Elo Viiding: „Ellujäämisrežiim”.
EKSA, 2024. 72 lk.

Мне к людям хочется, в толпу,
В их утреннее оживленье…^[1]
Boriss Pasternak

Kirjanduselu ei ole sõbralik teelaud Kadri­orus, vaid vältimatu võitlus, mida kirjani­kud peavad tähelepanu, mõju ja muu taolise pärast. Võitlus eeldab esiteks hierarhia olemasolu ja ka iga kirjaniku kohta selles; teiseks aga valikut võitlusstrateegiate vahel – kuidas elada ja kuidas ellu jääda.

Pierre Bourdieu määratles kirjandus­välja kui suhete süsteemi, kus loojad võistlevad sümboolse kapitali nimel ning kus toimib „äraspidine” majandusloogika: otsene kasupüüdlikkus (nt „ma kirjutan kommertsedu nimel”) devalveerib kunsti­teost ja vähendab autori staatust, samas kui dividende toob hoopis demonstratiivne huvipuudus kasusaamise vastu. Sümboolne kapital ei muutu rahaks otse, vaid seda vahendatakse keeruka interaktsioonide ahela kaudu, mis tekivad kirjandusvälja osaliste vahel. Teisisõnu: kirjandusvälja reeglid näevad ette, et autor saavutab ainelist edu siis, kui ta järgib reeglit edu mitte saavutada ega sea endale otseseid majanduslikke sihte – näiteks müüa raamatut suurtes tiraažides. Tõepoolest, kirjanikud ja kunstnikud on sageli pigem valmis nälga surema kui oma igapäevase toimetuleku eest hoolitsema ning raamatute suur müügi­edu ei ole sugugi kirjandusliku kvaliteedi näitaja (astroloogilised abimehed, kesk­pärased krimkad või järjekordsed enese­abiõpikud leiavad alati rohkem ostjaid kui luulekogud).

Kirjandusväljal leidub teoseid, mille väärtust ei määra mitte läbimüük, vaid tunnustus. Samal ajal ei ole kombeks olnud avalikult arutleda selle üle, kuidas looja ära elab. Elo Viiding alustab oma luulekogu argipäeva raskuste kirjeldamisega: „On külm, me köhime koos, / Sina ühes linna otsas ja mina teises, / meil pole raha ravimite jaoks. / Sina töötad nüüd viinapoes, / sest tahad ikka veel osta plaate ja raamatuid / lisaks leivale-piimale.” Need raskused kompenseeritakse aga otsekoheselt väljendatud lootusega: „sest täna peame me tegema / palju lihtsat tööd, / mille eest makstakse vähe. / Aga kui see töö, mida teeme, kedagi aitab,^[2] / siis pole ju seda vähe!” (Lk 7.) „Lihtsad luuletused” – selline on kogu esimese osa alapealkiri – petavad lugeja ootust kõige lihtsamal viisil: oodatud vastanduse asemel raske leivatöö ja keeruka kultuurimaailma vahel kuulutatakse otse ja avalikult üldinimlikku, humanistlikku lootust. Iseloomulik on seegi, et eespool tsiteeritud luuletus kannab pealkirja „Luule­tajale”, kuigi juttu pole sugugi luuletamisest ega luulest.

Lihtsate, väikeste inimeste teema, kelle häält kunstis tavaliselt pole kuulda (lugejale juba tuttav ka Viidingu varasematest tekstidest), areneb kogus edasi nii poeetilisel kui ka semantilisel tasandil. Järgmisest luuletusest, millel on taas üsna poeetiline pealkiri „Agu uuslinna kohal”, rullub taas lahti eespool mainitud verb „aitama”, seda kõige otsesemas tähenduses: „Aitad Soome tööle keevitajaid, kes keelt ei oska. / Aitad Soome tööle metalliste, kes keelt ei oska. / Aitad Soome tööle elektrikuid, kes keelt ei oska. / Aitad Soome tööle laadijaid, kes keelt ei oska. / Aitad Soome tööle plaatijaid, kes keelt ei oska” (lk 8), ja nii edasi. Võtme­sõna on siin „keel”: luuletaja jaoks on see loominguline tööriist, poeetilise mängu vahend, mainitud lihttööliste jaoks aga töökoha saamise eeldus, ellujäämise tingimus kõige otsesemas, praktilisemas tähenduses. Viiding ei eralda ennast luuletajana nimetatud töötegijatest. Veelgi enam: ta toob kirjanikud irooniliselt lihtsate inimeste maailma: „kes nad räägivad vabalt oma südame keelt.^[3] / Aga miks sa ei saa täna tema raamatu esitlusele tulla, / mille ta kirjutas kirjanikupalga eest?” (Lk 8.)

