Eestikeelse raamatu teadaoleva sünnihetke 500. aastapäeva puhul palus Looming mul mõtiskleda enda kui bibliofiili teemal. Bibliofiilia on haruldaste ja väärtuslike raamatute kogumine. Minu fookus on pisut mujal ja pisut laiem, traditsiooniline bibliofiilia jääb sellesse üksnes ositi. Tõsi, see osa on suur. Seda näitab juba asjaolu, et mu koduses raamatukogus on umbes 50 meetrit riiulipinda täidetud raamatutega, mis mingil põhjusel on unikaalsed. Selleks põhjuseks on peamiselt see, et raamatus on kas autori autogramm või autograaf või omaniku käsikirjaline signatuur. See valdkond on kindlasti bibliofiilia osa. Samas ei ole mu fookus seda riiulipinda tingimata sellisel moel laiendada.
Hakkasin autogramme koguma 1993. aastal, saades innustust noorteajalehes ilmunud artikliseeriast, mis rääkis ühest Eesti kuulsast autogrammikogujast. Kõigepealt kirjutasin ikka muusikutele, näitlejatele ja sportlastele, ja ikka välismaale, sest sealseid aadresse võis leida, seal oldi loomulikult ka kuulsamad, s.t ihaldatavamad. Esimene vastus ilmus minu Lasnamäe kodu postkasti 1993. aastal. Milline eriline rõõm oli leida ümbrikust Jean-Paul Belmondo originaalautogrammi! It works, it works! Välismaale kirjutamine nõudis koolipoisi jaoks liiga kopsakat margiraha ja peagi liikusid huvid kirjanduse suunas, ise kirjandusellu sisenedes hakkasid lähedusse jääma eesti kirjanikud oma autogrammidega. Ja kuhu kirjanik siis ikka autogrammi kirjutab, kui mitte oma raamatusse. Riiulid hakkasid täituma. Kolasin mööda antikvariaate, istusin isegi mõnel oksjonil ja viipasin numbriga.
Millalgi 2005. aasta paiku ebaõnnestus mul ühe oksjoniga seotud plaan, ei mäleta, kas eksisin koha või ajaga. Igatahes kõndisin linnas Viru tänaval ja olin kaunikesti tusane. Viru tänava lillemüüjate vastas üle tee teisel korrusel oli toona üks korralik antikvariaat. Tusa leevenduseks astusin läbi. Poes oli hunnik kaste – just nüüdsama oli toodud müügile hulk raamatuid Juhan Smuuli isiklikust raamatukogust… Hoidsin enda käes Mart Raua väikseformaadilist, 1943. aastal ilmunud luuleraamatut „Sõjasõna”, mille esikaanel oli kiri „Juhan Schmuul, Leningrad VI 44”, ja 1939. aasta eestikeelse „Madame Bovary” väljaannet, kus seisis pühendus: „Juhan Schmuulile, Debora, 18. veebr 1946”. Võib-olla just selles ja teistes sarnastes tundehoovustes hakkasin tajuma, et olulisem kui autogramm paberil on lugu, mis on autogrammi taga. Kirjaniku vahetu kohalolek autograafis on oluline, ent niidikesed suure terviknarratiiviga on olulisemad. Sain oma valdusesse suure hulga Smuuli isiklikku raamatukogu ja selle kultuurilooline väärtus koguna on kindlasti mõõtmatult suurem kui üksikteostes leiduvate autograafide summa. Neil aegadel sain ka hulga Smuuli dokumente, isegi paar originaalkäsikirja ja tema isikliku Parkeri sulepea. Mäletan, et millalgi tekkis mu kodus ühel väiksel seltskonnal soov Smuuli vaim välja kutsuda ja kasutada isikliku esemena seda sulepead. Vaimu ei ilmunud, võib-olla sellepärast, et keegi ei võtnud kutsumist piisavalt tõsiselt.
