaïs Nin, Käbi Laretei, Erica Jong ja Mall Jaakson. Kronberg tõdeb, et talle meeldib, kui kirjandusnaised kirjutavad oma armukestest, tehes seda halamata ja vähimagi ärapanemise soovita.

Kui Kronberg kirjeldab Marie Underi ja tema tütarde Berta ja Hedda ning Artur Adsoni ümbermatmist Stockholmi Metsa­kalmistult Rahumäe kalmistule Tallinnas, mida ta aitas korraldada, siis poetab ta tõdemuse, et on uskmatu (lk 45). See on julge avaldus, mille eest tänan. Mulle on jäänud mulje, et harilikult jäetakse skeptiline suhtumine usku taktikalistel kaalutlustel enda teada. Ilmselt selleks, et vältida vastuolu ühe ühiskonna osaga. See on mitte kõige puhtama maiguga kavalus, mida Kronberg ei kasuta. Edasi täpsustab ta oma vaatepunkti usuasjas, tema jaoks on jumal suurim abstraktsioon, mille inimene on endale üldise kaose kõrval korrastava algena loonud (lk 62).

Ei vaikita ka maha isa õppimist Vilniuse kõrgemas parteikoolis ja töötamist politrukina välismaaliine seilavail Nõukogude kaubalaevadel. Ausus ennekõike! Ka selle oleks mõni kavalam enda teada jätnud.

Poliitikat on õnneks kasinalt, loeme Ristikivi pahandamisest kommunist Artur Lundkvistiga, kes koos ideekaaslastega olevat hõivanud Rootsi raadio. Toredat kokku­sattumuse hõngu on selles, et kodumaa reetur ja Nõukogude spioon Arthur Haman elik Juhan Tuldava elas Stockholmis Ristikiviga ühes ja samas majas. Samuti selles, et Nõukogude Liidust justkui pagenud ja seejärel sinna naasnud Tuldava libakahetsus­artikkel „Karm õppetund” ilmus punariigi esiväljaandes Izvestija just Ristikivi sünni­päeval. Olgugi et niisugused juhused ei ütle suurt midagi ei Ristikivi ega Izvestija kohta, kaunistavad need teksti (ja eks elugi) otsekui saatuse lustakad vingerpussid ning Kronberg on leidnud neid parasjagu.

Pommuudisena mõjub lugu, et Tallinna kinos Helios näidati üheks filmiks kokku kleebitud lõike, mille oli käskinud välja lõigata Eesti Vabariigi filmitsensor Adson. Peamiselt erootilisevõitu stseenid. Juhtunud olevat see esimesel okupatsiooniaastal ning seanssi näinud Valev Uibopuu, kelle kinomaja komandant kamandanud filmi vaatama. Uibopuu jutustanud sellest Pertti Virtarantale, auväärt Soome teadlasele, karjala keele uurijale. Ilus! Mis sest, et kahtlane. Filmilindi osade kokkukleepimine on keeruline töö, mida valdavad vähesed. Ent lugu on ilus ka siis, kui ei vasta tõele. Kontrollimine oleks vaimu- ja ajakulukas, ilmselt ei tasuks end ära, las jääb parem ringlema lööva legendina! Kontrollimine võib koguni paha teha – siis, kui selgub, et tõde on kaugel ilust.

Paguluseski jätkub Adsonil tsensorivaimu, ta heidab noorematele kirjanikele ette nende loomingus esinevat erootikat ja diivaniniisutamist. Adsoni tsensorivaim väljendus veel selles, et hiljem kohendanud ta nii-öelda moraalsemaks Marie Underi luuletuste järeltrükke. Isegi Sirje Kiin polevat kõigile muudatustele jälile saanud (lk 43).

„Kolm Karli” on konglomeraat mini­esseedest, päevikukildudest ja reisikirjeldustest. Tartu ja Tallinna vahel tiksudes rüüpab Kronberg kohvi Mäos ning näeb lavakasse sisseastumiseksameid teinud noorukeid, kel huulil Juhan Viiding, Edgar Savisaar ja Karl Ristikivi. Ja mida-keda meenutab talle situatsioon? Muidugi Ristikivi, kahe Kaspari kohtumist „Rooma päevikus”.

Üks esseedest on portree Välis-Eesti ettevõtjast ja metseenist Enn Vallakust, kel endal oli nii palju tegemist, et polnud mahti raamatuid lugeda, kuid kes jagas kirjanikele stipendiume, soovides ise tundmatuks jääda. Niisugused inimesed ehivad elu. Vallak oli teine eestlane, kes kohtus Etioopia neeguse Haile Selassiega. Ja kes oli esimene? Ei saa me hakkama ilma Karlideta. Nimelt Karl Ast. Kirjutis Välis-Eesti edukast keemikust Lauri Vaskast on samuti portree, Vaska tekstid peletasid Kronbergil keemiatõrke, mis oli külge jäänud keskkoolist. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Nagu juba öeldud, raamat on pühendus Lõuna-Eestile. Kirjanikud õilistavad paiku, paigad kirjanikke. Mõni koht, näiteks Päeva­kese (mulle Pääväkese) Mädajõe taga – üks maailma lõppudest – on isiksusi eriti tõmmanud. Seal on sündinud Karl ja Gottlieb Ast, sinna on jõudnud Kaplinskid ja teisedki, ka Tartu Ülikooli rektoril Toomas Asseril on päritolusidemeid Päevakesega, nagu Tiia Toomet Facebookis teada annab. Kronberg jõudis sinna maailma lõppu esimest korda Karl Ristikivi Seltsiga, ja kultuur pole sealt tänagi kadunud, seal elab kunstnik Jan Tammik.