Niisugune lähenemine ei ole luules sugugi iseenesestmõistetav: varasemas kirjandustraditsioonis vastandati luuletajaid sageli rahvahulgale, kujutades neid ebamaiste olenditena, kes kõnelevad otse jumalaga. Näiteks Daniil Harms kuulutas pikale kirjandustraditsioonile tuginedes end „tuliste kõnede geeniuseks” ja „vabade mõtete isandaks” ning iseloomustas rahvahulka halvustavalt:

Когда в толпу метну свой взор,
Толпа как птица замирает
И вкруг меня, как вкруг столба,
Стоит безмолвная толпа.
Толпа как птица замирает,
И я толпу мету как сор.^[4]

Kirjandusloos leidub siiski ka vastupidiseid näiteid, Viidingu visioonile lähemaid, ehkki neid on vähem. Näiteks Boriss Paster­nak, sügav esteet ja peen lüürik, kirjutas luuletuses „Koidikul” („Рассвет”) oma igatsusest sulanduda rahvahulka:

Я чувствую за них за всех,
Как будто побывал в их шкуре,
Я таю сам, как тает снег,
Я сам, как утро, брови хмурю.

Со мною люди без имен,
Деревья, дети, домоседы.
Я ими всеми побежден,
И только в том моя победа.^[5]

Viidingu puhul tuleb pigem kõne alla tüpoloogiline sarnasus kui otsene mõjutus (ehkki ma ei kahtle, et Viiding on Pasternaki lugenud). Tähtsam on aga see, et „Ellujäämisrežiimi” poeetika viib luuletaja ja rahva lähendamise järgmisele tasandile. Kui Pasternak jääb oma luules rafineerituks ja esteetiliselt nõudlikuks, siis Viiding üritab lihtsuse ja demokraatlikkuse viia ka poeetika tasandile, püüdes sõna otseses mõttes mitte „ilusasti” ega kunstipäraselt rääkida:

Tõused kell viis
armastad lihtsat tööd
inimesed su ümber armastavad lihtsat tööd
ja tõusevad ka kell viis
Kell viis on veel pime
aga süttib täht
(Lk 9.)

Esimesed viis rida kuuest on rõhutatult ebapoeetilised: lihtne sisu edastatakse kõige lihtsamate sõnadega, tähendus on otsene. Viimane rida on aga ootamatu katkestus ning lõpetab teksti seal, kus enamik autoreid hakkaks alles kujundit või allegooriat arendama (nt süttiva tähe motiiv). Temaatika jätkub tsüklis „Soome”, kus luuakse taas äärmiselt konkreetne pilt naaberriigist, teekond sinna „kolm tundi üle lahe, mis muutus / kolmeks aastakümneks” (lk 30).

„Ellujäämisrežiimi” läbivad motiivid on sotsiaalne ebaõiglus, lihtsate inimeste elu, kes on sunnitud päevast päeva ellujäämise nimel võitlema – nad ei ole luuletaja jaoks eksootiline uurimismaterjal, vaid moodustavad lahutamatu elu osa. Viiding on ise tunnistanud: „Mõte minna neljakümneselt ametikooli, õppida selgeks „normaalne” töö, et lõpetada ometi „vaimse maailma” piinad, on nii mõnegi mu tuttava kirjaniku peast läbi käinud.”^[6] Samal ajal ei lasku Viiding haletsusse või liigsesse sentimentaalsusse – tema empaatia on alati põimunud irooniaga. Luuletuses „Mine nagu Sergei mööda sinist lund” (lk 12–13) on juttu bussijuhist Oimjakonis (alevik Jakuutias, üks karmima kliimaga paiku Maal, kus siiski elab püsivalt inimesi), kes viib lapsi kooli, seistes vastu ebainimlikele ilmastiku­tingimustele. Sergei märkamatu, kuid kahtlemata hindamatu töö kõrvale asetab Viiding tarbimisharjumuste ja prestiižse consumerism’i temaatika, mis saab tema tekstis tugeva kriitilise värvingu ja vastandub lihtsa töö tõelisele väärtusele.