Umbes nii sai minust mitte niivõrd bibliofiil või autograafikoguja, vaid midagi veel kultuurile vajalikumat – minust sai n-ö kultuurikoguja. Paremat mõistet mulle ei tule pähe ja kas selleks täpset mõistet üldse ongi. Kes siis on kultuurikoguja? See võiks olla isik, kes astub väiksesse vanalinna kunstigaleriisse, vaatab ringi ning näeb aknalaual ühte suurt kasti. Vaatab sellesse sisse ja küsib, mis see kastitäis ka maksaks? Müüja arvab, et äkki viiskümmend eurot. See sobib ja kultuurikoguja viib koju kasti, mis pungil täis Elar Kuusi ja Aino Tigase pabereid, kirju ja dokumente. Kultuurikoguja võiks olla isik, kes kirjutab raamatu Saarineni maja ja selles asunud kirjastuste ajaloost, tutvub esitlusel väga ammuseid aegu mäletava kirjastustoimetajaga, läheb tema poole koju, et saada vanu fotosid, saab need laenuks, skännib sisse, teeb väljatrükid ja läheb uuesti toimetajale külla, et kirjutada väljatrükkidele, kes on kes. Või ka see, kes istub vanade kirjanike seltskonnas, kuulab nende lugusid ja kirjutab pärast kodus mälu järgi põnevama üles. Aga võib olla ka see, kes käib kirikuõpetajale senikaua peale, kuni too lahke mehena tuleb vastu ja laseb eemaldada kabelis tüki puitpõrandat, et selle alt võiks otsida jälgi ühe olulise kirjaniku hauast. Nagu arusaadav, on kõik need näited siinkirjutaja praktikast. Raamatute kõrval ja asemel tegeldakse siin juba arhiivide, dokumentide, fotode, lugude ja põrandatega.
Kuni selleni välja, et soritakse ja tuhnitakse aina hiiglaslikumaks muutuvas digitud arhivaalide massis, mida raamatukogud ja arhiivid üle maailma interneti teel lahkelt kasutada ja uurida lubavad. Kultuurikoguja otsib lõimekesi, millega põimida tihedamaks ja tugevamaks eesti kultuuriajaloo õhukest kangast.
Endiselt on kultuurikoguja ka osaliselt bibliofiil, sest raamatud muudkui tulevad ja tulevad. Kust nad tulevad, see on pikem jutt, aga fakt on, et nad tulevad. Ehkki kultuurikoguja juba ammu piirab seda massi, sest ei taha muutuda imelikuks vanameheks, kes elab raamatuhunnikute vahel, ja kodus kulub ruumi ka muuks otstarbeks.
Need võiksid olla vihjed, millega kultuurikoguja tegeleb. Kui välja jätta võitlus natside ja salasektidega ning iidsete tsivilisatsioonide poolt hauakambritesse pandud surmavad lõksud, siis on see kohati võrreldav aardeotsija Indiana Jonesi filmidega. Olen samasuguse õhinaga otsinud Juuru kirikuaias üht kiviristi, et lõpuks selle ees kummargil, sõrmedega kivilt sammalt maha kraapides, ristilt välja lugeda XVII sajandi eestikeelne aleksandriinis värsipaar.[1] Mitte keegi ei olnud seni nendes uuristustes märganud eestikeelset luulet. Muide, hämmastav on, et see värsipaar oli levinud pruuk, näiteks Keila kiriku eeskojas seisab kivirist, millel on sama teksti fragmendid.
Niisiis olen hakanud piirama „haruldaste ja väärtuslike” raamatute kogumist. XX sajandi keskpaigast peale tegutsenud eesti kirjanike autograafid raamatutes jätan tavaliselt juba teiste kogujate rõõmuks, kui just ei kaasne mingit põnevat lugu või isiklikku kontakti. Näitena põneva loo kohta, mida silmas pean, võin tuua kimbu raamatuid, milles Alma Vaarmani pühendus Jaan Krossile ning mis on pärit ajast, kui mõlemad olid Venemaal asumisel. Või Hando Runneli pühenduse Aksel Tammele oma luulekogus „Punaste õhtute purpur” – raamatus, mille avaldamine tegi Tamme kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja kohalt lahti.
Ühesõnaga, mingi „lisaväärtus” peab olema. XX sajandi algupoolest, rääkimata varasemast ajast, liigub kirjanike autograafidega raamatuid nii vähe, et iga selline on juba potentsiaalselt huvipakkuv. XIX sajandist mul signeeritud raamatuid ei ole, kõige kaugema aja kirjanik, kelle omakäeline nimekriipseldus ühes raamatus leidub, on Karl Eduard Sööt. Aga siis tulevad kohe poisiohtu August Alle omakäelise signatuuriga piibel ja kolm A. H. Tammsaare autograafiga raamatut… Dokumentidel on siiski ka varasemate tegelaste nimekirjutusi, näiteks leeritunnistusel Martin Lipp ja kirjastuslepingutel Ernst Peterson-Särgava.