Lisaks Ahja kandile (isakodule), Sännale ja Rõugele on Kronberg end tuulutanud New Yorgis, Brasiilias, Sri Lankal, Marokos ja mujal, olles siis mõne kirjaniku või teose jälgedel. Mõtlesin, kumb on autorit rohkem liigutanud, kas reisi- või uurimisjanu? Ehk on esimest kustutatud teise kulu ja kirjadega? Ei. Kirjutatut usaldades langeb vaekauss puhtalt uurimise kasuks, sohki ei ole tehtud.

Kogu teos on hierarhiline, mainitakse vaid nimekate nimesid. Usun, et vähemalt võrdset ja ehk suurematki huvi oleksid pakkunud mõned üldsusele vähem tuntud või koguni tundmatud inimesed.

Päevakajalisusest on hoidutud, erandiks Juhan Smuuli bareljeefi saaga. Autori enda positsiooniks tundub olevat diplomaatiline olek, otsesõnu taunib ta enamiku kirjanike liidu liikmete pidamist punasteks täideks kinnismõtteis kolleegi poolt, kes innukalt nõuab tolle seinakuju mahavõtmist. Kronberg toob kõrvale humoorika paralleeli, teda ennast on peetud punatäid mahlakuselt kaugelt ületavaks nõukogude ahviks ja stagnakatlas keedetud sardelliks. Need lajatused teenis Kronberg Ristikivi-­fännilt Helgi-Astrid Ebberilt. Ehtne drama­turgia, konflikt kahe inimese vahel, kes mõlemad austavad sügavalt meie prosaisti! Ebber rändas jalgrattaga Ristikivi sünnimaal Varblas ning korjas vanainimestelt materjali Ristikivi kohta, pildistas, lindistas, küsis ja rääkis ise ning tegi kogutust veel nõukaajal näituse. Igati tunnustust vääriv initsiatiiv altpoolt ja enda kulul, kahjuks liialdatud kirglikkusega. Draama­efekt kasvab. Ebberi vend Harry-Olev Olt oli helilooja Rootsis, ent temalt Ebber materjali Ristikivi kohta ei saanud, kuna mees oli suur VEKSA-sõber ning Ristikivi-seltskond boikottis teda just selle sõpruse pärast. Jällegi kõnekas kokkusattumus. Või kas peaks ütlema vastusattumus? Vend ja õde eri leeris.

Vahel tundub mulle, et üpris kaootilises rivistuses esitatud tekstid oleksid nagu mingeist pikematest käsitlustest välja redigeeritud katked, kuna ei passinud neisse just kõige ladusamalt. Tihti on jäädvustatud kirjandusametniku tööd, kirjutatud on need administratiivse nurga alt. Aga kirjandus on Kronbergil veres ja mõtteis, ta on sellest sõltuvuses. Heas sõltuvuses. Näiteks hukkunud toonekurg maanteel toob talle meelde Mari Vallisoo.

„Kolm Karli” on kirjutatud kindlas esseestiilis, ent vahel on lastud rihm nimme lõdvaks. Toredate sõnade, nagu obsessiivne, kontemplatiivne, karbistamine (inglise keeli boxing), kõrval provotseerib ta veel toredamatega, nagu pohhuism, trükkimine ja dembel, nendega kirjeldatakse mälestusi Luugast, Vene kroonust. Ka siin ei jäta kirjandus Kronbergi maha, talle meenub, et Dostojevski on kuskil öelnud, et Luugasse saadeti teenima degradeeritud ohvitsere. Minu meelest rõhutatult keelepruuki valinud Harald Peebu loenguid iseloomustab Kronberg kui lolluste peedistamist (lk 153). Oi-oi-oi, see läks küll viltu.

Kronberg deklareerib, et ta on lõplikult loobunud kavatsusest kirjutada doktoritöö, kuna ei pea kirjandusteadust teaduseks. Siin annaks vaielda, kuid taas tuleb tunnustada autorit julge eneseavamise eest. Ta peab hoopis vajalikuks kirjutada iga teksti ülevust tundes, nii et iga õnnestunud lehekülg annaks tuge järgmiseks (lk 116).

Väärt põhimõte, tasub järgida. Usun, et seda raamatut kirjutades on ta seda ülevust tundnud. Hoolimata vormide kirevusest (miniesseed, päevikukatked, reisimälestused) ja assotsiatiivsetest hüpetest siia ja sinna, on see ladusa sõnastusega tervik, kus väärtustatakse õigeid asju.