Kunagi väga ammu elas kuningatütar,
kes armastas lund süüa. Ta teadis, et
kõik kuningatütred, kes söövad liiga
palju lund, saavad ükskord ka ise lu-

meks, kas ta seda tahtiski. Ühel päe-
val oli ta valge lumi. Ja kevadel ka-
dus veeks, nagu ikka lumi, keegi ei
osanud kuningatütart otsida, aga sina,

kas tuleb sulle, vaadates voolavaid
kevadevesi, meelde too imelik kunin-
gatütar.

1

Toomas Liivi luuletus „Kas ta seda tahtiski” on muinasjutuline tekst.^[1] Luuletuse esimene rida „Kunagi väga ammu elas kuningatütar” viib meid otsekohe valda, kus igapäevased arusaamad ei kehti, sest see on müütiline maailm. Rida mõjub variatsioonina mõnest kinnisvormelist, millega muinaslugu võidakse alustada, nagu „elas kord”, „ükskord ennemuiste”, „vanal hallil ajal”, jne. Neist sõnadest piisab, et panna veerema lugu, kus valitsevad kindlad žanrireeglid, sümmeetriline kompositsioon, maagilised arvud ja sümboolsed tegelased. Aga Liiv põikab neist reeglitest kõrvale. Lugu, mida ta alustab, lõpeb ruttu, sümmeetrilist ülesehitust pole, puuduvad maagilised kordused ja teised muinasjututegelased. On ainult kuningatütar, kelle ainus iseloomulik omadus on see, et ta „armastas lund süüa”. Kuningatütre ümbrusest ei saa me midagi teada, lugeja jaoks ei paigutugi ta inimsuhete võrgustikku. Pigem näib ta eksisteerivat sõltumatult, üksnes sümboolse figuurina: võiks öelda, et kuningatütre kuju ongi siin elav sümbol.

Ometi on kuningatütrele omistatud subjektiivsus, aktiivne siseelu: „Ta teadis, et / kõik kuningatütred, kes söövad liiga / palju lund, saavad ükskord ka ise lu- // meks, kas ta seda tahtiski.” Jutustajahääl suudab kuningatütre subjektiivsust osaliselt vahendada, sest ta juba teab, mida kuningatütar teadis – aga see ei ole kõike­teadev hääl, sest ta ei suuda kindlalt öelda, mida kuningatütar tahtis. Lugeja satub nüüd hämaralale teadmise ja teadmatuse vahel. Kuningatütar on toodud väga lähedale, ta on lugejale kognitiivselt mõistetav, aga lugeja ei tea, kas kuninga­tütar tõepoolest tahab seda, mida ta ise põhjustab. Kuningatütre tahe jääb ainult oletuseks, mille lugeja jutustajahäälelt üle võtab, sest ühtki teist allikat tal pole ja jutustajat tuleb uskuda. Oletus kehtestab kuningatütre intentsionaalsuse, mida peab kindlasti eeldama, kuid mille põhjani me ei jõua. Jääb seega veel teine võimalus: võib-olla kuningatütar ei tea ka ise, mida ta päriselt tahab, ta ei suuda ka ise oma hinge põhjani jõuda, ei suuda kõiki psüühilisi liikumisi teadvustada. See tähendab, et kuningatütrel on ka teadvustamatus, mis sümmeetriliselt vastab hämaralale teadmise ja teadmatuse vahel, kuhu on juba sattunud lugeja. Nii­sugune vastavus lähendab kuningatütart lugejale veelgi, ehk täpsemalt, siin on juba loodud kõik vajalikud eeldused, et lugeja kuningatütrega samastuks.

Paraku pole samastumine niisama lihtne. Selle teeb keeruliseks toosama teadmine, mis kehtestas kuningatütre kognitiivse poole, võimaldades tal vabalt valida ja ise oma saatust suunata. Jutustaja nimelt ütleb, et lumeks saavad „kõik kuningatütred, kes söövad liiga / palju lund” (minu kursiiv). Liiga on siin otsustava tähtsusega modaalsus. Kuningatütar küll teab, et lund süües saadakse ka ise lumeks, vähemalt juhul, kui ollakse kuningatütar (kas kuningapojaga seda ei juhtuks, me ei tea). Aga nõnda juhtub see kõikide kuningatütardega ainult siis, kui nad söövad liiga palju lund. Kui palju on liiga palju? Kas see on natuke rohkem kui väga palju? Või hoopiski natuke vähem? Kuidas mõõta liiga palju liialdatud paljusust? Selline hinnang pole võimalik. Liiga palju ei tähista mingit tegelikku lume hulka, see ei tähista ühegi selgelt määratud piiri ületamist, vaid teatavat intensiivsust, mis on võimalik ainult siis, kui lumesöömise kirele andutakse tingimatult, nõnda et lumesööjat ei peata ükski vägi, isegi mitte teadmine, et ta võib saada lumeks. Tõsi, nii saame väita ainult eeldusel, et ta ikkagi lumeks saada ei tahtnud ja sõi sellest hoolimata ometi liiga palju lund. Aga mis siis, kui ta seda tahtiski? Kas siis on üldse võimalik süüa liiga palju lund? Või on asi hoopis vastupidi, sest kuningatütar juba teab, et kui ta sööb liiga vähe lund, siis ei saa ta ise kunagi lumeks. Järelikult peab ta seda sööma liiga palju, ja nõnda isegi juhul, kui ta veel ei tea, kui palju on liiga palju – sest ta teab ainult, kui palju on liiga vähe. Liiga vähe on just nii palju, et ta ei saa kunagi lumeks, nii nagu kõik kuningatütred, kes söövad liiga vähe lund. Ja kui ta ei saa kunagi lumeks, peab ta jääma igavesti kuningatütreks, elavaks muinasjutuliseks sümboliks.

