Peedu Saar: „Kastimees”.
Paradiis, 2025. 222 lk.
Peedu Saare tänavu ilmavalgust näinud neljas teos „Kastimees” lihtsalt ei luba ennast kuidagi vaadata lahus jaapani kirjaniku Kōbō Abe 1973. aastal ilmunud romaanist „Kastimees”.[1] Juba enne lugema hakkamist toonitab kahe raamatu vankumatut ja sihilikku seost peale identse pealkirja ka tiitellehele paigutatud tsitaat, millega Abe sürrealistlik romaan algab: „Need on kastimehe märkmed. Ma istun praegu kasti sees ja alustan märkmete tegemist.” Lugejal ei ole mitte mingisugust võimalust alustada puhtalt lehelt, talle jääb kaks valikut – teadlikult ignoreerida seda teist, jaapani kastimeest või läheneda Saare romaanile kui Abe paralleeltekstile. Esimest on lihtsam teha, kui Kōbō Abet lugenud ei ole. Saare teoses sisaldub küll mitmeid tsitaate ja pikem selgitus Abe kastimehe olemuse teemal, kuid see on pigem ta enese teosele raami loomiseks, ta valib eeskujult seda, mida soovib. Möödunud sajandi „Kastimeest” lugenuna osutub näiliselt antud võimalus Saare kirjutatut teise teksti põikamata lugeda aga võimatuks.
Annan seega kirjaniku suunavale käele järele ja püüan kirja panna seda, millised mõtted mul kahe teose paratamatus võrdluses tekkisid. Ükski tekst ei sünni vaakumis ja vahelduseks on ju täitsa kena, kui autor sõnaselgelt ja -rohkelt oma inspiratsiooniallikad kirja paneb. Sealjuures tuleb märkida, et peale Kōbō Abe pideva kohalolu on romaanis tsiteeritud või lihtsalt mainitud mitmeid teisigi klassikuid, näiteks Dostojevskit, Genet’d, Maríast, lisaks piiblit. Omaette kahekõnet peavad „Kastimeestes” fotod. Kui jätta kõrvale asjaolu, et Abe oli fotograaf ja kasutas teoses enda tehtud ülesvõtteid, siis on kahe raamatu fotode üldilme ja nende teksti paigutamine äärmiselt sarnased – mustvalged hägusad pildid, mis teksti tegelikult kuigivõrd ei illustreeri. Saare „Kastimehe” lk 150 asuv pilt näikski justkui haakuvat pigem Abe esteetikaga – fotol on kõle ja räpane suurlinna nurgatagune, kus ilmselt aeg-ajalt pesitseb mõni kodutu.
Abe metropol on anonüümne (kuigi arusaadavalt toimub tegevus Tōkyōs), Saare London seevastu on piinlikult täpselt kaardistatud. Peedu Saare „Kastimehes” ongi üks peategelasi London ise. Linn kõige eneses peituvaga, olgu need siis inimesed või umbrohud, on selle raamatu keskmes, täpsemalt siis linn kui maailma hoomatavam ja ligipääsetavam mudel. Ja minajutustaja on kastimees, kes kõike vahendab – linn voolab temast läbi nagu Thames: „[—] Londoni ilu ja uhkus ning üksiti poolte tema hädade põhjus ja algallikas” (lk 25). London on romaani minajutustaja jaoks koht, kuhu ta tegelikult üldse minna ei taha, kuid sisemine sund on paratamatu nagu tõus ja mõõn, ta lihtsalt peab suunduma suurlinna kastimeheks.
Kõigepealt tuleks muidugi mõista, kes ülepea on kastimees. Saare romaani kangelane loeb eelneval Londonis käigul Kōbō Abe „Kastimeest” ja langeb teose lumma, lausa niivõrd, et võtab selle käsiraamatuks oma kinnismõtte teostamisel. Kõigis varasemates Peedu Saare teostes esineb hulkumist või niisama teelolekut, esikromaanis „Pascual” (2018) lausa uitamist Londonis. Tema loomingu arvustajadki on ikka ja jälle rändamismotiivi olulisust esile tõstnud.[2] Nüüd tõuseb autor aga uuele tasandile, jõuab uit-elu meistriklassini, sest kastimeest eristab lihtlabastest hulgustest ja kodututest see, et tal on üks ülesanne või asi ajada, kuid mis asi, selles ei pruugi ta isegi kindel olla (lk 51–52). Abe kastimees elab pappkastis, mis tagab talle kodulinnas anonüümsuse, kuid Saare kastimees füüsilist maskeeringut võõras suurlinnas ei vajagi – linn pakub peale rohke vaatlusmaterjali ka vajalikku varjumisvõimalust.
