Minagi olin Arkaadia teel!

Maailmalõpu pasun

Pean tunnistama, et hilisteismelise koolipoisina olin ma paras väänkael, mulle meeldis igasuguseid koerustükke teha, sageli ka „tirriteerida”, kui kasutada efektset mõistet Astrid Lindgreni surematust raamatust „Karlsson katuselt”.

1970. aastatel – see on siis veel sügaval nõukogude ajal – elasin ma Tartu kesklinnas Võimla tänavas (praeguses Lutsu tänavas, hilisemas Mänguasja­muuseumi kontorimajas, mis oli küll pärast meie maja lammutamist täielikult ümber ehitatud, nii et vaid väliskuju jäi enam-vähem samaks). Imelik mõeldagi, et otse Tartu südalinnas, ülikoolist kiviga visata, asus tõeline Oskar Lutsu tagahoov, kus mitmeid aastaid peeti kärarikkaid pidusid ning toimus sageli tõelisi jooma­märatsusi, oli kaklusi ja igasuguseid (pool)kriminaalseid vahejuhtumeid. Muide, õige lähedal, vast sada meetrit eemal tänavanurgal asus kainestusmaja, aga see prassijaid ja möllumehi eriti ei häirinud – mõni vahel nagu plaani täiteks sinna viidi ja sai trahvi kaela, aga seda võeti kui „ajutist loomulikku rahalist kadu”.

Ühe sellise peo ajal oli keegi kaasa toonud hiigelsuure lömmis pasuna. Pasun nägi vaatamata mitmetele mõlkidele küll uhke välja, kuid õiget häält temast keegi kätte ei saanud, puhudes kostis vaid õige imelikke törtsatusi ja huilgeid. Minagi proovisin riistapuuga igatpidi häält teha, kuid paremal juhul kõlas vaid hirmuäratavalt metsik, kime pasundus. Kui püüda seda häält kuidagi kujundlikult edasi anda, siis see algas nagu raevuka lõvi möire, jätkus nagu hullunud härja mõuramine (ühes härjavõitluse videos kostis täpselt sarnane hääl) ning törtsahtuse kurvalt vaibuv lõpp meenutas haige lehma oigamist.

Riistapuuga eksperimenteerides meenus mulle romaan „Seitse venda”, kus säärast kimedahäälset pasunat puhutakse (sellest on raamatus ka Gallen-­Kallela illustratsioon), ning nii sain Aleksis Kivilt pahelist inspiratsiooni järgnevaks tegevuseks.

Meie hoovi peal oli mahajäetud maja, kuhu keegi sisse ei pääsenud, kõik uksed-aknad olid laudadega korralikult kinni löödud. Ometi leidsin sinna majja juurdepääsu, kui kõrvalkuuri ust mööda üles ronisin – olin hea ronija – ja mingitel taladel turnides mahajäetud maja pööningule pääsesin. Kord hilja õhtul läksin sinna üles koos pasunaga, ootasin täpselt keskööni, avasin katuseluugi ja puhusin pasunat, nii nagu jaksasin, ehk 10–15 sekundit.

Supilinna poole suunatud pasundus oli öövaikuses tõepoolest üsna jube, nii et peitsin pasuna mingisse pööningukappi ja ronisin ruttu tagasi alla.

Kurjast kiusatusest tõugatuna otsustasin oma üritust korrata. Pealegi avastasin, et olin pasunat puhunud neljapäeva öösel – aga just neljapäeva öö on, nagu paljudest rahvajuttudest teada, igasuguste nõiatempude aeg.

Nii et järgmise neljapäeva südaööl kaikus taas üle Supilinna uhke pasundus, ja nädala pärast samuti.

Vist hakkasid valvsad linnakodanikud siin juba aimama mingit korrapära, igatahes neljanda neljapäeva hilisõhtul nägin katuseluugist meie kvartali vastas Mitšurini (praegu Laial) tänaval mingit kahtlast liikumist, seepärast piirdusin kiire, kuid siiski võimalikult jõulise pasundusega. Viiendal korral oli näha juba rahva­malevlasi taskulampidega, kuid ma ei löönud veel kartma ja pasun kõlas taas.

Kuues kord jäi siiski viimaseks, oli näha juba miilitsaid. Tegin siis ühe iseäranis metsiku pasunduse, vaatasin küll, et pasun katuseluugist välja ei paistaks, ent taskulampide valgusvihud paistsid kahtlaselt lähedal, nii et tormasin alla nii kiiresti, kui jõudsin. Köögiaknast piiludes nägin, et miilitsad käisid ka meie hoovis, isegi koer oli kaasas, aga otsitav kurikaelast pasunamees jäi neil minu õnneks siiski leidmata.