Kogujana on mul põhimõte, et ma ei osta suure raha eest midagi. Esiteks ei ole mul kuskilt võtta tuhandeid ja õieti ei ole ma nõus isegi sajalistega opereerima. Teiseks ei taha ma oma kogumisega hulluks ka minna. Aga on palju võimalusi saada enda kogusse huvitavaid asju vähese raha eest või koguni lausa niisama. Nõukogude aja hiigeltiraažid on meile pärandanud tohutu raamatumassi, millest ojakesed ja nirekesed voolavad isegi juba lennujaama ootesaali ja presidendi lossi ette kapikesse. Mitmed vanemad inimesed on mind kutsunud oma riiulitelt võtma, mis iganes soovin – vii ära, mul pole enam vaja. Olen olnud tänulik valija ja viija. Üks koht, kust kogu täiendan, on osta.ee keskkond. See on täiesti arvestatav antikvariaat, hetkel on seal kategoorias „Raamatud, ajalehed” 207 652 pakkumist. Väga harva läheb seal midagi üle sadakonna euro. Ralf Rondi luulekogu „27” müüdi tänavu 95 euroga, Lutsu „Kevade” esimese osa esmatrükk 1515 euroga. Ralf Rondi „Pilv püksten”, mis on esmakategooria haruldus, müüdi 2018. aastal 79 euro ja 50 sendi eest.
Samale põhimõttele tuginedes olen liikunud ka sellise bibliofiilia poole, mis ei kätke autogrammi. Selle üks oluline osa on seotud tsensuuri ajalooga. Hakkasin tsensuuri ajaloo vastu huvi tundma, kui kirjutasin Saarineni maja ajaloo raamatusse vastavat peatükki – nagu teada, asus selle maja neljandal korrusel Eesti NSV tsensuuriameti peakorter. Otsisin selle peatüki juurde illustratsioone ja sattusin nägema hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru tsensuuriteemalist kollektsiooni. See oli nii muljetavaldav, et tahtsin endale ka samasugust. Tsensorite keelunimekirjad, tsenseeritud või hävitatud trükised, erihoiumärgistega trükised, tsensorite loatemplid jms on oluline osa ajaloost, seejuures peab meeles pidama, et tsensuur eksisteeris ka enne Nõukogude aega, õigupoolest on mingisugune kontroll mõtte- ja väljendusvabaduse üle olnud pea kogu Eesti trükisõna ajaloo jooksul selle süngeks saatjaks. Juba kõige esimene, 1525. aasta eestikeelne trükis konfiskeeriti Saksamaal enne siiamaile jõudmist. Üks XX sajandi haruldasemaid eestikeelseid trükiseid on ajakirja Tänapäev 1939. aasta 8. number, mille kogu tiraaži Riiklik Propagandatalitus, Pätsi diktatuuri tööriist tsensuuri alal, konfiskeeris ja hävitas.
Nüüdseks on mu tsensuurikogu kenakesti suur, viimaste aastate bibliofiilsed leiud on just seda sektsiooni rikastanud. Zoja Voskressenskaja „Isa kirsipuu” 1977. aasta eestikeelse väljaande kogu tiraaž 24 000 eksemplari hävitati, kuna kunstnik Asta Vender oli kujutanud illustratsioonidel Leninit kaanoniga mitte sobival moel. Raamatu sisuks on banaalsed müüdid laps-Leninist ning eriline kahju sisulises mõttes see ei olnud. Kirjastuse direktor Roman Siirak oli aga võtnud enda hoolde 10 eksemplari, mis jäid kokku korjamata. Hiljem jagas Siirak need asutuses laiali, eksemplari said ka Jaan Toomla ja Andres Jaaksoo. Kümme tükki. Pole võimatu, et kuskilt libises välja mõni veel. Seda trükist polnud mõni aasta tagasi isegi rahvusraamatukogus ega üheski teises avalikus raamatukogus. Olin seda näinud ainult Andres Jaaksoo valduses.
Nüüd taas näide selle kohta, kuidas töötab koguja nina. Olin 2017. aastal Kuressaares ooperipäevadel, jalutasin ajaviiteks sisse mingisse tränipoodi, kus peamiselt müüdi Rootsist toodud rämpsu. Tagaruumi tagumises nurgas akna all oli lauake, millele oli visatud suvalisi eestikeelseid raamatuid. Panin sõrme poolkogemata ühe trükise peale. Vaatasin, mis jäi sõrme alla. See oli „Isa kirsipuu” 1977. aasta väljaanne. Hind 20 senti. Aga kuna oli „poole hinnaga” päev, sain selle 10 sendiga. Hiljem oli üks väljaanne osta.ee-s müügil, teavitasin rahvusraamatukogu ja nad said selle 101 euro ja 10 sendi eest endalegi. Tean, et üks eksemplar oli ka Ülo Matjusel. Kuhu liikus pärast Andres Jaaksoo surma tema eksemplar, tuleks küsida Jaaksoo maiste asjade korraldajalt Andrus Simselilt. Igatahes on nüüd ka kirjandusmuuseumis üks eksemplar. Hetkel on teada seega 4–5 eksemplari asukohad. Pildid raamatus on küll ilusad.
