Huvitav, kas ma oleksin sama inimene ilma raamatuteta?
Kindlasti ei oleks ma samasugune inimene, aga võib-olla oleksin üdi poolest sama? Erineksid pisiasjad-pisiasjad, ent mitte tuum?
Võib olla nii, võib olla naa.
Inimesed loevad peamiselt kahte moodi: eesmärgiks kas saada raamatutest õpetust, toetust ja juhatust, mida kasutada päris elus, või hoopis pageda päris elust eemale, lasta mingil hoopis teistsugusel reaalsusel oma teadvus üle võtta ja mitte mõelda sellele, mis on ja mis toimub.
Mina õppisin raamatutest elamist. Algul valimatult ja kõigest. Mis mõttes on olemas lasteraamatud ja siis vanematele ja veel vanematele inimestele suunatud raamatud? Ma tahan kõike teada saada, kõike, kõike!
Lugesin palju, kaugelt üle mulle vanuse poolest määratu, ja kuigi ma ei saanud mõnestki asjast aru – „Krahv Monte-Cristos” oli konkreetne lesbipaar tegutsemas? Ma ei teadnud, et lesbilisus üldse olemas on! –, kuid millest aru sain, sellest piisas.
Kui oli mingisugune süžee, siis mulle sobis. „Luitenaine”? Läks. „Õde Carrie”? Läks. „Madame Ex”? Läks. „Bel-ami”? Läks.
Lugesin lapsena kõike ilukirjanduslikku, mille kätte sain, ja jätsin pooleli väga vähesed raamatud. Ainus, mis mind (peale luule) peletas, olid sarjad. Ühesuguste selgade lõputu joru Tammsaaret, Lutsu või Balzaci jätsin automaatselt kõrvale. Aga sarjad, kus ilmus eri autorite loomingut, ei tundunud õudsed ja sealt haarasin mõndagi. „Seiklusjutte maalt ja merelt” loomulikult, ent ka „Suuri sõnameistreid” ja „Nobeli laureaat” – viimasest polnud selleks ajaks, kui mu metsikud eluõppimis-lugemise aastad läbi said, küll kuigi palju ilmunud.
Europeia ajal olin juba „suur” – üle kümne. Lugesin mingi ajani kõik läbi, kuni miski (see oli üks eesti autor) ei meeldinud. Siis jätsin katki.
„Colomba” ja „Carmen” jätsid sügava mulje. Kindlasti mingil moel kogu isiksust kujundava. Mis on vaprus. Mis jäikus. Mismoodi oma elu nende vahel elada.
„Elu alles ees” rääkis mulle halastusest. Et igaüks on mina. Kogu inimkond. Lohuta ja aita igaüht, nagu lohutaksid ja aitaksid iseennast.
Uus Testament olla ka selle ivaga.
Ma ei tea, mulle mõjus „Elu alles ees” küll rohkem.
Lisaks lugesin läbi kogu eesti keeles ilmunud Shakespeare’i. Ilmselt esimene kättevõetud näidendiraamat temalt meeldis niivõrd, et ühe autori ühesugused raamatuseljadki ei pelutanud.
Õppisin sedasi lugedes igasuguseid asju.
Hiljem neid ümber õppida on olnud ränk töö.
Ilu on imeline kingitus ning kuigi selleta tuleb toime, on ilus olla nii meeste kui naiste puhul suur boonus. Tõenäoliselt tuleb neil huvitav elu, võimalused eriliselt hea olla ja õnnelikud armusuhted samuti. Kui keegi on ilus ja nõme, on see raiskamine – saatus andis nii palju ja niimoodi ta oma andi siis kasutab? Häbi talle!
Alates sellest, et Tuhkatriinu on palju ilusam kui ta kasuõed, lõpetades sellega, kuidas päikesekiir kuldas üle D’Artagnani peened julged näojooned. Ostap Bender oli nii kaunis, et löö või mündile, Robin Hoodi nägusust mainiti vaid möödaminnes, ent siiski. Gösta Berlingi pea hõõgus metsikus ilus isegi siis, kui tema omanik oli nälginud ja poolkülmunud, ning kuigi Scarlett polnud klassikalises mõttes ilus, unustasid selle kõik, kes temaga suhtlesid.
Ilu on võti, korjasin sealt välja, ning hiljem kasvas sellest tõdemus inimesed peavad sind ilusaks, kui sa käitud, nagu oleksid ilus. Kas on üldse nii tähtis inimeste silmis ilus olla, ei olnud enam küsimuski.
Siis õppisin, et kui tahta head ja julgeda selle tahtmise järgi käituda, lähebki lõpuks hästi. Seal oli küll klausel, et sul läheb hästi, kui oled peategelane. Kõrvaltegelastele ei olnud säärane lahendus mõnikord kättesaadav – ent kes siis oma elu peategelane poleks?