Vaatlemishimuga aga minu arvates kahe kastimehe olemuslik sarnasus lõppebki, sest kui Abe tegelane on kohati lausa perverssevõitu vuajerist, siis Saare kastimees hindab diskreetsust vägagi: „Üht näruses seisus hulgusepaari jäin nähtavasti ebasündsalt vaatama (küllap see ebaviisakas oligi, olin hajameelne), nii et üks neist, too, kel ümbruse jaoks veel ivake tähelepanu jagus, minuga pragama hakkas. Ehmusin ja kiirustasin edasi. Sajakonna sammu järel pöörasin ringi ja läksin tagasi, vabandasin ja andsin talle mündi – „God bless u!” – ja me läksime ikkagi sõbralikult lahku.” (Lk 149.) Ehk johtub see sellest, et Londoni kastimees on bioloog ja Tōkyō oma fotograaf? Mõlemad on harjunud jälgima, kuid erinevalt. Bioloog säilitab objektiivsuse ja neutraalsuse, fotograaf aga püüab välklambivalguses paljastada ühiskonna sügavamat ja vastuolulisemat tasandit.
London on peale vaatlusobjekti ka koht, kuhu taanduda tegelikkuse eest Eestis, suur kast, millest saab vaadata tagasi oma elule, rahus reflekteerida. Füüsilisse pappkasti pugeda pole vaja, piisab distantsist ja tegevusetusest ehk asendustegevustest. Saare kastimees ei ole vastupidiselt Abe omale juurtetu võõranduja, ta on soe ja tugeva mäluga inimene. Oma elust välja astumine, selle kõrvalejätmine vaba uitajana Londonis teravdab minajutustaja meeli ja loob ootamatuid seoseid minevikuga: „Ning kui sealt elu- või magamistoa poolt siis tuldi, uksekardinaid kõrvale lükates, lõi ninna too eriline iseloomulik lõhn. Lõhn, mille ma kakskümmend viis aastat hiljem vihmasevõitu ja külmal 3. mai pärastlõunal Londonis ühel rahvarohkel peatänaval hetkega ära tunnen. Nojah, jällegi, siin linnas on kõik lõhnad ja ajad ja ruumid olemas, tuleb ainult üles leida. Otsa komistada.” (Lk 99.) Või siis teisal, meenutades Tartut: „[—] siin Londoniski on mul üha õnnelikke tunde, üsna sageli isegi, aga kui ma nüüd lõpuni aus olen, siis nii õnnelik kui kevadel seal kõrtsi ukse taga, tol õhtul, nii õnnelik ma pole siin olnudki.” (Lk 173.) Toimub enda kaotamine, enese teadlik eksitamine võõraste tänavate ja elude rägastikus, et ennast taas leida. Pigem tuletab Saare „Kastimees” meelde selliseid teekondi, nagu on kujutatud Murakami romaanis „Kafka mererannas”. Saare protagonistil ei õnnestu kastimehena võõranduda ei varasemast elust ega ka teda vahetult ümbritsevast. Kahestunud olemus, mineviku- ja tulevikumina, saab üheks seitsme tee ristil, mis jutustajat magnetina tõmbab ja samas pelutab. Peategelane püüab eneses selgusele jõuda: „Miks ma seda teede risti vältisin? Mul ei ole vastuseid.” (Lk 212.) Ja lõpuks annab alla, sest iseennast lõpmatuseni vältida ei saa: „Tule kohe seitsme tee ristile, ootan.” (Lk 222.) Ning seegi kohtumine enesega näib olevat vaid uue teekonna algus.
Tohutu ja äärmiselt tähtis erinevus eesti ja jaapani „Kastimehe” vahel peitub suhtumises ja keeles, mis hoiakuid kannab. Peedu Saar jääb sarnaselt varasema loominguga oma praeguses teoseski vanamoodsalt poeetiliseks unistajaks: „Kusagil Ida-Londonis, [—] päris täpselt ei tea keegi ja üheselt lokaliseeritud see muidugi ei ole, aga kusagil seal, kusagil seal kandis on määratu auk, kuhu unistajad varem või hiljem kukuvad. Asi töötab väga lihtsalt. Unistajad on ju kangesti uudishimulikud. Kõik tahavad päris serva peal ära käia, upitavad, küünitavad, kuni kukuvadki auku. Varem või hiljem. Lihtne. Ma ise olen seda auku näinud ja tean. Välja sealt enam ei tule või kui tulebki, siis juba uus inimene. Kel ohtlikke kalduvusi pole (ebatervet ja ülemäärast unistamist), nemad seda auku ei näe, turistibussi tee võib sellest vabalt mööda viia, aga näha pole midagi. Kel asja vastu sügavam huvi, tasuks sõita veelgi kaugemale itta ning jalutada mööda kaldapealset seal, kus Thames juba vähe laiem ja metsikum. Seal siis uurida jõge. Seadeldisi nimetatakse prügikogujateks, aga ikka ja jälle nopitakse sealt välja ka unistajaid.” (Lk 45–46.)