Bourdieu nimetas väärtusorientatsioonide, oluliste käitumismustrite ja harjumuste kogumit, mida inimene taastoodab ümbruse mõjul, habitus’eks. Eespool mainitud luuletuse kangelane Sergei käitub loomulikult just seetõttu, et tal puudub autoriteetne ümbrus, mistõttu ta lihtsalt kulgeb oma rada. Eesti kirjandusväljal on Elo Viidingu jaoks olukord aga hoopis teistsugune:

Kui kell saab kümme ärkavad eesti
kultuur ja kirjandus
Telliskivi tänavas
ja ronivad Kropotkini sülle
Dr. Martensi saabastes
nosides veganvõikut, skrollides instas,
Kropotkin silitab nende pead
ja tahab neile rääkida elust
väljaspool ETV kirjandussaadet
ja lingvistilist metsa,
aga nemad küsivad, need vahvad
tähelapsed, klapid peas:
Onu Kropotkin, miks sul nii suur suu on?
(Lk 10.)

Tsiteeritud tekst nõretab kibedast irooniast eesti kultuurilise eliidi ja nende urbanistliku neoaristokraatliku habitus’e vastu. Alguspunktiks on hiline ärkamine kui kuuluvuse märk: kultuuritegelast ei sunni vajadus tõusma kell viis hommikul (erinevalt Sergeist Oimjakonis). Telliskivi – see on prestiižne kant, kus elitaarsuse määrab juba paik ise. Kropotkinist saab pehme maskott, justkui nunnu anarhistist onu, kelle süles on mõnus teha selfisid ja skrollida sotsiaalmeedias. Nii muudetakse radikaalne anarhism koduseks ja lapsikuks (vrd viimane rida, mis viitab Punamütsikese muinasjutule), sellest saab aksessuaar nagu Dr. Martensi saapad või veganvõileib. Telliskivi hipsterite eksistentsi määratleb loov-aristokraatlik habitus, millest Viiding teeb terava satiiri objekti.

Raamatus leidub löövaid tähelepanekuid näilise prestiiži ja tarbimiskultuuri diktatuuri kohta veelgi, apoteoosiks võib pidada kogu lõpetavat poeemi „Johnny ja Mary”, mille inspiratsiooniks on Robert Palmeri samanimeline laul (1980): „Tuleb imetleda teisi, tahta elada nagu nemad! / Tuleb võrrelda enda viletsat elu teiste võrratuga. / Tuleb nende väärtused omaks võtta: / nemad söövad, situvad ja armastavad õigesti, / õigemini kui sina! / Neil on ökonahksed portfellid, viietärni veganresto klubi kuldkaart / ja koju tellitud Vogue. / Neid toetab eneseloomise müüt” (lk 59).

Viidingu satiiriline pilk kandub tahes-tahtmata üle ka suhetele kirjandusväljal ning kriitiline suhtumine sümboolset kapitali kinnistavatesse praktikatesse viib mõtisklemiseni kirjanike strateegiate üle kirjandusväljal. Nii kirjanduskriitiku kui intervjueerijana on Viiding korduvalt kritiseerinud kirjanduseliiti ja kultuurilisi stereotüüpe. Näiteks intervjuude kogumikus „Kirjanik kõneleb minuga” on ta otse öelnud: „Eesti kirjandusilmas on tugev kogukonnavaim, seda ei tohi justkui reeta. Kes võetakse omaks, see võetakse kohe omaks. Kes jääb kaugeks, on seda surmani.”^[7] See valus tähelepanek iga end elitaarseks pidava kogukonna klannilisuse kohta sobitub täielikult „Ellujäämis­režiimi” meeleoludega.

Viidingu kriitilised hoiakud omandavad erilise kaalu, kui arvestada, et ta ise on pärit kirjanike dünastiast ning on kolmanda põlve kirjandusinimene. Ometi räägib ta oma luules teadlikult kõrvalehoidvalt positsioonilt, vältides institutsionaalset seotust. Seda joont kinnitab ka tema märkus, et ta pole kunagi üheski žüriis osalenud.

