Mis on kerge

Tundsin rõõmu. Suurt rõõmu.
Tundsin, kuidas lumi tuulega ninna lendab.
Nagu peenike, tihe liiv.
 
Ja linn on täis kõrberändureid.
Tõsiseid.
 
Tundsin kuuma rätikut näol, värskelt
niidetud habemel. Hetkeks pimeduses,
nagu väga isiklikus augustiöös.
 
Tundsin inimesi ära.
Nägupidi. Ikka
väga tõsiseid.
 
Ja tundsin rõõmu, sest on julgustav,
kui elu nii tõsiselt võetakse.
 
Tundsin naeratuse ära.
Oma põskedega.
 
Naeratus on alati
väga põsine asi.
 
Tundsin, et ei jaksa teda täna
omale hoida.
 
Ja kauplusesse kostis kellegi
palavikuline oreliharjutus.
 
Tundsin taldadega, kuidas ta armastab
madalaid registreid.
Kuidas see tõstab kõrgemale.
 
Nüüd jäi üle vaid sammud õiges suunas seada.
 
Ja ma tundsin, kui kerged on 
seljakotis raamatud.


Kui vaatan tuld. Sind.

Tuli armastab nii palavalt,
et söestab.
Vesi nii voolavalt,
et uputab.
 
Maa nii raputavalt – 
pind 
kaob
jalge alt.
 
Õhk armastab nii värskelt,
joovastavalt,
lämmatavalt – 
silmist lööb tuld!
 
Sina. Vaatad silma nii,
et söestun,
upun,
 
kaon.
 
Sina, kirjuta!
Üle vete 
pudelipostiga.
 
Ja leia. 
 
Ma hingan.


Õmblejale

Kui öeldakse: „Oh, mul on kõik olemas,
pole mul midagi vaja”,
siis enamasti valetatakse.
Alandlikult, aga valetatakse. 
 
On nõelteravaid momente,
kui sellest kohe aru saad.
 
Mõni minut tagasi küsiti minu käest,
kas tean mõnda head luuletust,
mis võiks sobida lugemiseks
teatri 65-aastaseks saavale õmblejale.
 
Just see on mul puudu.
Üks hea luuletus õmblejale
kuluks just nüüd marjaks.
Hea meelega annaks ära, aga
mida pole, seda pole.
 
Pole luuletust, mis sobiks õmblejale sünnipäevaks. 
 
Tean üht väga head luuletust Õmblejannale
matusepäevaks. Herberti, poola meistri, luuletus.
Seal sajab vihma ja luuletaja ütleb ilusti ja väga õigesti,
et vihm õmbleb maad taeva külge.
Aga sellest ei tule midagi välja.
 
Ma mõtlen, et mis siis sellest, kui välja 
ei tule.
Parem on ikkagi õmmelda.
Õigem on mitte jätta õmblemata. 
 
Mine sa tea, äkki tükk taevast 
jääb ikkagi
külge…


Mõtlesin su peale

Kui nägin üht meest jõe ääres
toimetamas kiire voolu juures,
midagi või kedagi püüdmas,
võib-olla kellegi pilku,
siis mõtlesin su peale
      … 
 
Kui nägin kaht kaheaastast,
üks hele ja teine tume,
käest kinni hoidmas, naermas
ja üles-alla hüppamas,
lihtsast kahtlusteta elurõõmust,
siis mõtlesin su peale
      …
 
Kui olin astunud põrandal ja kuulnud
kusagilt juba ammu tuttavat naginat,
avanud pudeli punast veini
ja valanud liiga suurde klaasi,
siis mõtlesin su peale
      …
 
Kui olin hädas oma näitemänguga,
mida olin ammu lubanud, aga seda ei tulnud
ega tulnud, sest mul oli jälle suur hirm,
siis, palun vabandust, mõtlesin su peale
      …
 
Kui hakkasin seda kõike kirja panema, 
siis taipasin, kui palju ma olen mõelnud
inimeste peale, aga nad ei tea sellest midagi.
 
Nii palju on maailmast veel avaldamata.
Ja nii paljud nimed jäävad väljapoole
seda luuletust… aga midagi pole parata.
 
Kui lõuna ajal muutus terve tänav
ainsa avatud kõrtsi pikaks laudkonnaks
ja tundsin, et korraga suudan absoluutselt
kõike märgata ja meelde jätta,
siis mõtlesin su peale
      …
 
Kui kuulasin, kuidas mootorrattad põrisevad.
Kui märkasin, kuidas nad siin sõidavad lausa sulnilt,
vaoshoitult, lugupidavalt, üleni teel olevalt,
siis mõtlesin su peale
      …
 
Ning päevale tagasi vaadates taipasin, et olin 
hommikul ärgates ju mõelnud, et ei jaksagi 
eriti elada, veel üks üks päev!, ning
tundnud tumedat koduigatsust,
ent kuidagi läks see jälle mööda, tõusin üles, pesin
end ööst ja asusin teele. Saades aru, et seegi
on osa palverännakust. 
 
 
Ja päevateekonna lõpus viskasin käed ümber puu ning kallistasin 
kõvasti ja tundsin, et ma olen elus ja ei saa sellest kuidagi küll. 
Ja et mina ei ole esimene, keda seesama puu vastu kallistab. 
 
Siis mõtlesin ma sinule.