Peatugem nüüd hetkeks. Võib-olla on ka lugeja ise kunagi lund söönud. Võib-olla mäletab ta veel seda salajast naudingut, lumesöömise naudingut. Lund süüa ju ei tohtinud. Kuigi ta tookord ei teadnud, miks. Ja talle ei tulnud ka pähe, et ta võiks olla kuningatütar (ehkki mine tea, vahest oli ta printsessi mänginud ja ennast selleks kujutlenud?). Aga nüüd ta teab. Ta on juba sisenenud sellesse luuletusse. Nüüd teab ta esmakordselt, miks lund süüa ei tohtinud. Kust võis laps seda teada? Kui täiskasvanud isegi ei teadnud ja andsid ainult segaseid, vastu­olulisi seletusi? Ja nüüd on kõik äkki teisiti. Lugeja teab, miks lund süüa ei tohtinud; veel enam, ta teab nüüd sedagi, miks oli lumesöömine selline eriline nauding. Sest oli olemas võimalus, et lund võidakse süüa liiga palju. Ja sel juhul võib selguda, et sa oledki kuningatütar. Ja kõik kuningatütred, kes söövad liiga palju lund, saavad ükskord ka ise lumeks. Kas sa seda tahadki.

2

Aga tuleme luuletuse juurde tagasi. Luuletuses on üksteist rida (4 + 4 + 3), mis jaotuvad nii, et mõlemale nelikule järgneb üks tühi rida. Read on enam-vähem ühepikkused, nende silbiarv varieerub veidi (14 + 11 + 11 + 11 // 11 + 13 + 11 + 14 // 11 + 13 +3). Neli rida on poolitatud, s.t murtud poolelt sõnalt (lu- / meks, päe- / val, ka- / dus, kunin- / gatütar), viimane rida on aga erandlikult lühike, muutes teksti väljanägemise ebasümmeetriliseks. Mingit rõhulist regulaarsust pole märgata, aga kuna enamik ridu on üheteistsilbilised, võiks seda soovi korral pidada silbiliseks mõõduks, mis aeg-ajalt varieerub ja lõpus katkeb. Sel juhul oleks see tekst üheteistrealine üksteistsilbik variatsioonidega. Ka viimast kolmerealist lõiku võiks tõlgendada pooliku salmina, s.t katkestatud nelikuna, kus on poolteist tühja rida. Kogu teksti valitseb siis teatav lõhutud või häiritud sümmeetria, mida lugeja kahtlemata tajub – iseäranis luuletuse lõpus, kus küsilause („kas tuleb sulle…”) küsimärk on asendatud punktiga, nõnda et lause intonatsioon muutub.

Tekib küsimus, kuidas seda teksti žanriliselt määratleda? Traditsiooniline lüürika see ei ole. Kui poleks üksteistsilbiku survet, võiks seda nimetada proosa­luuletuseks (Baudelaire’i tüüpi poème en prose). Kuid kas üksteistsilbik ikka on piisav põhjus, et proosaluuletuse hüpotees kõrvale heita? Hüpoteesi toetab ju mitu argumenti, kaks neist üpris määravad. Esiteks, tekstis valitseb proosaline lauserütm, siin on kaks lühikest ja kaks pikka perioodi, mis alati lõpevad punktiga, tekitades pauseeritud efekti. Need pausid ei ole tsesuurid, sest nad ei tükelda mitte värssi, vaid peatavad kõnevoolu, eraldades üht mõttelist üksust teisest. Punkte võiks olla rohkemgi, kuid Liiv on neid asendanud komadega, samuti nagu kahel korral on küsimärk asendatud punktiga. Selline tehnika on väga poeetiline, aga just proosapoeetiline, sest annab proosatekstile kontemplatiivse, isegi lüürilise varjundi.

Teiseks, nagu eespool juba mainisin, Liivi luuletus on üles ehitatud muinasjutu arhitekstile, mis käivitub alates esimesest reast. Tõsi küll, selle arhitekstiga mängitakse väga vabalt, kasutades petetud ootust (lugu on alles algamas, kui ta juba otsa saab) ning õrna antikliimaksit (pinge on just kasvamas, kui see juba langeb). Aga muinasjutu arhitekst toimib sellegipoolest. Ta toimib juba ainuüksi sellepärast, et ainsaks tegelaseks on kuningatütar: kuningatütar on printsessi arhailine, muinasjutupärane nimi, mis otsekohe annab narratiivse suuna ja žanrilise häälestuse. See arhitekst loob müütilise ruumi, kus võib toimuda üks müütiline põhisündmus – metamorfoos. Metamorfoosi tulemusena muutub kuningatütar lumeks, mis omakorda sulab veeks, müütiliseks algaineks.

Kuivõrd muinasjutu arhitekstis on kuningatütar see, kellest algab uus kuningriik ja uus elu, sest püha abielu kaudu loob ta liidu uue ja tundmatuga (saabub vastne kuningas), siis on siin tegu põhjusliku ahela ümberpööramisega. Kuninga­tütar pole mitte kuningriigi kese ega uue elu läte, vaid ta ise pöördub tagasi lättesse, hajudes laiali igale poole, kus elu on kevadel tärkamas. Teisisõnu, Liivi luuletuses pole kuningatütar mitte koondav jõud, vaid hajumise vägi. Ta mitte ei põhjusta pöörakut, ei sünnita metamorfoosi, vaid on ise pöörak, metamorfoosist sündinud. Siin ei ole tegu tüüpilise patriarhaalse operatsiooniga, kus vana kuningas annab kuningatütre naiseks uuele kuningale. Kuningatütar on üksi, tema kuningriik on olemine ise, tärkava elu paljusus. Ta on metamorfoosi tütar, kellest saab alguse lugematu hulk uusi metamorfoose.