Aga sellel tembutamisel oli veel omapärane järellugu, mida kuulsin mõne kuu pärast ühelt Supilinna-tuttavalt. Tema vanaema kuulus mingisse ususekti, mille liikmed olid teinud oma kogunemisi kusagil Komsomoli (praegu Kroonuaia) tänava katusekambris – ja huvitaval kombel samuti igal neljapäeval kesköö paiku. Minu pasundused olid mõjunud neile eidekestele lausa elektriseerivalt – kui öine pasunahüüd hakkas korduma, oldi peagi veendunud, et tegemist pole millegi vähemaga kui viimsepäeva pasunaga! Seejuures oldi kindlad, et kui pasun puhub seitsmendat korda („seitsmes ingel puhub pasunat!”), siis saabub maailma lõpp!

Seitsmendat korda aga oodatud ajal ei tulnud ning siis olid tublid eidekesed järgmisel päeval korraldanud uhke ühissöömingu ja tänupalvuse – maailmalõpp jäi ära! Nad olid tões ja vaimus olnud väga õnnelikud.

Nii et pole halba ilma heata, minu „tirriteerivad” öörahu rikkumised lõppesid siiski rõõmusõnumi ja koguni tänupalvusega.

Rohelised spiraalid

Tartu Treffneri kooli kauaaegne füüsikaõpetaja Märt Kask (1937–2017) oli üpris omapärase huumorimeelega mees, tema jutus võis vahel täiesti ootamatult ilmneda isesugust kuivavõitu irooniat või lausa kergelt küünilist sarkasmi.

Järgnev lugu juhtus jaanuari keskpaigas aastal 1991, kui Nõukogude väeüksused olid just rünnanud Vilniuse teletorni, põhjustades hulga inimohvreid, ning tundus täiesti võimalik, et järgmiseks sihtmärgiks võib saada Eesti, õhkkond oli vägagi pingeline.

Ühel sellisel äreval õhtupoolikul läksin tollasesse kuulsasse õllerestorani Humal ja olin päris rõõmus, kui nägin seal istumas oma füüsikaõpetajat (­õppisin aastatel 1971–1974 füüsika-matemaatika eriklassis). Märt Kask oli pandud Treffneri kooli öövalvesse – see tundus terava poliitilise kriisi päevil mingi hädapärase ettevaatusabinõuna.

Olime Märt Kasega varemgi pärast kooli vahel põgusalt kokku juhtunud, aga seekord oli nagu eriline meeleolu ja isu vestelda, õllekannude taga hakkas jutt jooksma ja nii kutsus ta mind lõpuks koolimajja, kus tal, nagu peagi selgus, oli veel mõndagi head ja paremat joodavat tagavaraks.

Pärast poliitilise olukorra arutelu, kesköö lähenedes kutsus Märt Kask mind arvuti taha – see oli veel tolleaegne väga algeline arvuti, paras suur kobakas. Eriti on meelde jäänud, et ekraanil keerdusid ja pöörlesid mingid rohelised spiraalid. Ja siis hakkas minu õpetaja mulle näitama ja tõestama, et selle riistapuuga on võimalik välja arvutada maailmalõpu täpne kuupäev.

Minu teada oli Märt Kask üpris ratsionaalne inimene ja mingeid vandenõu­teooriaid ei harrastanud. Nii võtsin tema juttu esiotsa lihtsalt kui mõnusat meelelahutust.

Ta söötis arvutisse sisse terve rea andmeid, mingeid väga täpseid andmeid – mäletan, et see tundus tõepoolest küllalt veenev. Ja pärast lühikest „järelemõtlemist” andis arvuti välja täpse maailmalõpu kuupäeva!

Siis võttis Märt Kask mingid teised, täiesti sõltumatud andmed – taas mõjus see üpris usutavalt –, sisestas need – ja arvuti andis jällegi täpselt sama kuupäeva! Nii et maailmalõpp tuleb igal juhul just sellel kuupäeval!

Mulle tundub, et Märt Kask oli, kuidas seda nüüd öeldagi, kergelt sadistlike kalduvustega, sest selles eksalteeritud õhustikus kippusid mul paar korda juuksed peas püsti tõusma, tema aga näis olukorda lausa nautivat…

Mäletan, et mõtlesin pingsalt: no mida siis nüüd küll teha?! Ja mind tabas justkui valgustus, leidsin, et siin pole teha muud, kui peab lihtsalt korralikult viina võtma, nii et tuleks üks õige, üks päris õige mälukaotus. Ma ei taha sellist asja meeles pidada, jah, miks ma peaksin seda teadma!

Ja see õnnestuski!