Stella P-le, lahkunud sõbrale pühendatud tsüklis tõuseb esile päriliku elitaarsuse eitamise motiiv – seesama motiiv mängib rolli ka Viidingu eneserefleksioonis enda kohast kirjandusväljal: „Pärinesid konservatiivsest suguvõsast, / kuhu olid sattunud üksikud vaimuaadlikud, / kelles kirvendas seen­haigusena vastumõtlemisegeen, / närvutav, nõrgestav – / see kandus sinuga edasi.” (Lk 19.) On hästi teada, et Viiding eemaldus oma kirjandusliku teekonna alguses teadlikult perekondlikust sümboolsest kapitalist. Seepärast avaldas ta oma esimesed raamatud pseudonüümi Elo Vee all – soovides, et teda hinnataks loomingulise ande, mitte päritolu põhjal.

Vastumõtlemisgeen avaldub kogus „Ellujäämisrežiim” pigem vaikse mässuna. Viiding on autor, kelle protestivaim pole mitte otsekohestes karjetes, vaid kes annab seda edasi pooltoonides, tekitades võõristavat atmosfääri ja vahendades argielu detaile. Viidingu protest on pigem intellektuaalne ja esteetiline kui poliitiline või agitatsiooniline. Autor väldib pateetikat ja näitab nii kirjandusliku eliidi kui ka lihtsate inimeste maailma varjupoolt, sundides lugejat kahtlema olemasolevate kultuuriliste hierarhiate jõus. Ta ei kuuluta loosungeid, vaid joonistab hoopis välja mõrukoomilise stseeni mänguasjapoes: isa ostab tütrele „ratsariietes nuku – / piitsa ja saabastega ja puha. / Oled õnnelik – / ostsid soodsalt, / mis see oleks Stockmannis maksnud! / Kolm paari naise kingi”. Laps aga küsib kodus naiivselt: „Aga… kus hobune on?” (Lk 32.) See miniatuur kritiseerib kapitalismi justkui poolihääli, detailide ja konteksti kaudu, mis kõlavad valjemini kui mis tahes otsene sõnum. Viidingule tähendab seesugune tasane vastuhakk, valik vaielda ilma kärata ja võidelda otsese ­kokkupõrketa, ellujäämise režiimi. Ka vaikust on mitut laadi. Viidingu luules meenutab see pigem Anton Tšehhovi „Kirsi­aia” „katki mineva keele häält” – hääbuvat ja kurba heli, mis paneb kõik ümberringi värisema.

Viidingu vaikne mäss kirjandusvälja korralduse vastu toob nähtavale selle paljud puudused. Kuid kirjandusteaduslikust vaatepunktist kerkib paratamatult küsimus: kui kirjandusliku dünastia pärija, omamoodi aristokraat, võtab kultuuriväljal protestipositsiooni, kas ta astub siis sellest väljast välja või pakub üksnes veel ühe – vooluvastase – toimimisstrateegia sama välja sees?

---

^[1] „Kui minestusest ärkasin / ja rahva sekka tahtsin…” B. Pasternak, Koidikul. Tlk M. Under. Rmt: B. Pasternak, Doktor Živago. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1999, lk 540.

^[2] Seda tegusõna siin tasub tähele panna!

^[3] Tasub tähele panna selle võtmesõna mängu!

^[4] „Kui heidan pilgu rahvahulka, / tardub see kui lind. / Ja minu ümber, nagu ümber posti, / seisab sõnatu summ. / Rahvahulk tardub, tardub kui lind, / ja mina pühin rahva­hulka nagu prahti.” Luuletus pärineb aastast 1935. Vt: D. Harms, Полное собрание сочинений. Peterburi, 1997, kd 1, lk 278.

^[5] „Kui nende nahas olen ma, / ma neile kaasa tunnen, / kui lumi hakkab sulama / sel vastsel koidutunnil. // Need nimetumad hinged kõik, / puud, lapsed – kõik mind köitnud. / Ja selles ongi minu võit, / et nad mind ära võitnud.” B. Pasternak, Koidikul. Tlk M. Under. Rmt: B. Pasternak, Doktor Živago. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1999, lk 541.

^[6] E. Viiding, Inetud hauakõned. Rmt: E. Viiding, Kirjanik kõneleb minuga. Tallinn, 2024, lk 18.

^[7] Kristjan Haljak küsib, Elo Viiding vastab. Rmt: E. Viiding, Kirjanik kõneleb minuga. Tallinn, 2024, lk 101–102.