Jälle on võimatu pühkida peast paralleeli Abe kastimehega, kes ühe versiooni järgi juhuslikult kanalisse kukkus – Saare minakangelane sellisele ohule ju siin (enese)irooniliselt osutab. Abe romaanis tulistatakse, tapetakse, on viha ja kadedust, kirgi, tugevaid emotsioone. Saare kangelane on seevastu buddhalikult tüüne. Isegi kui Saar vägivaldseid situatsioone kirjeldab, ei ole neis räigust ega ängi. Peategelast ründab noortekamp ja see ei tekita temas ei hirmu ega viha, ainult kaastunnet ja mõistmist: „Jumal halasta! Laste viha on ikkagi kohutav, absurdne, selle vastu ei saa ühegi argumendiga. Ja mu hetkeline pahameel asendub üsna kohe millegi hoopis rahutukstegevamaga, mis ütleb, et nemad ei ole süüdi. Aga kes on?” (Lk 107–108.) Saare kastimees ei ole ühiskonnast väljas, vaid vägagi selle sees, ilma konfliktide ja vastandumiseta. Ta kohtub loendamatu hulga inimestega, olgu need siis rändajad või kohalikud, ja kõigiga saab vahetatud sõbralik sõna või isegi joodud üks õlu. Negatiivset hinnangut ei anta kellelegi.
Suure osa romaanist võtavad enda alla enese kaotamiseks vajalikud ajamahukad asendustegevused ning nende kirjeldused, näiteks uneks sobivate kohtade otsimine ja leidmine, millele järgneb üksikasjalik aruanne magamiskoha füüsiliste omaduste, une pikkuse ja kvaliteedi kohta. Protagonist magab pargipinkidel, bussis, hostelites või isegi vanu ajalehti täis konkus, kus uni lehepakkide otsas eriti magus maitseb. Teine, kusjuures mõlemat „Kastimeest” läbiv asendustegevus ja kompositsiooniline võte on seotud kirjutamisega. Kirjutamine esineb füüsilise tegevusena, mõlemad kastimehed muudkui kirjutavad ja eluolust lähtuvalt ka muretsevad pidevalt kirjutusvahendite hankimise üle, selle kirjeldamisele on pühendatud pikki lõike: „Pastakas sai tühjaks. Kas pühapäev võiks olla hea päev uue pastaka leidmiseks? Pastaka otsimiseks sobib pühapäev hästi, aga leidmiseks usutavasti mitte nii väga.” (Lk 108.) Leitud pastakate ja harilike pliiatsitega kirjutatud tekstid moodustavad silmuseid ja sõlmi – registrid vahelduvad, katkevad, põimuvad taas ning pöörduvad kordustena algusse tagasi, nii et lõpuks ei saa enam keegi aru, kes on kes ja milline mina on rohkem mina, kes on päris kastimees ja kes libakastimees.
Peedu Saare „Kastimehes” ei ole kaasakiskuvat narratiivi, midagi ei juhtu, kõik kordub, jääb poolikuks ja õhku rippuma, aga see ei sega vähimalgi määral. Ei ole ka suurt filosoofiat, oma elutõdede pealepressimist, millegi sildistamist – lugeja lihtsalt kulgeb jutustajaga kaasa. Nii saab temastki kõike leebelt vaatlev kastimees. Ja kui raamatu lõpuks on suur hulk mõttekeerutusi ja -sõlmi juba oma töö teinud ning kõik näib segasemast segasem, siis saab lugemist taas otsast alata ja uuele rännakule minna.
[1] K. Abe, Kastimees. Tlk M. Nukke. Loomingu Raamatukogu 2023, nr 32–34.
[2] J. Ross, Oh Sa mu noormehejutustus, kui pagana armas Sa ikkagi oled! Keel ja Kirjandus 2020, nr 7, lk 628–630; P. Sauter, Lugude taastulek. Sirp 26. X 2018; M. Lind, Mõnes unes olen ma kass. Looming 2022, nr 11, lk 1586–1589.
Lisa kommentaar