Luule avab end sõnumi ja pildi sümbioosis. Seda võib nimetada ka keele tungiks ja ilmumiseks kujundis. Ja määravaks pole hoopiski kujundi vorm, avaldumisviis, mis võib olla nii alg-, sise- või lõppriimilisteks värssideks ning salmideks „murtud” tekst, silbilisrõhuline või kõnekeelt matkiv vabavärss või koguni proosa. Nagu näiteks Hermann Brochi „Vergiliuse surm” (e. k 2013), mida kirjanik olevat nimetanud „laialilaotatud (ausgewältzt) luuletuseks”. Tõlkija Mati Sirkel on romaani järelsõnas (lk 490–491) osutanud arvuti tulemusele, mille kohaselt „Vergiliuse surma” lause koosnevat keskmiselt 91 sõnast, ning lisab lugemise mõju kohta, et „kellel sellest lakkamatust laineõõtsest pea pööritama ei hakka, võib sattuda teatud hõljuvasse transsi, milles ilmselt töötas ka autor – hüpnootilises keskendatuses surmale ja selle ürgsetele sümbolitele (lootsik, tõrvik, hobune jne).” Ja veel tsiteerib Sirkel – kelle eestindus üldiselt tõlkimatuks peetavast teosest on maailma keeltes kaheteistkümnes (au tõlkijale ning uhkustunne eesti keele väljendusvõime üle!) – Albert Einsteini kirja Brochile: „Teie „Vergilius” lummab mind… Oluline jääb ikka salapäraseks ja nii alati, seda võib ainult tundega tajuda, aga mitte mõista.”

Luulekujund ongi see, mis jääb üle sõnakujundist, ulatub sõnavälisesse tunde­ilma, kajab muusikalise fraasina, millele võib leida küll nime ja mida saab sel viisil üle kanda mõistmise sfääri, kuid mis jätkab oma teed ka pärast seda lugeja sisekosmose sügavike poole. „Sisekosmose sitke terekäe ulatuses või pigistuses” on oluline fraas Paul-Eerik Rummo „Saatja aadressi” ühest fragmendist, luulekogust, mis on ise kui üks pikk luuletus.

Mina end luuletajaks ei pea, ehkki mäletan end luuletusi kirjutanud olevat juba teismelisena kuuskümmend aastat tagasi, ajendatuna esimesest armuvalust või iluelamuse sõnades kajastamise tungist. Kindlasti oli oma mõju ka teiste luule­tajate loomingu lugemisel. Sellega seoses meenub mulle Austria kultuuriloolase Egon Friedelli (1878–1938) humoorika varjundiga osutus inimkonna üldise kultuuriloo „käivitavale jõule”, milleks on – varastamine (!): „Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastab Philipposelt, Augustinus varastab Pauluselt, Giotto varastab Cimabuelt, Schiller varastab Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub stagnatsioon, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe.”^[1]

Nõnda võis saata minugi toonaseid eneseväljenduskatsetusi, ja on saatnud tänaseni, mõne kirjandusliku eeskuju matkimine. Ent nagu loo sissejuhatuses öeldud, luulekuju võtnud tekstiloomet, resp. poeetilise teadvuse jäljendeid, võib leida mistahes kirjandusliigis või -žanris tegutsevatelt autoritelt. Küllap pärinevad tundelisus, paatos ja passionaarsus, mida minu esseistikast ja proosast kirjutanud kriitikud on täheldanud, sealtsamast, poeetilise teadvuse rajajoonelt.

Vanu pabereid, kaustikuid ja märkmikke sõeludes – sest elu on jõudmas kokkuvõtvasse järku – avastasin aga enda meelest tänagi avaldamisväärse, mitmes mõttes aktuaalse teksti, mille lõpus märgitud daatum annab põhjust teksti mõistmist toetavaks kommentaariks.

Reekviem

Jäi seisma aeg, kui tõelust rappis raju
ja maailm lämbus hallis pilvevöös.
Me nägime üht tulukest ses sajus
ja selle poole vallandus me sööst.

Jälk pori muutis puudasteks me jalad
ja pimedus viis tasakaalu meilt.
Me nägime ses ängistavas halas
õrnrohelisi väljasid ja teid.

Nad olid meist nii kaugel nagu päevad,
mil meeli täitis naer ja päiksehurm. 
Me nägime: kõik rajud meile jäävad, 
ja sõjavälja valitseja – surm. 

Must kuristik meilt uusi ohvreid küsis,
ta käega viipas, ahistav ja tumm.
Me langedes vaid silme ees veel püsis
seal kaotsi läinud noore elu lumm.