Nõnda on Liivi luuletuse žanriline ehitus kujutatud sündmusega suurepärases vastavuses. Muinasjutu arhitekst teeb siin läbi teatava metamorfoosi, sellest saab lugu, millel on ainult sõlmitus, aga ei ole lahendust, sest lahendust polegi vaja. Proosalise lauserütmiga tekst teeb samuti läbi metamorfoosi, sellest saab salmi­desse jagatud üksteistsilbik variatsioonidega. Punktid muutuvad ­komadeks, küsimärgid punktideks. Kuningatütar muutub lumeks, kuigi sellele eelneb protsess, milles lumi muutub kuningatütreks, sest kuningatütar sööb ju lund. Lund süües saab tema keha lumest osa, ja hiljem osaks lumest, nii nagu klassikalises muinasjutus sigitab kuningas tütarlapse, kelle ema on kuninganna ning kes saab neist mõlemast osa, olles hiljem osaks ka kuningast. Kuid lumi muutub omakorda tagasi veeks, metamorfoosi algaineks, millest kuningatütar ongi tõeliselt pärit. Kogu tärkav loodus on sellest pärit. Kõik saab jälle millekski muuks, tuleb saamisena jälle tagasi. Nii on kuningatütar justkui saamise jumalanna.

3

Muinasjuttudes on kuningatütar ambivalentne tegelane. Ühest küljest on ta matrimoniaalse lepingu sümbol: meessoost kangelane saab kuningaks ainult juhul, kui ta kuningatütrega abiellub, ja selleks tuleb täita raskeid ülesandeid, teha läbi initsiatsioon. Selline sümboolne roll mõjub tänapäeval väga patriarhaalselt, sest kuningatütar näib olevat võimusuhete passiivne vahendaja – kangelase tõeline eesmärk on ju ikkagi kuningavõim. Teisest küljest aga kehastab kuningatütar omaette numinoosset jõudu, mis on korraga peibutav ja ohtlik, sest see on otseselt seotud tundmatu teispoolsusega. Mõnikord võib kuninga­tütar paista väga lihtne ja inimlik, iseäranis siis, kui kuningatütre kuju langeb osaliselt kokku vaeslapse motiiviga (Lumivalguke ja tema lugematud variatsioonid).^[2] Teinekord võib ta aga olla käsitamatu ja üleinimlik, isegi kohutav. Nii kirjeldab Vladimir Propp vene imemuinasjuttude tsaaritari (царевна), kes võib olla kahte tüüpi: „Eksivad need, kes kujutavad endale muinasjutu tsaaritari ette üksnes „kirjeldamatu kaunitarina”, „enneolematu iludusena”, kellest „pole võimalik muinas­jutus pajatada ega kirjasõnas kirjutada”. Ühest küljest on ta tõesti ustav pruut, kes ootab oma tulevast kaasat ja annab korvi kõigile, kes peigmehe äraolekul tema kätt paluvad. Teisalt on ta salakaval, neimahimuline ja õel olend, kes on pidevalt valmis oma peiut tapma, uputama, sandistama ja paljaks varastama [—]. Mõnikord kujutatakse tsaaritari naisvägilasena, vägilasneitsina; ta on osav laskur, hea jooksja ja vilunud ratsanik, ning tema vaen peigmehe vastu võib vormuda avalikuks võitluseks kangelasega.”^[3]

Proppi arvates ei iseloomusta kangelase ja kuningatütre abielu küll mitte patriarhaalset, vaid hoopis matriarhaalset ühiskonda, sest kangelane läheb ju koduväiks: „Abielludes astub naine mehe sugukonda, või vastupidi, mees naise sugukonda. Viimast kohtame alati muinasjutus. See peegeldab matriarhaalseid suhteid.”^[4] Ometi ei tähenda see, et vaenulikkus kosilase vastu kaoks, sest kuninga­tütar võib muinasjutus ikkagi põgeneda (näiteks lendava vaibaga, tiiva­kestega) või nõuda temalt mingite ülesannete täitmist: „Näiteks tahab ta, et kange­lane peitu poeks. Ta on mehe otsimisel väga järjekindel. Kui kangelane muutub nööp­nõelaks ja peitub peegli taha, kust tsaaritar ei suuda teda leida, ning nõia­raamatutest pole abi, paneb ta meelehärmist raamatule tule otsa ning lööb peegli puruks. Siit näeme, et tsaaritar ei taha kangelasega abielluda.”^[5] Metamorfoosi motiiv pole siin seotud mitte kuningatütre, vaid tema kosilasega; kuid see toimub siiski kuningatütre survel, sest kosilane peab muutuma millekski, mida kuningatütar ära ei tunneks. Kuningatütre vastumeelsus abielu suhtes ei tulene aga kangelase omadustest või kultuurilistest põhjustest (nagu vendade Grimmide jutus „Allerlei-­Rauh”, kus kuningatütar põgeneb metsa, et mitte abielluda oma isaga^[6]), vaid vajadusest kangelast lõputult proovile panna, andes talle võimatuid ülesandeid: abielu teostub alles siis, kui kangelane on initsiatsiooni lõplikult läbinud.

Eesti pärimuses on tähelepanuväärne see, et kuningatütrele võidakse omistada psühholoogilist sisemust, millele puudub ligipääs. Nimelt kannatab kuninga­tütar tõsise depressiooni all, mis teeb murelikuks vana kuninga ja haarab viimaks terve kuningriigi. Selline on näiteks seto lugu „Kuis pujakõnõ naarut’ ar kunigatütre”, kus kangelane eksleb metsas ja satub ootamatult linna: „Vaatab – lage väli tuleb vastu! Suur kuningaloss, kõik tornid peal näha. Rahvast seal palju, kõik rahvakene koos ja igasugu tempe tehakse: seal tantsitakse, seal mängitakse ringmänge, seal leelotatakse, seal kadrisanditatakse – kuninga­tütar on kurb. Vana kuningas ütleb: „Kes minu tütrel meele rõõmsaks teeb, tema naerma paneb, sellele annan tema naiseks ja poole kuningriiki.” [—] Aga kuninga­tütar istub tooli peal pahas tujus. Kõik käivad nina all: lasevad kukerpalli ja käivad käpuli ja „kaaluvad soola”, ja tantsivad ja laulavad. Ikka kuninga­tütar ei naera.”^[7]

Samasugune on Kesk-Eesti lugu „Soldat, sitikas, hiir ja vähk”, kus kuningal jälle on üksik tütar, kes on „alati kurb ja nukrameelne, ei miski asi aja teda naerma”. Kui kuningalossi saabub purjus soldat, ilmub ootamatu pööre: „Eks kuningatütar sel päeval juhtub parajasti olema akna peal istumas ja näeb kõike, mis sünnib väljas. Kui soldat kukub maha, siis tulevad tema juurde üksteise järele: sitikas kõige ees lennates, siis hiir ja siis vähk. Hiir kargab hammastega soldatist kinni, püüab teda üles aidata; vähk on ka abiks sõrgadega, sitikas püüab tagant tõugata. Nii on nad kõik ametis selle joobnud soldati ülesaitamisega.