Minule lugejana olid kõrvaltegelased tegelikult sümpaatsemad. Eriti nendes XIX sajandi seikluslugudes, mida algkoolilapsena virnade viisi läbisin. Peakangelane oli igav tüüp, aga tema kõrval oli igasuguseid lahedamaid. Ivanhoe ei haaranud, nagunii ta võidab kõik, üldse ei erutanud – aga Front-de-Boeuf selle eest küll.
Leedi Rowena, muide, samuti üldse ei erutanud, aga Rebecca küll. Kuigi leedi Rowena polnud kuskilt otsast peategelane. Naiste rolliga oli neis vanades raamatutes pahasti, aga mind see tollal ei seganud. Elasin kaasa soost sõltumatult.
Oma elu peategelane ma olin. „Ole hea, siis läheb hästi” – selle korralikult selgeks õpitud õppetunni tõttu olen aastakümneid segaduses olnud. Ma olen ju julge, aus ja hea, kus on mu ärateenitud õnnelik lõpp? Ma olen isegi ilus ju?! Vähemalt käitun, nagu oleksin, ja inimesed paistavad uskuma jäävat.
Et julge tuleb olla, õppisin samuti raamatutest. Raamatust „Peetrike” jäi suisa puhas tsitaat meelde: „Peab ju olema julge ja aus?!”
Seda pole ümber õppima hakanud.
Usun ikka veel.
Kui ma ka kõike muud kuidagi kipakalt teen, vähemalt julguse puuduses ei saa mind küll süüdistada.
Vanemaks saades, ütleme kolmteist ja edasi, lugesin ikka sama palju, kuid juba mitmekesisemalt. Elu põhitõed selged (enda meelest), võisin mõnuleda.
Tuli luule, mis aitas sees kraapivat üksildust pidada üldiseks inimkogemuseks. Tulid krimkad ja ohtralt poiste ja meeste hingi uurivat Salingeri ja Vonneguti. Kuna üha uued ja uued raamatud seni omandatud „elutõdesid” kummutama ei kippunud, olid nad hea lahe koht, kus mõnuleda.
Krimkad, lademes krimkasid. Dick Francis, Rex Stout, Agatha Christie, Chandler ja George, Peters ja Simenon. Krimkadega lasin kolmekümnenda eluaastani välja, veidi kauemgi.
Hiljem… väga pisteliselt. Piirikriips jookseb kuskil poolte eesti keeles ilmunud Akuninite keskelt. Esimesed meeldisid väga. Hilisemad meeldisid ka, AGA… polnud päriselt minu teema enam.
Loomulikult lugesin kõike muud krimkade kõrvale ka. Isegi vanuses 25+ ei olnud tempo „raamat päevas” mu jaoks midagi kuulmatut.
Miks ma siis ei ole lugenud üldse peaaegu kõike eesti keeles ilmunut?
Sest ma ei võtnud enamasti uut raamatut, vaid lugesin vanu üle.
Ja üle.
Ja üle.
Tahan head turvalist tunnet, sealt raamatust sain; võtan ta siis uuesti kätte. „Bullerby lapsed” või mõni Rex Stout, Gerald Durrell või hoopis „Rock’n’roll ja ridamaja”.
Tahan, et mu nukrust silitataks? „Hilja novembris”, „Lugusid loomadest” või näiteks „Allakäigutrepist üles”. Kareva või Ahmatova, isegi Yeats sobis vahel.
Hästi palju valikuid, iga väga spetsiifilise emotsiooni jaoks midagi.
Ja siis olid lemmikraamatud, mis kõditasid korraga mõistust ja haarasid ka tunded kaasa. „Valge kaardivägi”. „Inimkroket”. „Valguse isand”. Neid võis puhta naudingu pärast üha uuesti ja uuesti lugeda. Kuidas üks raamat nii hea üldse olla saab? Imeline.
Läheb väga nimede loetlemiseks?
Neid nimesid on siin mainitud (sõna otseses mõttes) sadu kordi vähem, kui võiks olla. Sest raamatud olid väga kaua mu elusolemise süda ja põhiteema. Isegi siis, kui esimese lapse sain, imetasin teda külili voodis, raamat ees. Tollal lugesin hästi palju ka lastega naistest, imiku arengust (ei, enam polnud ainult ilukirjandus), ent avastuse, et minuga räägivad rohkem naiskirjanike kui meeskirjanike teosed, tegin alles pärast teist last.
Ilmselt seepärast, et olin värskelt maha jäetud, valust poolhull ning otsisin raamatutest taga samasuguseid naisi. Meestel polnud mulle selles faasis eriti midagi öelda – ning ma hakkasin korraga aru saama teostest, mida varem õlakehituse saatel sai „oli kah” vääriliseks hinnatud.