August 1968

Arvan mäletavat kohta, kus see luuletus on kirjutatud. Ajutiseks kasarmuks mehitatud koolimaja mitte kaugel Lõuna-Uuralites asuvast Orski linnast lõunasse jäävas, nüüd Kasahstanile kuuluvas stepikülas, mille nimigi vastav – Stepnoje. Olin selleks ajaks autojuhina teeninud Nõukogude armees juba ligi kolm aastat, põhiliseks teenistuskohaks Valgevene pealinna Minski õhukaitse vöösse kuulunud õhutõrje raketipolk 3051. Mitmed Eestist polku võetud „nekrutid” olid määratud vedama ZIL-autode järelkärudel S-200 maa-õhk-tüüpi rakette. Aga võimalik, et need olid veelgi vanemat tüüpi, üksnes vedelkütusega tangitavad raketid. Minu teenistusaastad olid ju ikkagi 1965–1968. Kusagil ladudes näib veel nüüdki vedelevat nende relvade modifikatsioone, mida venelased 2022. aastal alanud täie­mahulises sõjas Ukraina vastu ei kasutata mitte lennukite tabamise eesmärgil, milleks need relvad pole enam ammu võimelised, vaid maapealse taristu terroristlikuks hävitamiseks.

Meie autorood, mille eristuseks oli sõjaväeosa numbrile lisatud täht „T”, koosnes tavalistest madelautodest, ühest kiirabiautost, leivaautost, staabi „villistest” ja GAZ-51 raamile ehitatud puitsõrestikuga bussist. Seda viimast ma roolisingi. Iga teenistusaasta juunikuu lõpus „pakiti” rood ešelonile ning sõit läks mööda raudteid Lõuna-Venemaa viljaväljadele Stavropoli krais ja Kubanimaal. Kui sealsetelt põldudelt sai nisu koristatud, jätkus reis kunagisele uudismaale Põhja-Kasahstanis. 1968. aasta augusti algul olimegi väeosaga end sisse seadnud Orski ja Aktju­binski (kasahhi k Aktöbe) vahele jäävas Stepnoje külas, et sealsetest steppidest 1950. aastate algul üles töötatud mõõtmatutelt põldudelt viljasaak elevaatoritesse vedada. Tõsi, selleks ajaks olid põllud nii kurnatud, et kombainid kihutasid neljanda käiguga kilomeetreid, enne kui punkritäis teri kogunes, mida seejärel autokasti tühjendada.

Viljakoristus polnud hoogu õieti sissegi saanud, kui juba osa „transportnikutest” – nii meid, autojuhtidest sõdureid kutsuti – sõidutati Orskis formeeritud ešelonile. Platvormidel ootasid uued, kolmeteljelised, kabiini kõrval õhuvõtuks „korstnaga” Ural-375 marki veoautod. Ees seisis äkk-paiskamine sõjatsooni (vene k марш-бросок) Tšehhoslovakkiasse, mida lääne imperialistid olevat kavatsenud välja rebida sotsialismileerist. Grupp Tšehhoslovakkia seltsimehi olevatki seepeale pöördunud NLKP peasekretäri Leonid Brežnevi poole palvega, et Varssavi kaitseorganisatsiooniga liitunud riigid sekkuksid oma ühendatud relvajõududega ähvardavasse kaosesse ning taastaksid sotsialismileeri ühtsuse. Nõnda polgu „zampolit” ehk polgukomandöri asetäitja poliitilisel alal meile rivistusel lahingukäsku ette lugedes teatas.

Juba Stepnojes endas loeti improviseeritud punanurgas 23. augustil ette väejuhatuselt laekunud kiri, millest selgus, et Nõukogude väekontingent oli kaks päeva varem armeekindral Ivan Pavlovski juhtimisel sisenenud Nõukogude Liidu naaberriiki ning meil, „transportnikutel”, lasub nüüd austav ülesanne, „dislokatsiooni materiaalne tagamine”. Tänapäeval nimetatakse seda logistikaks, aga minusugune 21-aastane nooruk tõlgendas seda lahingute, haavata­saamise või lausa hukkumise võimalusena.