Kuningatütrele teeb see palju nalja; esimest korda oma elus naerab ta suure häälega.”^[8]

Kuningatütre seletamatu depressiivsus on siin loo ülesehitav element ja kange­lane on justkui terapeudi rollis, kes peab olukorra lahendama, kas kavatsuslikult või kogemata. Ilma imelise abita pole see mõistagi võimalik. Lahendus on küll groteskne, aga depressiooni motiiv ise ei ole, see mõjub hämmastavalt veenvalt ja annab sümboolsele tegelasele psühholoogilise mõõtme. Me ei saa teada, miks kuningatütar on kurb; võib-olla polegi sellel otsest põhjust. Aga põhjuseta kurbus on veel suurem, hõlmavam, kosmilisem: see on „kurbus vikerkaarest”, olemise enese kurbus, jumalik kurbus, millest võib subjekti välja raputada ainult mingi täielik lollus, absurdne tobedus, nõnda nagu muinasjuttudes sünnibki.

4

Luuletuse „Kas ta seda tahtiski” arhitekstuaalne taust hakkab nüüd tasapisi avanema. Siin on kuningatütar, kellel pole ema ega isa, kuid kes pole ka vaeslaps – ehk täpsemalt, me ei saa sellest midagi teada, kuna tekst on liiga napp. Võimalused on küll avatud, aga nad avavad määramatuse ruumi. Siin ei ole ka kangelast, kes tõttaks kuningatütart kosima ainuüksi sellepärast, et kuning­riigis levib jutt, et kuningatütar söövat liiga palju lund. Raske on kujutleda muinasjuttu, mis algaks sõnadega „vana kuningas oli väga mures, sest tema tütar armastas lund süüa”. Niisiis on puudu kõik tähtsamad komponendid, mis teeksid muinasjutust muinasjutu. Ja ometi tajub lugeja nende komponentide puudumist teatava fluidumina, ebamäärase hõllandusena, mis kogu teksti haarab ja tekitab püsiva, kõikehõlmava, lausa transversaalse melanhoolia. Pole ainustki viidet, et Liivi luuletuse kuningatütar oleks kurb, et ta lund süües vahel kõva häälega ei naeraks, sest miks mitte? Eks ole ju naljakas süüa kogu aeg lund, süüa isegi liiga palju lund? Isegi teades, et kõik kuningatütred, kes söövad liiga palju lund, saavad ükskord ka ise lumeks. See on ju naljakas. Aga tegemist pole enam lihtsa, inimliku naljaga. See pole isegi mitte groteskne, muinasjutuline nali, kus purjus soldatit sikutavad hiir, sitikas ja vähk, püüdes teda üles aidata. See on kummaline, üleinimlik nali, mis võib huulile tuua küll õrna naeratusvirve, aga läheb siis kohe üle sügavaks melanhooliaks, sest nali küünitab siin millegi poole, mille põhjani ta ei ulatagi. Nali puudutab siin üht ületamatut, peaaegu vaigistamatut valu, metamorfoosi valu.

Metamorfoosi keskset rolli Toomas Liivi varases luules märkas aegsasti Jaan Kaplinski. 1973. aastal on temalt Loomingus ilmunud essee „Toomas Liivi muutumiste maailm”, mis paistab tolleaegse kriitika taustal silma väga analüütilise ja teoreetilise, isegi filosoofilise lähenemisega tekstile. Kaplinski meelest on Liivi luule lähtekohaks saamise kategooria. „Kui jaotame luuletusi kahte,” kirjutab Kaplinski, „nendeks, mis kirjeldavad olemist, ja nendeks, mis kirjeldavad saamist, muutumist, leiame Liivil vaid üksikuid olemise-luuletusi.”^[9] Olemise-luuletus on ajatu ja olevikuline, see on seisundi kirjeldus, saamise-luuletus aga keskendub ajalisusele, temporaalsusele, mis on dünaamiline: „Muutumise kirjeldamine vajab vähemalt kahe seisundi – algse ja pärastise – esitamist. Märkigem, et neid kaht olemist kirjeldades ei kirjelda me veel saamist [—]. Dünaamiline Liiv aga näib saamisi kirjeldades üsna järjekindel. Luuletuste kaupa võttes ei kirjelda ta suurt Muutumist, mis on Mateeria Olek, vaid väikesi muutusi, siirdumisi ühest seisundist teise. Kuid kogu(de) terviklus ühendab need muutused Muutumiseks ja tõstab Toomas Liivi luule filosoofilisele tasapinnale.”^[10]

Kaplinski leiab Liivil kaht tüüpi muutumisluuletusi: üks on liikumine keeruliselt lihtsamale, teine samasugune liikumine, millele eelneb tõus. Aga need tüübid ei lähe teineteisest lahku, sest „[v]iimane ja lõplik on kõigis luuletustes alati langus”. Kaplinski silmis on Liiv seega dekadentlik saamise-luuletaja, kelle looming seisneb variatsioonides „ühel teemal, milleks on kaduvik” ja seetõttu „sobiks peaaegu illustreerima termodünaamika teist põhiseadust, mis peale muu kuulutab ka, et keerulistel süsteemidel on kalduvus lihtsustuda”. Viimane lause kõlab nagu valmis diagnoos. Õnneks pole Kaplinski siin aga peatunud. Ta läheb analüüsiga julgelt edasi, jõudes Liivi luule müütilise aineni, nentides, et müüt seostab olevikku „eelajaga, annab poolikule täielikkuse, elule ja kanna­tamisele mõtte”.