„Garricki aasta” näiteks. Imetore raamat. Aga vajas teatud hingeseisundite üleelamist, et mõistetavaks muutuda.
Seejärel tuli periood, mil lugesin rohkem reaalsusest põgenemiseks kui elama õppimiseks, ent ei tahtnud enam pageda kohtadesse, mida ei uskunud. Tsatsiki-lood olid mu rõõmsate raamatute tipus. Lasteraamatud, ent üleni julged ja ausad sama hooga. Need ma võtan. Aga need raamatud, mis ei käsitlenud üldse valu, raamatud, kus saatuselöögid naeratusega vastu võeti ja uljalt edasi marsiti, muutusid talumatuks.
Või need, kus armutakse eluks ajaks ja see on üleni õnnelik ja rahumeelne suhe.
Sellist asja nagu stabiilne õnn ei olnud mu elus kunagi olnud, kuid siis kaotasin lootuse, et see üldse kunagi saabuda võiks.
Rõõm ja valu, need käivad käsikäes. Või nagu Le Guin ütles: „Valgus on pimeduse parem käsi.” Mu kirjandusse pagemine võttis kuju „loen teiste valust, et enda oma hinge ei mataks”. Mitte üdini ja üleni masendavaid raamatuid, vaid neid, kus oli kõike ja veel rohkemgi.
Mina ei ole minimalist. Rohkem on uhkem ja äärmused on elu. Andke mulle kirge ja valu, nalja ja piina, pimedust ja valgust, valgust ja pimedust.
Steven Eriksoni kümneosalise Malaze-sarja töötasin jupphaaval peaaegu läbi, siis tuli Rong.
Pärast Rongi lugesin viimase osa ka. 10 x 1000 lehekülge väljamõeldud maailmu, nalja, ahastust, murdumist, ristilöömisi ja nälga suremisi, koomikat ka surma palge ees, terasust ja teravust.
Ikka imehea.
Pärast Rongi? Millest ma räägin?
Minu elu jaguneb kaheks. Enne Rongi ja pärast Rongi.
Kord surnud inimesi ei ole väga palju ja nende hulgas surnuid, kes ennast tapma ehk konkreetselt surema läksid, kellele suremine oligi eesmärgipärane tegevus, väga vähe.
Minu jaoks on olemas elu enne surma ja elu pärast surma. Isiklikus ajaarvamises on olemas 0-aasta.
Pärast Rongi olen lugenud vähem. Vast 30–40 raamatut aastas.
Olen õppinud raamatuid pooleli jätma.
Isegi ühte luulekogu loen tavaliselt mitu päeva.
Et inimesed loevadki neid nii? Luuletus või kaks ja siis mõtlevad?
Kuulge, ma ka mõtlesin lugemise vahele. Seepärast ei läinud tund, vaid kaks!
Nüüd (pärast Rongi) jätan raamatuid pooleli. Kui päevas 50 lehekülge läbi saan, on kõvasti loetud.
Aga samas – olles esimest satsi haiglas, ajal, kui ma veel söögisaaliski ei käinud, vaid sain toidu kandikuga voodisse, lugesin.
Amanda Palmeri „The Art of Asking” ja „Päeva riismed” on meeles. Oli veel raamatuid, aga kõike ei mäleta. „The Art of Asking” oli eriti kümnesse. Ei peagi kõigega elus ise hakkama saama? Abi küsimine on ka sellele, kellelt küsitakse, enamasti rõõm? Oi, varem polnud ma sellele mõelnud.
Aitäh, Timo, kinkimast!
Oma 30+ raamatut aastas tempot olen viimasel kümnel aastal hoidnud. 2022 läks raskeks. Päris raskeks. Mis mõttes ma ei suuda lugeda?! Mis mul viga on?! Selgub, et umbes neljakümneselt hakkab 90% inimeste nägemine nõrgemaks minema.
2023. aasta kevadel sain prillid. Miinus 0,75. Ilma ei näe enam tähti, vaid mingit hägu. Ma ei saa aru, mismoodi elavad need, kellel on 4 või 8 miinuse või plussiga prillid. Minu nägemishäire on väike, aga ilma prillideta ma lugeda ei näe.
Lugemiskiirus jälle tõusis. Mitte kõrgeks, raamat-päevas-tempot ei saavuta ma enam kunagi, ent raamat kümne päevaga on enam-vähem tehtav. Oleneb sobivast hetkest, raamatu paksusest ja headusest. Lilli Luugi „Kolhoosi miss” võttis kaks päeva. Terry Pratchetti „Rahvas” samuti. Aga Liu Cixini „Kolme keha probleemi” viisin raamatukokku tagasi, kui viie nädalaga polnud leheküljest 12 kaugemale jõudnud. Kusjuures see ei ole halb raamat – lihtsalt hetk oli vale. Ei haakunud meeleoluga. Ei hakanud kõrvetama ega libisenud pehmelt, töö ja vaev oli see lugemine ainult.