Nii et ma mäletan, et hommikul, kell oli juba kuskil kuue paiku või veidi hiljem, kui ma sealt ära läksin, esimesed õpetajad ja koristajad tulid juba kooli, oli mul hästi hea kerge tunne, et ma ei mäleta mingit maailmalõppu ega seda õnnetut kuupäeva.

Märt Kask andis mulle kaasa ilmatu suure paki kirjapaberit – paber oli tollal küllaltki suur defitsiit, nii et selle Treffneri kooli paberiga sain järgnevatel aastatel teha hulga oma kirjatöid.

See lugu pani mind aga varasemast sügavamalt mõtlema, et hea mälu on küll elus väga oluline asi, aga teiselt poolt on vahel niisama oluline ka unustamine – mingid halvad asjad on tõesti targem püüda ära unustada. Kas just sellisel viisil, nagu eespool kirjeldatud, aga usun, et unustamist on hea tahtmisega siiski mingil määral võimalik teadlikult esile kutsuda.

Hiljemgi kohtasin Märt Kaske mõnel korral tänavanurgal, aga piirdusin teretamisega – kummaline talveöö Treffneri kooli füüsikaklassis oli siiski tekitanud kuidagi kõheda tunde, mis ka aastaid hiljem päriselt ei hajunud.

Kuidagi ei meenu ka, mis laadi andmed need olid, millega ta tol nostradamuslikul maailmalõpuööl opereeris, ainult rohelised spiraalid veel veidi virvendavad kusagil alateadvuse piirimail. Kõik muu on nagu peast pühitud. Ja jumal tänatud!

Seltsimees Ždanov külastab A. H. Tammsaaret

Minu isa Karl (eluaastad 1910–1991) sattus vist kusagil 1950. aastate keskpaigas mingi terviseveaga Tartu Sisehaiguste Kliinikusse ja kohtas seal A. H. Tammsaare leske Käthe Hansenit. Et isa oli suur kirjandushuviline ja – väljaspool igasuguseid ametlikke instantse – kogus hobi korras kõikvõimalikku kultuuriloolist materjali, üritas ta peagi kuulsa kirjaniku lesega tutvust teha.

Esimesel nädalal oli proua Hansen (ta ise ütles enda kohta: proua Tammsaare) olnud üsna umbusklik, morn ja sõnakehv, teisel nädalal aga läinud ta tasapisi märksa jutukamaks. Istuti haiglakoridoris aknalaual ja kui möödus mõni arst või õde, oli Käthe iseteadvalt – ja möödujatele üsna kuuldavalt – kinnitanud: „Arstid ei tea midagi!”

Muide, kõrvalepõikena märgin, et kui meil mingil ajal hakkas moodi minema uhke termin „bravuuritar”, siis meenus mulle muu hulgas ka Käthe – meie kirjandusloo suurim bravuuritar!

Kolmandal nädalal muutunud Käthe juba üsna usalduslikuks. Kui mu isa talle ütles, et saab järgmisel päeval haiglast välja, oli Käthe kutsunud ta oma palatisse – võimukas lesk oli seal endale välja nõudnud üheinimesepalati – ja rääkinud mu isale ühest hoopis kummalisest külaskäigust, mille dokumenteerimine – olgu küll mälestuste mälestuse kujul – võiks minu meelest oluliselt rikastada meie kirjandus- ja kultuurilugu. „Ei tea, kas seda kõike ülepea usutakse,” öelnud Käthe, „trükis avaldada oleks seda ju ilmvõimatu, aga ma ei tahaks ühte oma tähtsamat mälestust hauda kaasa viia.” Üsna sedasama ütles ühes meie viimastest vestlustest ka minu isa, kui asus järgnevat lugu jutustama.

„Musta mantliga mehe” – nagu kirjeldas seda Käthe – külaskäik A. H. Tammsaare poole olevat välja näinud säärane (püüan nüüd oma isa käest kuuldut mälu järgi võimalikult täpselt reprodutseerida, aga kõigi detailide eest ei või just pead anda).

Ühel 1940. aasta veebruari keskpaiga võrdlemisi hilisel õhtutunnil oli Käthe kuulnud maja ees Koidula tänaval automüra ning aknakardina vahelt piiludes võis näha, kuis maja ees peatub must sõiduauto. Hämaruses paistis sellest väljuv tumedais rõivais kogu, kes marssis üle õue otsejoones maja poole. Peagi oli kuulda nõudlikku koputust.

Avanud ukse, nägi Käthe eriskummalist õhtust külalist, tüsedat mungarüüs isandat, kes pikema sissejuhatuseta soovis vene keeles kokkusaamist „literaat Tammsaarega”.