Arutlust jätkates jõuab ta mõttekäiguni, mis kõrvutab luulet müüdiga, viies need kokku ja samas ka vastandades: „Müüt ühendas olevikku minevikuga, argiilma imedeilmaga. Et see ühendus oleks tõeline, oli vaja midagi uskuda. Meie ajal aga ei ole see enam võimalik. Müütidest saavad murdunud vikerkaared, mis ei ühenda maad, taevast ega inimsüdameid. Müütidel on vaid luule väärtus. Ilmselt on luule inimesele hoopis nõrgem abivahend kui tõeline müüt ja ainult tundlikumad meist leiavad luulest abi ning lohutust. Enamikule pole luulet tarvis. See on igasuguse luuletamise ja luule hindamise paratamatu taust meie ajal ja näib, et Toomas Liivi kogudes on teadlikkust sellest. Ja suurt trotslikku püüdu luua luuleilm, mille lumm oleks võrreldav mõne muistse loo lummaga.”^[11]

Võime nüüd takkajärele tarkusega öelda, et Kaplinski ei aimanud ette populaarkultuuri arenguid XXI sajandil, müütiliste elementide ulatuslikku pealetungi meelelahutustööstuses, maagia vohamist arvutimängudes ja elutunnetuse üleüldist pöördumist suunas, mida möödunud sajandi keskel peeti irratsio­naalseks ja arhailiseks. Luule on tänapäeval veelgi elitaarsem kui viiskümmend aastat tagasi, aga müüt on seevastu jõuliselt tagasi tulnud ja digitaalses universumis silmanähtavalt domineerima hakanud. Me elame digitaalsete müütide lossis, imaginaarses labürindis. Küsimus on ainult selles, milliseid müüte eelistada ja milliseid peaks tõrjuma, kui need on hävitavad ja toksilised. Luule roll pole seega enam mitte müütide asendamine, kompenseerimisest rääkimata, vaid luule peaks olema teejuht, Ariadne lõng, mis aitab selles rägastikus suunda leida ja meelt selgena hoida.

5

Kaplinski on aga märganud veel üht olulist momenti Toomas Liivi saamise-­luules. See on Liivi omapärane apostroof, pöördumine ainsuse teise isiku poole, kes jääb nimetuks, aga on seda enam luuletuses kohal – kas just omaette tegelasena, aga kindlasti osalisena. Just sellise apostroofiga lõpeb „Kas ta seda tahtiski”, kui kuningatütar on saanud lumeks ja sulanud kevadel veeks:

…nagu ikka lumi, keegi ei
osanud kuningatütart otsida, aga sina,

kas tuleb sulle, vaadates voolavaid
kevadevesi, meelde too imelik kunin-
gatütar.

Nimetu sina on teksti kõige tähtsam retooriline tugipunkt, sest just sinule usaldatakse ka pealkirjas korduv kahtlus „kas ta seda tahtiski”, s.t hüpotees, et kuningatütar tahtiski saada lumeks, et just sellepärast ta sõigi liiga palju lund. Kui küsimus oleks induktiivne, võiksime kohe väita, et kuningatütar sõi lund täie teadmisega ja järelikult tahtiski saada lumeks, sest miks peaks keegi sööma lund, kui ta ise lumeks saada ei taha? See ei oleks enam hüpotees, kahtluse virve oleks kustunud. Aga kuna luuletuses on kohal apostroofiline sina, muutub küsimus retooriliseks: jah, see võib tõepoolest olla tõsi, et kuningatütar tahtiski saada lumeks, et vähemalt mingi osa temast tahtis kindlasti saada lumeks, aga ometi, kust võis kuningatütar teada, kui palju on liiga palju lund, kust võis ta teada, et ta just nüüd sööb lund juba liiga palju? Kus on ontoloogiline piir saamise ja olemise, kuningatütar-olemise ja lumeks-saamise vahel? Ning kus on ontoloogiline piir lume ja vee vahel? Ainult sina võid seda öelda, ja ainult siis, kui vaadates voolavaid kevadevesi tuleb sulle meelde too imelik kuningatütar – sest kui kuskil üldse on piir, siis ainult siin, selles tagasihaaravas meenutuses. Olevikulist piiri saamisel ei ole, aga tal on meenutuse piir, mis ütleb, et see vesi oli enne ikkagi lumi, ja see lumi – kuningatütar. Piir on seega müütiline, tema mõõde pole mitte olevik, vaid igavik, mitte Chronos, vaid Aioon.

Ontoloogilist apostroofi on Kaplinski seletanud nõnda: „Liivi luuleilmas isiksuse jäävuse seadus ei kehti. Selles mõttes on minu meelest oluline panna tähele sedagi, et seal on isiksuse piirid ja keskpunkt juba lähte­seisundis, ilma muutusi läbimatagi omajagu teistsugused ja hägusamad kui igapäiselt. Välispidi avaldub see isikuliste asesõnade isemoodi kasutamises. Sina tähistab autorist erinevat isikut (eriti naist) ainult mõnes luuletuses. Enamasti aga on sina luuletuses keskne isik – ei saa aga nimetada seda autoriks ega kellekski teiseks siit argiilmast. Pigem on see sina Liivi mütoloogias üks keskkujusid, kes peab kandma isiksuse jäävust ja kellele tihti on antud ka lunastus sellest – „sinust saab päikesemuld”.”^[12]

Kerkib küsimus, missugust „isiksuse jäävust” apostroofiline sina ikkagi kannab, juhul kui „isiksuse jäävuse seadus” enam ei kehti? Kas Kaplinski räägib siin iseendale vastu? Ilmselt siiski mitte. Need kaks jäävust on siin kaks ise asja. On päris selge, et „isiksuse jäävuse seadus” kehtib siin selle kohta, mida me tänapäeval nimetame inimese identiteediks, või tema egoks, kindlalt määratud personaalseks kujuks, mis kuulub mingisse rühma ja vastab teatavale sotsiaalsele mudelile, psühholoogilisele kirjeldusele. Kui see kuju ei püsi, pole isiklikust identiteedist mõtet rääkida. Hoopis teine asi on aga sina, kes on üks Liivi mütoloogia „keskkujusid” ning peab „isiksuse jäävust” ühtaegu kandma ja osutama sellest vabanemisele – ehk teisisõnu, ta peab identiteeti toetama, aga samal ajal aitama seda ka ületada. Kes on see sina? Kes sa oled?