Teine suur leid. On aprillihommik. Koolivaheaeg. Oled maal, ärkad. Unise silmaga lükkad arvuti kaane lahti. Teed meilidele värskenduse. Osta.ee on saatnud sulle otsiagentide vasteid, nagu ta kogu aeg teeb. Järsku näed nende hulgas seda märksõna. Pulss hüppab. Kuidagi on kohe selge, et siin ei pakuta uustrükki. Skeptik sinus keelab elevusse sattumise. See ei saa olla tõsi. Klõpsad lingile. Ja see on see raamat. Skeptik ei luba ikka elevust tunda. No ei saa olla, see on mingi värvikoopia…? Absurdne mõtegi. Peab olema see õige. Uurid. Jaa, ikka on see õige. No on. Hind? 100? 500? 1000? Ei, hind on 5 eurot. Läheb oksjoniks… Ei, pakkumine ei ole tegelikult oksjon, vaid „Osta Kohe”. Klõps, klõps-klõps, klõps. Olemas! See oli vanasõnade kogumik „Laustud sõna lagub”, mis pidi ilmuma 1975. aastal Loomingu Raamatukogus, kuid mille kogu tiraaž hävitati, kuna raamatu taga väljaande bibliograafias oli mainitud Solženitsõni jt põlu alla langenud kirjanike nimesid. Eraisikute ja raamatukogude peale on seda praegu teada samuti 4–5 eksemplari.
Nii see bibliofiil tegutseb. Ega küsi endalt, mis saab tema kogust siis, kui teda enam pole tegutsemas. Sest see tooks mõtteisse murepilve: kust tuleks noor ja tugev mees, kes vaataks ringi veski sees? Kogud mis sa kogud, ühel hetkel on su aarded antikvariaadis ja ülejääk reisib banaanikastides hoiuraamatukokku. Hetkel ei löögi mulle ette kogusid, mis on järgmisele põlvkonnale täiendamiseks edasi läinud – ehkki neid kindlasti on. Ikka meenuvad lood, kuidas see või teine suur kogu maha jäänuna kuskil vedeleb ja algosakesteks laguneb, kuna järeltulevatel põlvedel on muud huvid ja teine teadmistering.
Hea näide suurte koduraamatukogude saatusest on hiljutine leid. Mihkel Muti 1994. aastal avaldatud romaanis „Rahvusvaheline mees” on autori pühendus Lennart Merile. Uue peatüki selle raamatu loole annab Aksel Tamme kui (uue) omaniku sissekirjutus, mis ütleb, et raamat tuli Viimsist prügikoti sees kui utiil. Viimsi tähendab siinkohal ilmselt Meride elupaika. Aksel Tamme kaudu sai igavikku suunduv raamat igatahes ära päästetud. Edasi – pärast Aksel Tamme ja tema abikaasa Lilian Velleranna surma – jõudis seesama teos paraku uude prügikotti ja nüüd räägib juba kahe suure raamatuinimese isikliku raamatukogu lugu. Ja see pole ainus Lennart Meri omanikumärgist kandev raamat, mida olen „linna peal” näinud.
Olgu ülal toodud näited ka osutuseks selle kohta, milline on bibliofiilia „turg” ja „kauba” materiaalne väärtus ning üleüldine teadlikkus väärtuste tundmisel ja hoidmisel. Mis siin kõnelda järglastest ja kõrvalseisjatest, kui isegi rahvusraamatukogu kannab külma rahuga oma fondist maha ja saadab suvalisse teadmatusse trükised, mille sees on Konstantin Pätsi käsikirjaline omanikusignatuur. Bibliofiilia Eestis on nišivärk: üksikute harrastus, kus „Mona Lisa” eest ei saa isegi kasutatud autoloksu. Ma olen enda motiive natuke õilistanud ja tuleviku probleeme mahendanud, kultuurikogujana tegutsen selle nimel, et kasu saaks kultuurilugu. Koostöös Tallinna Linnaarhiiviga asutasin sinna oma fondi, kuhu oma kappidest, riiulitelt ja laudadelt mitmesugust kraami edasi annan. TLA.1519, vaata aadressilt ais.ra.ee. Osa sellest saab isegi Saagast näha.
[1] Tänapäevases keelekujus: Siin magab Paia Jost, üks aus vana mees, kes elas vagasti ning suri usu sees.
Lisa kommentaar