Ma ei mäleta ega tea ühtegi oma eestlasest kaasteelist, kes oleks nelja, kolme, hiljem kahte aastat teenimist Vene sõjaväes võtnud patriootilise kohustusena. Ehkki tuhanded armeesse kutsutud eesti poisid andsid sõdurivande, milles tõotati valmidust elu ohverdamiseks Nõukogude Liidu eest. Rahvusvaheline õigus (Genfi konventsioon), mis keelab okupeerival riigil kasutada okupeeritud alamaid oma sõjalistes operatsioonides, ei kehtinud siis ega kehti ka nüüd vahepeal Nõukogude Liiduks maskeerunud Vene impeeriumi puhul. Ja mida mina võisin üldse toona teada mingist rahvusvahelisest õigusest või konventsioonidest või paljust muustki. Nõukogude Eesti oli meile sünniga ette antud tõelus, see õige väike maa, „millel muuseas on oma valitsus / õige suures maas mille võimsused ja veidrused on meile / kohustuslikud”, kui tsiteerida taas Paul-Eerik Rummo „Saatja aadressi” ühte võtmefragmenti.

Surmahirm naha vahel, sõitsimegi vastu saatusele, mis pidi meid ees ootama Nõukogude impeeriumi vasallriigis Tšehhoslovakkias. Kui jõudsime piirile, mis eraldab tänast Slovakkiat Ukrainast, anti „отбой” ehk häire lõpp. Kõik oli juba toimunud, Praha tänavatel valatud verigi kanalisatsiooni pestud, tšehhid-­slovakid tasalülitatud, mitme naaberriigi tankid ja sõdurid oma töö teinud. Meie jäime paariks nädalaks vedama üle piiri ühest väeosast teise kõikvõimalikku kraami, nagu vene keeles öeldi „от иголки до пушки”, õmblusnõeltest kahuriteni. Seejärel algas tagasitee, mis lõppes oktoobris Lõuna-Kasahstanis suhkrupeedipõldude koristusega.

Aga Stepnoje kasarmus märkmikku kribitud luuletuse rütm ja meeleheide matkib kuulsa vene bardi Vladimir Võssotski (1938–1980) laulu „Trahvipataljon”. Ta oli selle kirjutanud juba 1963. aastal ja laulis seda rämekähiseva häälega kitarri saatel. Kuidagi oli selle esitus meiegi väeossa jõudnud. Igatahes olin laulu sõnad kelleltki maha kirjutanud. Vaevu koos püsiv vihikuleht laulutekstiga on siiani alles. Laul räägib Teises maailmasõjas rünnakuks valmistuvast sõdurite üksusest, mis koosnes endistest vangidest või sõjaväemäärustiku rikkujatest, keda paisati rinde kõige kuumematesse lõikudesse ning kellest vähesed pääsesid eluga, sest „trahvipataljonidel” keelati taganeda. Veebilehelt Vysotsky translated. Estonian on leitav nii selle laulu algupärand kui ka 2020. aastal Paul Oja tehtud tõlge eesti keelde. Miks mulle see laul toona nii korda läks ja miks see liigutab tänagi meeli, on ikka need Vene sõjaväele ohverdatud aastate armid, mida meenutan samuti otsekui karistust.

Mind demobiliseeriti 1968. aasta novembris. Koju jõudnud, sain detsembrikuu Loomingust lugeda katkendeid Paul-Eerik Rummo „Saatja aadressist”. Juba loo algul viidatud reale „sisekosmose sitke terekäe ulatuses või pigistuses” järgneb toonase (okupeeritud, „nõukogustatud”) Eesti seisundi kirjeldus:

maal kus kohalikku keelt halvasti valdav kristus pole ain-
 satki hinge lunastanud ära
maal kus bronetransportööridega toetatud marx pole ühtki
 pärisküsimust lahendanud ära
maal kus isetekkinud eksistentsialism on aastakümneid
 aidanud paljudel oma eksistentsi säilitada ja elada ära

Aga neid ridu ajakirjas polnud. Nende asemel olid vaid mõttekriipsud, mis andsid märku väljajätetest, mõistagi tsensuuri ettekirjutusel. Mina sain „Saatja aadressi” esmalt tervikuna lugeda 1972. aastal ülikoolis masinakirjas maisipaberile paljundatult. Trükis ilmus teos alles 1989. aastal kirjanike liidu kooperatiivi Kupar väljaandel.

Tagantjärele mõeldes, 1968. aastast kõiksugu artikleid ja mälestusi lugedes, mõistan, milline murdepunkt oli see aasta minu eluloos, minu põlvkonna loos, Eesti ja kogu Euroopa sõjajärgses saatuseloos.

Ühes stepikülas noore ja algaja literaadi kirjutatud „Reekviemi” sõnum – see, mis kasvab välja sõnakujundist, tõuseb sellest kõrgemale, vilgub tühjusesse hajuva tähtede reana – pole midagi muud kui olemisjanu virvendus. Igal ajastul erineval kujul pakitsev valuviirg.

---

^[1] E. Friedell, Uusaja kultuurilugu I. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani. Tallinn, 2003, lk 64.