Sellele küsimusele vastamiseks peab abi otsima psühhoanalüüsist. Lacanlik analüütik Clotilde Leguil on sama teemat käsitlenud raamatus „Ma-ise: identiteetide ületamine”, mille fookuses on digitaalne nartsissism, kuid mis kahtlemata laieneb identiteedi ja teadvustamatuse suhetele üldisemalt. Nartsissismi suuremaid ohte on liigne kiindumus oma identiteeti, sotsiaalsesse enesepilti, usk „isiksuse jäävuse seadusesse”, nagu seda nimetas Kaplinski. Massilise nartsissismi ja enesepildi-armastusega käib kaasas tungiline aplus, lakkamatu selfide tootmise vajadus, mis ei tunne mingeid piire ja juhib pöörasesse enesekordusesse. „Lühiühendusse satub selle käigus aga kõne dimensioon, püüd sõnastada kehastunud teisele oma olemise müsteeriumi,” kirjutab Leguil. „Mängust jääb seega välja „ma-ise” [Je], identiteedi kõige salapärasem, alati käest kadunud osa. Selle asemele tuleb puht nartsissistlik identiteet, kas mina = mina või mina = teine, või siis „kas mina või teine”, mis tähendab kokkuvõttes sedasama.”^[13] Identiteet on nüüd otsekui soomusrüü, mis hakkab subjekti lämmatama, hävitades võimaluse igatseda midagi muud, igatsuse olla midagi muud kui see, mis ma juba olen. Kuid just see igatsus loob ruumi, kus saab ilmuda „ma-ise”, ületades valmis identiteedi, enesepilti vangistatud ego.

Hakkame nüüd tasapisi aimama, miks „isiksuse jäävuse seadus” on hoopis teine asi kui sina, see müütiline „keskkuju”, kes ilmub õige mitmetes Liivi varase perioodi luuletustes. Sest identiteet ei tohi siin olla püsiv. Saamise-luule peab sellest soomusrüüst vabanema, et igatseda midagi muud kui see, mis juba on, saada millekski muuks kui ollakse. Vikerkaarekurbus ei ole seega sugugi rusuv, vaid hoopis raviv kurbus; see ei paku ka mingit lohutust, sest nagu Kaplinskigi ütleb, „Liiv ei lepi ainult kompensatoorse maailma ehitamisega”, vaid „tegeleb küsimusega teisest ja paremast olemisest”.^[14] Kuningatütar ei söö lund mitte selle­pärast, et see teda lohutaks; ta ei tahagi olla kuningatütar, kes kunagi ei naera, kes sööb ainult mõõdukalt lund, et toituda tervislikult ja jääda ikkagi kuningatütreks, mis siis, et igavesti depressiivseks, läbipõlenud kuningatütreks. Vastupidi: ta sööb just liiga palju lund, sest ta teab, et kõik kuningatütred, kes söövad liiga palju lund, saavad ükskord ka ise lumeks ega jää kuningatütreks.

Lumi on kuningatütre igatsus olla midagi muud, teise olemise igatsus. See igatsus on metamorfoosi igatsus, lumeks-saamise igatsus, ja kuningatütar saabki lumeks, temast saab metamorfoosi tütar. Ometi ei ole jäävust siingi, sest ta ei jää ka lumeks, vaid kaob veeks. Neid vulisevaid kevadevesi vaatadki sina. Ja sinule esitatakse küsimus, juba teine retooriline küsimus: kas sulle meenub midagi? Midagi imelikku? Tõenäoliselt mitte, sest need on ju lihtsalt veed, vulisevad kevadeveed. Aga juba meenutamise võimalus ise ütleb, et kunagi oled sina seda teadnud. Kunagi teadsid sa kuningatütart, kes armastas süüa lund. Seda kuninga­tütart ei ole enam, sest ta sai lumeks, ja kevadel kadus veeks. Aga ometi võib ta sinule meelde tulla. Ja siis tuleb sulle meelde, et sina oled ikka sina, sest sa mäletad isegi seda imelikku kuningatütart. See sina ei ole identiteet. See ei ole ka saamine, vaid „saamise olemine”, mille tõttu olemine seisnebki lakkamatus taastulekus saamisena.^[15] Sina on niisiis ühekorraga jäävus ja keskkuju ning lakkamatu vabanemine nendest. Sina on ka see, mille tõttu ma võin olla „ma-ise”, aga ei pea kellekski jääma, isegi mitte kuningatütreks. Sest identiteet on kuuluvus ja nõuab määratlust, aga sinul ei ole kuuluvust, sest sina oled ainuline.

6

Igal tugeval luuletajal on häid tekste. Igal tugeval luuletajal on vägevaid tekste. Igal tugeval luuletajal on pööraseid tekste, ja siis on igal tugeval luuletajal veel erakordseid, ainulisi tekste, mida ei saa segi ajada ühegi teisega, sest siin joonistub välja puhas erinevus, erinevus kui ontoloogiline printsiip, mida me just luuletuse vormis eriti läbitungivalt tajume. Sest luuletus on keelelise erinevuse kõige radikaalsem manifestatsioon. See luuletus peab olema lühike; tema joonis peab olema selge; tema taust peab olema hämar; ja temas peab olema igavese taastuleku jõud, midagi vastupandamatut, korraga ülimalt lihtsat ja täiesti mõttetut, sest ta tuleb otse põhjatusest, sealt, kuhu me niikuinii minna ei julgeks, sest ega me sinna niikuinii ju ei ulatakski. Nõnda on sellistes luuletustes, hoolimata nende ainulisusest, ometi midagi väga sarnast – ja neis on midagi väga sarnast ka kõikide teiste luuletustega, kas või juba sellepärast, et nad kõik on erinevad sarnasel moel, ja mitte sarnased erineval moel. Ehk nagu selgitab Gilles Deleuze: „Just erinevused on alati need, mis sarnanevad üksteisega, on analoogsed, vastandlikud või samased: erinevus on kõige taga, aga erinevuse taga ei ole midagi. Iga erinevuse osaks on minna läbi kõikide teiste ja „tahta” ennast või leida ennast kõikide teiste kaudu. Just sellepärast igavene taastulek ei tekigi teises järgus, ei tule hiljem, vaid on juba kohal igas muunduses, on kaasaegne sellega, mida ta tagasi toob.”^[16]