Mõttetu. Ma ei saa lugemise eest palka. Kui ei tiivusta, ei loe.
Raamatuid, mis on eelkõige armastuslood, ei loe ma siiamaani. 2006 oli liiga raske aasta, et enam kunagi end sel viisil avada ja uskuda. Ei jaksa, ei oska, miks nad niimoodi valetavad?! Et takistused õnne teel on välised?! See ei ole ju nii!
Armastus teeb alati haiget, isegi kui valitseb kahe hirmus ilusate siseilmadega inimese vahel. Teistmoodi minu kogemuse järgi ei saa. Väline pinge teeb asjad tegelikult lihtsamaks, sest siis ei ole vaja üksteisega võidelda, vaid üheskoos millegi vastu.
Välja arvatud juhul, kui su kallim pöördub sinu vastu, sest tal on niimoodi kergem.
Ai.
Raamatud, mis räägivad sellest, kuidas kõik on hall ja miski ei eruta, ei ole ka mulle. Ma ei saa ükskõiksusest aru.
Kui mul hakkab ükskõik olema, on tegelikult juba nii valus, et haud õhkab ammuli suuga külma, valmis iga mu vääratuse korral oma jäisesse kurku kiskuma. Aga säärast emotsiooni ma ei otsi. Härra Lamba (jaa, Kivirähki armastan) kirjandus ei anna mulle midagi. See oli vist Jüri Ehlvest, kel oli lugu sellest, kuidas mees vägistab oma naise nende lapse laguneva laiba peal?
Miks ma seda lugema pidin? Mul on eredat halba piisavalt omaendagi elust võtta, pluss kõik kunagi loetud elusalt põletatud või neljaks rebitud, nülitud või keedetud inimesed elavad mu peas lõputus piinas edasi. Miks ma pean sellist valu muudkui juurde saama, kui mulle samal ajal ei pakuta ka rõõmu, lootust ja jõudu piin välja kannatada?
Pakse värve, nii nagu mina elu tajun, paluks!
Mitte aina halli, mitte musta 500 erinevat varjundit. Veripunast, heleda arterivere ja tumeda veenivere, granaatõunaseemnete või nõukogude aja kuivainetopside punast, punast nagu vein, punast nagu sõstrad, punast nagu maasika toormoos. Ja see on alles algus. Kõigi värvide 500 varjundit – mitte ainult must või ainult hall. Ei. Kirevust!
Ja ilma valedeta. Kui ma näen raamatus midagi, mida ei saa olemas olla, kaotan hoobilt huvi. See tähendab: maagia ja lohed, tulepallid, gravitatsioonikontroll, iselaaduvad akud jne ei ole mingi probleem. Üldse ei häiri, pigem tõmbab. Äärmuslikud olud lasevad inimese ääretusel paremini esile tulla.
Aga kui inimesed käituvad raamatus nii, nagu nad tegelikult ei käitu, kui kõigel juhtuval on põhjus hinge edasi aidata, kui halvad asjad sünnivad ainult halbade tegelastega, talvel sajab aina lund, suvel paistab päike väikeste vihmahoogudega vaheldumisi või kui pudelid kolisevad, tee jahtub ja niimoodi 200 lk järjest… ühesõnaga: kui raamat on vale, jätan ta pooleli ning võib-olla ka vannun endamisi natuke.
Et osa inimeste elu polegi muud kui pudelikolin?
Ma ei usu. Isegi need inimesed, kes väga ettevaatlikult oma tasakaalukat elu elavad, saavad vahepeal niimoodi haiget, nagu oleks traatharjaga hõõrutud, ja vahel võtab rõõm vilistama ning siis ei saa enam vilistadagi, sest suunurgad kisuvad laiali.
Jah, inimesi on igasuguseid.
Loogika ütleb, et mõned neist ongi hallid ja igavad.
Aga minu elukogemus seda väidet ei toeta.
Kõik on värviline ja mis hallid varjundid? Kellel siis on elu vaatamiseks ainult mustvalge televiisor, mitte silmad?
Ahjaa, lugemisest pidin kirjutama?
Ma loen kirega. Ma kirjutan kirega.
Ma VIST oleksin sama inimene ka raamatuteta. Sest võtsin lugedes endasse ikka seda, mis õige tundus.
Carmen (jutumärkideta, tegelasena) ei meeldi mitte igaühele.
Minu vaade on: kui sa ei tee seda – ükskõik mida – kirega, miks sa seda üldse teed?
Lisa kommentaar