„Sa peaksid rohkem lugema. Värske Rõhu päevikute raamat”.
Koostanud Hanna Linda Korp ja Saara Liis Jõerand.
Värske Raamat, 2025. 271 lk.
„Sa peaksid rohkem lugema” on šarmantselt mitmetahuline kogumik, mis sisaldab kahekümne noore kirjutaja päevikut, mis on Värskes Rõhus ilmunud vahemikus 2013–2024. Kakskümmend on igati sümboolse tähendusega: päevikute raamat anti välja tähistamaks Värske Rõhu 20. sünnipäeva, valides sinna sama arvu tekste, kuigi alates 2013. aastast on ajakirjas avaldatud ligi 60 päevikut. Kogumiku tekstid ei ole kronoloogilises järjestuses ega grupeeritud temaatiliselt, nii et raamatu võib lahti lüüa suvalisest kohast ning lasta sõnadel end kanda ühte kohta ühel ajastul ühe kirjutajaga. Ka kogumiku eessõnas julgustab üks koostajatest, hiljuti Värske Rõhu peatoimetajaks valitud Saara Liis Jõerand, ringi vaatama, uudistama: „Peatu siis korraks ja vaata ringi. Kes siin elab? Kuidas ma ennast siin tunnen?” (Lk 8.)
Taoline „kontrollitud kaos” on igati stimuleeriv, kuna kutsub lugejat üles looma süsteeme väga erinäoliste päevikute mõtestamiseks ja üksteisega sidumiseks. Ühiseid motiive neis vaieldamatult on, ning tõenäoliselt rohkem, kui koostajad ise tekste valides oskasid loota. Intellektuaalse trenni eesmärgil pakun päevikute paigutamist x- ja y-teljele: horisontaalne skaala x peegeldab enda või välismaailma refleksiooni ning y omakorda seda, kui suurt rolli ja tähelepanu osutatakse ümbritsevate inimeste tegevustele, sõnadele, tunnetele.
Vaatleme lähemalt: esimese skaala puhul on keskne küsimus see, kas päeviku autor keskendub enda subjektiivsele minale ja vaatab „sissepoole”, tuues tekstis esile oma aistinguid, unenägusid, (intiimseid) elamusi, või on mina tema jaoks tööriist, millega reaalsust lahata. Teisisõnu, kes on päeviku „vaatlusobjekt”, kas sisemine või välimine maailm? Selle vaatevinkli rakendamisel võib paigutada tekste üsna edukalt erinevatele skaalapunktidele: näiteks on tugeva eneserefleksiooniga Elisabeth Tiidelepa, Margit Lõhmuse ja Liisi Rünkla päevikud, kust saab üsna hea sissevaate nende vaimsesse ellu, aga üldised olmedetailid (nt mis linnas toimub tegevus? kas ja kus nad parasjagu õpivad-töötavad?) jäävad avamata. Vastupidiselt mõjuvad tekstid, kus autorit on näpuotsaga, aga värvikirevat välist maailma kulbiga, näiteks Terje Toomistu, Ove Averini ja Henri Otsingu ning Jüri Metssalu omad. Skaala keskele jäävad minu hinnangul 50/50 lähenemisega päevikud, nagu näiteks Sanna Kartau, Kaarel Aadli ja Lydia Risbergi omad.
Vast ei üllata, et esimesest äärmusest võib leida pigem luuletajaid, samas kui teise langevad pigem akadeemilise suunitlusega kirjutajad (loomulikult on ka erandeid): luuletaja kaevub oma sisemaailma, teadur kannab aga paberile ülima entusiasmiga torgitud reaalsust. Samas võivad muidugi mõlemad lähenemised eksisteerida koos nii ühe kirjaniku kui ka teose sees.