Toomas Liivil on väike hulk luuletusi, mis sarnanevad omavahel just selle poolest, et nad erinevad kõigest muust, mis eesti keeles varem või hiljem on kirjutatud. Need on kosmilised saamise-luuletused, mis sirutuvad otse põhjatusse, ilma sinna loomulikult jõudmata – kuid vastuseks saabub põhjatusest üks hälbiv liikumine, igavese taastuleku hingus. Sellised tekstid on „Kes sa oled”, „Lumehunt kirikuaias”, „Ussilille saamine”, „Kadakaokkad helisesid”, „Katkise tiivaga ingel” ja „Kas ta seda tahtiski”. Kõik need palad on lühikesed, kõikides figureerib salapärane sina, kõik sisaldavad viidet mingile pöördumatule muutusele, kuid ilma apokalüptilise paatoseta. Paatose asemel on erinevus ise. La différence est derrière toute chose, mais derrière la différence, il n’y a rien – erinevus on kõige taga, aga erinevuse taga ei ole midagi. Äratundmine, et igavene taastulek on juba kohal igas muunduses, igas metamorfoosis, et ta on sellega kaasaegne, muutub siin ehmatavalt kirkaks, peaaegu käegakatsutavaks. Sellele äratundmisele toetub ka enamik teisi Toomas Liivi varaseid luuletusi, mis ei mõju ehk niisama veenvalt, aga erinevad üksteisest ometi analoogsel viisil.

Siin võikski analüüsi lõpetada. Kui aga tahaksime luuletust „Kas ta seda tahtiski” paigutada Toomas Liivi loomingu mõnevõrra hõlmavamale taustale, ilmub kaks põrpivat momenti. Esiteks, pärast varasemate luuletuste ilmumist toimub Liivi luules pööre. See pööre tuleb selgesti nähtavale 1981. aastal ilmunud raamatus „Fragment”, mille tonaalsus on otsustavalt muutunud. Kosmiline saamise-luule on täiesti kadunud. Müüdi asemel valitseb Liivi teksti nüüd fiktsioon, fiktsionaalsed motiivid, situatsioonid ja tegelased. Vilksatavad päris­nimed, nagu Charley Brown, Ewa, Eloise; aksessuaaridena ilmuvad ajaloolised isikud, nagu Hemingway ja Franz Kafka. Fiktsioon on aga müüdi põhimõtteline vastand. Müüt esitab võimatu jutustuse, mis on ometi tõelisem kui reaalsus, elavam kui elu ise; fiktsioon seevastu esitab tõepärase jutustuse, mis näib vastavat tegelikkusele, aga mida siiski päris tõsiselt ei võeta, sest lugu põhineb jäljendamisel. Müüt ei jäljenda midagi, ta on ise tõeline, ja kui ta kasutab fiktsionaalseid elemente, siis on neid lihtne välja vahetada; müüt ongi erinevus, mis on küll kõige taga, aga mille taga pole enam midagi. Hoopis teine lugu on fiktsiooniga, mis nõuab võimalikult palju identsust, samasuse elementi: ilma samasuseta laguneb fiktsioon koost, sellest jäävad järele ainult räbalad, või siis hakkab läbi kumama tõelisus, millest kõik alguse saigi.

Liivi hilisem luule kümbleb lakkamatult samasuse elemendis. See ei ole enam saamise-luule, millest kirjutas Kaplinski, kuid mitte veel ka olemise-luule; see on samasuse-luule, millesse erinevus sekkub ainult salamisi, varjatult, õõnestavalt. Erinevus on siin justkui saladus, mida aeg-ajalt lastakse mõnuga vilkuda. Selleks kasutab Liiv nüüd väga teatraalseid vahendeid, groteskset lavastuslikkust (hea näide on „Hemingway’ga topeltwhisky”, mis päris õelalt karikeerib macho-menta­liteeti^[17]), ja samuti häälikulist instrumentatsiooni, absurdselt kuhjuvat algriimi, mis mõjub heakõla paroodiana. Liivi luule põhivõtteks saab klassikaline iroonia, mis väljendab teatavat ideed selle eitamise kaudu; ehk nagu on öelnud Vladimir Jankélévitch, „iroonia on võlts tagasihoidlikkus, võlts naiivsus ja võlts hooletus”.^[18] Just selline võlts naiivsus vohab kogu Toomas Liivi ­hilisemas luules, ulatudes aeg-ajalt vallani, mida võib nimetada „silmakirjalikkuse halvaks südametunnistuseks”.^[19] Kõik see kannab oma ajastu märki ja on ehk täna­päevalgi paiguti lõbus lugemine. Kuid ühtlasi on see jahmatav kannapööre, täielik vastand Liivi varasema loomingu tuumale. Uks on kinni löödud, müütiline saamise-­luule asub nüüd teispool piiri, millest enam üle ei astuta.

