Oma sajanda eluaasta algul lõppes eesti kirjanikkonna seni vanima liikme Ira Lemberi elutee.

Pikk päevatee on vajunud öösse, ­jättes järeltulijatele hämmastavalt mahuka loomingu, millest jaguks mitme inimese elutööks: nelikümmend laste- ja noorsoo­raamatut, kolmkümmend romaani, novelli­kogumik, kaks mälestusteraamatut, sadu laulutekste, millest kuulsaim on Uno Naissoo viisistatud ning laulupidudel laste­kooride põhirepertuaaris „Koolikell”, hulk televisiooni nukulavastuste tekste ja üks kuuldemäng.

Kui Eestis oleksid kõrget austust tähistavad väärikuse ning teenekuse tiitlid, nagu inglaste Dame ja grand old lady, siis võiksid mõlemad kuuluda ka Ira Lemberile. Ja mitte ainult Lemberile kui päikeselisele, hoolivale ja teravmeelsele inimesele, nagu teda mäletavad põlvkonnakaaslased ja nooremadki kolleegid kirjanike liidus, vaid ennekõike kirjanikule, kes oskas kümnetes romaanides kaastundlikult jutustada Eesti-aegsete, aga ka Nõukogude ajal elanud perekondade ja suguvõsade romantiliselt varjundatud saatuselugusid. Need on oma ajastu taustal kulgevad psühholoogiliselt veenvad suhteromaanid. Paljudest neist saaks ainet teleseriaalideks, nii nagu Lemberi kaasaegse, samuti pika elu elanud briti menukirjaniku Dame Rosamunde Pilcheri (1924–2019) armastusromaanidest.

Loetavuse mõttes – Lemberi romaani­looming on olnud aastaid rahvaraamatu­kogude laenutusnimekirjade esikümnes – võibki Ira Lemberit pidada rahva(likuks) kirjanikuks. Seda imekspandavam on, et romanisti teele jõudis Lember alles küpses eas, seitsmenda elukümnendi keskel. Kui lasteraamatuga „Jannu” debüteeris Lember juba 1969. aastal, siis sõjaeelse Eesti Vabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perede elusaatust Teise maailma­sõja eelõhtul kujutav esikromaan „Äike” ilmus Eesti Vabariigi taastamisega samal, 1991. aastal Artur Erichi pseudonüümi all.

Romaani käsikiri osales 1990. aasta romaanivõistlusel ja saavutas III auhinna, kusjuures esimene auhind jäi välja andmata. Ideele osaleda võistlusel tuli Ira Lember koos sõbrannast lastekirjaniku Erika Esopiga (1935–1999). Kahasse kirjutatud teose autori nimi pandi kokku mõlema kirjaniku isa eesnimest – Artur ja Erich. Koos kirjutamisega jätkati. Erichi nime all ilmusid veel romaanid „Pärast äikest” (1995), mis pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia, „Välgust tabatud” (1996) ning „Varjud” (1999). Pärast Erika Esopi surma jätkas Ira Lember juba üksi. Romaanis „Varjude allee” (2002), mis pidi olema pentaloogia viimane osa, on kujutatud esimesest romaanist tuttava suguvõsa eluvõitlust okupeeritud Eestis, Saksamaal ja Ameerikas. Selle autoriks on märgitud Arthur I. Erich. Ent sama, Ira nimega täiendatud autori pseudonüümi all kirjutas Lember „Äikesele” proloogi sellest, kuidas elasid nelja õe vanemad XIX sajandi lõpu Pärnus ja kes oli nende salapärane lõunamaalt pärit esiema. 2007. aastal ilmunud „Enne äikest” paisutab romaanitsükli heksaloogiaks.

Seni viimati ilmunud romaaniks jäi Lemberile „Valged klaarid” (2024), lugu viieteistkümneaastasest Jaanast, kes saab äkitselt teada, et tema austatud ja imetletud vanaisa olevat olnud noorena reetur, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asukoha. Aastaid hiljem selgub, et tegemist oli laimuga. Lugu ise kõnetab aga tänapäevagi, sest okupatsiooni­ajal aset leidnud tragöödiad varjutavad järeltulijategi saatust.

2013. aastal ilmunud mälestusromaanis oma õest Veerast on Ira Lemberil mõttekäik, mis sobib juhtmõtteks kirjaniku kogu loomingule: kõik siin ilmas muutub hirmutava kiirusega, „ainult minevik ei muutu, minevik jääb ikka selliseks, nagu sa teda mäletad”. Ira Lemberi romaaniloomingus otsitaksegi minevikule mõistmist. Lemberile kinkis saatus pika loomeea, selle vilju jagub lugejaskonnale aastateks. Finis ­coronat opus!