Y-telje skaalat võib poolnaljaga nimetada „sotsiaalsuseks” ning selle raames saab vaadelda, kui suurt rolli mängivad päevikutekstides teised inimesed. Kas kõrvaltegelased on üksnes tapeet või on nad kohati ehk suurema tähtsusega kui päeviku autor ise? „Enesevaatlejate” leeri veavad näiteks Sveta Grigorjeva ning e.g.s-i päevikud, kus ümbritsevad inimesed (vanemad, poliitikud, koolipsühholoog) on mainitud suuresti selleks, et selgitada autori loomingulist ja vaimset seisundit. Samal ajal võib aga teise äärmusesse paigutada näiteks Eva Mustoneni teksti, kus autor kasutab kolmandat isikuvormi lausa enda kohta, muutudes seeläbi ise „teiseks inimeseks”. Siinpuhul on loogiline küsida, ega need kaks telge omavahel ei kattu. Kas oleks mõistlik eeldada, et välismaailmale orienteeritud päevik on ühtlasi ka sotsiaalsem, sest seal on mainitud hulganisti teisi inimesi? Mitte päris, kuna vaadelda tuleb mitte üksnes kõrvaltegelaste arvu, vaid ka nende olulisust tekstis. Võtame näiteks Ove Averini ja Henri Otsingu ning Jüri Metssalu päevikud, mis said eespool paigutatud x-teljel ühte kategooriasse. Y-teljel leiaksime nad samas skaala eri otstest: Ove Averini ja Henri Otsingu päevikus teisi inimesi peale Aquino Thomase õieti ei ole. Jüri Metssalu Lõuna-Harju kogumiskäikude ülestähendustes on aga Adra taadil suurem „eetriaeg” kui pea kõigil teistel päevikus mainitud isikutel kokku.
Minu kirjeldatud süsteem on vaid üks võimalikest, kuna lugeja saab neid soovi korral luua ise hulgi juurde, mõõtes näiteks eri päevikute ühiskonnakriitilisust, poliitilist aktiivsust/passiivsust, orienteeritust inimsuhetele või sootuks kirjutamisvaevade ehk tippimistuhude raskust. Just see teebki päevikute kogumiku intellektuaalselt hõrguks: raamatut on võimalik lahti võtta nii- ja naa- pidi, sõltuvalt sellest, mis kedagi huvitab. Samuti mõjub väga värskelt vormikirevus: tekstid ei ole sugugi klassikalises mõttes päevikusissekanded, mis kirjeldaksid piinliku täpsusega hommikusööki või busside sõidugraafikut (sellele on heas mõttes vast kõige lähemal Priit Põldma), vaid pakuvad nii kujundlikke kõrvalepõikeid (Mirjam Parve), tabavaid aforisme (Sveta Grigorjeva), mõttevoogu (Gregor Kulla) või dialoogi (Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba).
Kogumiku tugevus seisneb ka selle avaldamise eetilisuses, mis on päevikužanri puhul mõnevõrra haruldane. Üldjuhul käib päevaraamatute kirjastamisega kaasas – eriti kui nende omanik on natuke tuntud ning surnud – tugev eetiline dilemma, mille keskmes on nõusoleku puudumine teksti avaldamiseks. Teadaolevalt nõudis Franz Kafka oma päevikute, märkmete ja käsikirjade põletamist pärast tema surma, kuid nüüd on tema intiimseid päevaraamatuid võimalik soetada Rahva Raamatust vaid 24,51 euro eest. Sama on Sylvia Plathiga, kelle puhul ei ole teada tema soovist päevikuid avaldada, kuid vaatamata sellele konkureerivad need müügiedu poolest tema tuntuimate teostega „Klaaskuppel” (1963) ja „Ariel” (1965). Samas tasub mainida, et autori nõusolekust prioriteetsemaks peetakse siiski ajaloolist väärtust, mis peaks teatud oludes üle trumpama isiku (hauatagust) privaatsusõigust. Näiteks Amos Goldbergi 2017. aasta monograafia „Trauma minavaates: päevikupidamine holokausti ajal” („Trauma in First Person: Diary Writing During Holocaust”) toob välja, et ilma päevikuteta poleks olnud võimalik mõista halvavat lootusetuse tunnet, mis selgitab juudi kogukonna nõrka vastupanu neid hukkavale režiimile. Sama põhjendus tuuakse esile ka palestiinlase Sami ’Amri päevikute (1941–1945) avaldamisel: ilma vahetu kirjelduseta on raske mõista palestiinlaste identiteedikriisi, mida võimendas Briti koloniaalvõim vahetult enne nakbah’t.