Teine põrpiv moment ilmub Toomas Liivi kriitilistes kirjutistes, mis asetuvad järsult Liivi kui luuletaja loomingu vastu ja distantseeruvad sellest, võttes silma­nähtavalt negatiivse või vähemalt iroonilise hoiaku. See paistab selgesti välja 1981. aastal Keeles ja Kirjanduses ilmunud manifestist „Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi”, kus Liiv materdab kõike, mida ta nimetab modernse luule „tunnetusväärtuseks”, „vigurdamiseks”, „snobismiks”, koguni „šarlataansuseks”, ja tõstab selle asemel esile „hingehakkavust”, „elamusväärtust”, „hästi ranget värsi­mõõtu ning raudseid riimiskeeme”.^[20] Eeskujuna tsiteerib Liiv Friedebert Tuglase halva kuulsusega arvustust Ernst Enno „Uutele luuletustele” 1909. aastast, kus Tuglas kritiseeris Enno (õigupoolest küll lõppriimilist!) luulet ja olümposlikult manitses: „Kui ka vaba värsi vormi siin ja sääl edasi kultiveeritakse, siis peab teadma, et see ainult proosa edu tähendab, luuletusele aga kasuta on. Sest proosale on ju täiesti ükskõik, kas teda risti või põiki kirjutatakse.”^[21] Väidetavat „šarlataansust” nuheldes kirjutab Liiv: „Eelarvamus, et mingi pala nimetamine luuletuseks annab sellele juba iseenesest teatava esteetilise prioriteedi, on meieni jõudnud ajast, mil eesti talupoeg sai oma üleastumiste eest mõisatallis sõna otseses mõttes naha peale.”^[22] Siin tekib juba kahtlus, et Liiv mängib mingit topeltmängu, sest naiivne toon on kuidagi võlts. Kahtlus saab päriselt kinnitust küll alles paarkümmend aastat hiljem, kui ta karmilt arvustab omaenda luulekogu „Achtung” ja leiab, et „Liiv kirjutab mingi lühikese (proosa)teksti ja trükib selle värsigraafikasse, s.t. paberkandjale paigutuva rea pikkus on lühem ootuspärasest. Ootuspärane on aga loomulikult proosa.” Järgneb kategooriline hinnang: „Niisiis. Toomas Liivi luule lähtepunktiks on – „luule” kui pettus, „luule” kui sulitemp, „luule” kui proosa. Või isegi proosa kui „luule”.”^[23] 2000. aastal on proosa madaldamine ja luule õilistamine mõistagi täiesti ajast ja arust. Liiv esineb siin justkui kloun, kes meelega püksid rebadele laseb, et paljastuks lillelistes aluspükstes tagumik.

„Kas ta seda tahtiski” asetub seega hilisema Liivi taustal konteksti, mis teksti kosmilist haaret veelgi võimendab. Kontrast muudab ainulisuse üksnes eredamaks. Luitunud samasuse-luule kõrval mõjub varane saamise-luule ebatavaliselt värskena. Kinnitust saab muide ka hüpotees, et Liivil oli kombeks loendada silpe: „Fragmendis” leidub sonetisarnaselt kujundatud tekst „154 silpi luulet”, kus silbiarv ridades samalaadselt varieerub (11+11+11+11//12+10+10+10//12+12+10//12+12+10). See parodeerib ilmselgelt üksteistsilbikut, mida kasutas sonetis Petrarca ja hiljem Plejaadi luuletajad Prantsusmaal. Teksti sisu näib otseselt kujutavat samasuse-iiveldust: „Ainus / tundmus, mida tundsin, oli läilus.”^[24] Ei ainsatki metamorfoosi, ja isegi mitte lund, kuningatütrest rääkimata. Liiga palju on ehk tarvitatud ainult alkoholi, sest luuletuse mina on purjus, seisab trepi­kojas ja, imelik küll, „ei oksendanud”. Kuskil ei paista apostroofilist sina. Aga kuidas sa saaksidki paista, kui sa just praegu kuulad voolavaid kevadevesi, ja sul on kummaline tunne, et kohe-kohe tuleb sulle midagi meelde.

---

^[1] Ilmus esmakordselt luulekogus „Kurbus vikerkaarest” (Tallinn, 1971, lk 18) ning hiljem muutmata kujul koondkogus „Luuletused 1968–2002” (Tallinn, 2003, lk 49).

^[2] Vt: Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood. Koostanud, toimetanud ja kommenteerinud U. Sutrop. Tallinn, 2018.

^[3] V. Propp, Imemuinasjutu ajaloolised juured. Tlk M. Arukask. Tartu, 2022, lk 396.

^[4] Sealsamas, lk 400.

^[5] Sealsamas, lk 406.

^[6] Kinder- und Haus-Märchen. Gesammelt durch die Brüder Grimm. Berliin, 1812, lk 308–310.

^[7] Eesti muinasjutud I : 2. Imemuinasjutud. Koost. R. Järv, M. Kaasik, K. Toomeos-Orglaan. Tartu, 2014, lk 341.

^[8] Sealsamas, lk 253–254.

^[9] J. Kaplinski, Toomas Liivi muutumiste maailm. Looming 1973, nr 1, lk 146.

^[10] Sealsamas, lk 147.

^[11] J. Kaplinski, Toomas Liivi muutumiste maailm, lk 148–149.

^[12] J. Kaplinski, Toomas Liivi muutumiste maailm, lk 150.

^[13] C. Leguil, „Je”: Une traversée des identités. Pariis, 2018, lk 116.

^[14] J. Kaplinski, Toomas Liivi muutumiste maailm, lk 151.

^[15] D. Lapoujade, Deleuze, les mouvements aberrants. Pariis, 2014, lk 86.

^[16] G. Deleuze, Erinevus ja kordus. Tlk M. Ott. Tartu, 2014, lk 110.

^[17] T. Liiv, Fragment. Tallinn, 1981, lk 14.

^[18] V. Jankélévitch, L’Ironie. Pariis, 2005, lk 92.

^[19] Sealsamas, lk 122.

^[20] T. Liiv, Tekst teeb oma töö. Arvustusi ja artikleid 1976–2009. Koost. E. Lindsalu. Tallinn, 2011, lk 56–65.

^[21] T. Liiv, Tekst teeb oma töö, lk 62.

^[22] Sealsamas, lk 63.

^[23] Sealsamas, lk 126.

^[24] Liiv on parodeerinud ka jambilist värsimõõtu. Sellised on banaalsusega epateerivad Eloise-luuletused „Fragmendis” (lk 12, 44 ja 45) ning õigupoolest juba masendavalt lame „Melanhoolia” raamatus „Kurbus vikerkaarest” (lk 57), mis Kaplinskit sedavõrd häiris, et ta nimetas selle väljenduslaadi „suleosava koolipoisi tasemeks” (Toomas Liivi muutumiste maailm, lk 153).