Värske Rõhu kogumiku puhul on esiteks autorid ise saatnud päevikud avaldamiseks, teiseks on tekstidel vaieldamatu ajalooline väärtus. Lisaks noorkirjanduse üldisele seisule peegeldavad nad näiteks nii eri linnade kohvikukultuuri (Kaarel Aadli), raamatupoodide suhtluskultuuri 2017–2020 (Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba) kui ka meditsiinitöötajate oskamatust teadvustada, et naine on ka inimene, kes eelistaks elada ilma hulluks ajava valuta (Isabel Mari Jezierska). Teisisõnu, täpselt nagu kogumikku arvatud tekstid peegeldavad autorit tema konkreetses loomingulises arengujärgus, annavad nad suuremal või väiksemal määral ka pildi ajastust.
Eraldi tähelepanu tahaksin pöörata kogumiku pealkirjale „Sa peaksid rohkem lugema”. Kogumiku eessõnas põhjendab Saara Liis Jõerand, et pealkiri sai valitud, kuna see on justkui „korduv, kummitav ja kriipiv refrään noore kirjainimese enesesüüdistustest, hukule määratud plaanidest ja soorituspingest niigi ülekoormatud peas” (lk 9). Pealkirjaks saanud lausejupp on pärit Gregor Kulla päevikust, milles leiabki täistopitud päevakavast tuleneva paanikahoo: kui nauditav meelelahutus on graafiku juba täis ajanud, siis igavavõitu enesearenduseks peab aega leidma.
Raamatut kinni lüües tekib tunne, et pealkirja võiks ka teisiti mõtestada. Näidendis „Ajaloopoisid” („The History Boys”) selgitab inglise kirjanik ja dramaturg Alan Bennett väga tabavalt lugemise olulisust: see tõestab meile, et me ei ole üksi. Lugedes avastad, et mõtted, tunded, vaatevinklid ja läbielamised, mida pidasid ainult enda omaks, on olnud ka kellelgi teisel, mõnikord sajandeid enne sind. „Ning see on justkui väljasirutatud käsi, millest saad kinni haarata,”[1] ütleb Bennett ning temaga on raske vaielda. Jagades Elisabeth Tiidelepa vaimset kannatust, Isabel Mari Jezierska füüsilist valupõrgut või e.g.s.-i halastamatut enesepiitsutamist, haarab lugeja väljasirutatud käest – keset elumerd hulpivas paadis on meid palju.
See käib omakorda käsikäes Värske Rõhu eesmärgi ja missiooniga, mille tõi välja nüüd juba endine peatoimetaja Hanna Linda Korp: anda noortele alles kujunevatele autoritele avaldamiseks platvorm, julgustades samal ajal ka teisi kirjutama, luuletama, arvustama.[2] Päevikute kogumik teeb sedasama: tõestab kõhklevale alustavale kirjutajale, et ta ei ole pooltki nii veider ja sobimatu, kui arvab, ja et žanri vormipiire on võimalik sättida just täpselt nii, nagu parasjagu soovi on. Just sellest sünnib julgus loometegevusega alustada: kõrvuti kahekümne noorkirjanikuga, kes on olnud täpselt samas kohas, lihtsalt veidi teisel ajal.
Seega, sa tõesti pead rohkem lugema – et taaskohtuda meid kõiki ühendava inimlikkusega.
Elagu Värske Rõhk!
[1] A. Bennett, The History Boys. London, 2004, lk 23.
[2] H. L. Korp, S. L. Jõerand, Kogu oma viha, jõu ja empaatiavõimega. Intervjuu Värske Rõhu peatoimetaja Hanna Linda Korbiga. Värske Rõhk 2025, nr 97, lk 65–75.
Lisa kommentaar