Mõne teise külalise oleks „literaadi” sõnakas abikaasa vististi pikema jututa minema juhatanud – aeg oli juba tõepoolest kaunis hiline. Ent esimese mõttena kargas Käthele pähe, et tegemist võiks ehk olla mõne tõlkijaga, ja nii pääses külaline takistamata uksest sisse. Tõsi küll, tema mungarüü, pähe tõmmatud kapuuts ja pidevad umbusklikud ümberringi heidetud kõrvalpilgud olid Käthet päris korralikult üllatanud.

Samavõrd üllatunud oli ka Tammsaare, kui ta oma kabineti uksele ilmus. Külaline võttis kapuutsi peast, tõmbas oma mungarüü hõlmad lahti („Mis imelik maskeraad!” oli mõelnud Käthe) ja sammus ilma kutsumata otse kirjanikust mööda tema kabinetti.

AHT ei jõudnud sellise käitumise üle veel õieti imestada ega vihastada, kui külaline võttis – taas luba küsimata – kirjutuslaua juures istet, viipas kirjaniku lähemale ja hakkas tehtult sõbralikul, isegi mesimagusal toonil oma külastuse eesmärki tutvustama (kogu järgnev vestlus toimus vene keeles).

„Vabandage, härra Tammsaare, et ma teid nii hilisel tunnil tülitan, aga asi on tähtis. Minu nimi on Andrei Aleksandrovitš ja mind saatis teiega vestlema Tema Ise.”

„Tema Ise” oli öeldud nii tungivalt, sellise erilise rõhuga, et AHT jäi külalist jahmunult silmitsema. Jah, eksitust ei saanud olla, seda nägu oli ta Venemaa uudiseid kajastavatel ajalehefotodel korduvalt näinud, see oli tõepoolest üks sealse diktaatori tuntumaid satraape!

„Niisiis, härra Tammsaare, asugem kohe ja ilma keerutamata aja juurde. Meil (selle sõna lausus külaline taas erilise tunderõhuga) on kavas kolme ja poole kuu pärast liita Baltimaad NSV Liidu koosseisu. Eesti muidugi ka. Asi on juba otsustatud, nii meie diplomaadid kui ka relvajõud on valmis tegutsema, et vastutus­rikas protsess toimuks võimalikult seaduslikult, rahulikult ja veretult.”

Käthe oli toonud lauale kaks tassi teed ja lahkus, ent jäi ukse taha hoolega kuulatama.

„Eesti vajab uut rahvademokraatlikku, tarka valitsust,” jätkas külaline. „Me (taas tugev tunderõhk!) otsustasime, et sobivaks peaministriks uues valitsuses oleksite teie, Anton Petrovitš!”

AHT nõksatas, hüppas püsti ja jäi külalisele jahmunult otsa vaatama. „Aga…” küsis kirjanik pärast pikka pausi, „kas tõesti Tema Ise tegi sellise ettepaneku? Panna mind…”

Külaline vastas kerge noogutusega.

Taas tekkis pikem paus. Teed ei joonud kumbki.

„Aga, Andrei Aleksandrovitš, ma olen ju lihtsalt kirjanik, mitte mingi poliitik, mul pole kogemusi, mul on kindlad plaanid oma kirjatöödega… Eesti rahvas ei mõistaks sellist asja…”

Külaline laskis kirjanikul rahulikult tükk aega vabandada ja ootamatut ettepanekut tõrjuda, lõpuks aga ütles kirjanikku ainiti põrnitsedes justkui mõtlikult: „Vaadake, Anton Petrovitš, kui teie tõepoolest ei taha seda austavat ametit vastu võtta, siis pole midagi teha – meil (taas rõhutus) tuleb uueks peaministriks panna arst ja luuletaja Johannes Vares-Barbarus.”

Näis, nagu oleks Tammsaare tahtnud uuesti püsti karata, ent avastas siis, et seisabki juba tükk aega püsti, ta ajas silmad suureks, vehkis hoogsalt kätega ning hüüdis kõval häälel ja juba täiesti impulsiivselt: „Ei noh, kuulge, see oleks nüüd küll täielik jama (jerunda)!”

Tammsaare langes justkui rabatult tagasi oma tugitooli, pomises mingeid eesti­keelseid vandesõnu ning jäi külalist nõutult piidlema.

Taas tekkis mõneminutiline paus.

„Miks jama?” katkestas külaline vaikuse.

„Aga mõelge! Vares! Barbarus!” ei suutnud Tammsaare ennast taas talitseda. „Võib-olla peaksin siis ikkagi ise…”

Juba näis külalise nägu valgustavat rõõmuhelk, ent samal silmapilgul tormas tuppa Käthe, kes oli kogu seda uskumatut vestlust ukse taga tähelepanelikult pealt kuulanud. Tal oli käes vaibaklopits, mida ta ähvardavalt pea kohal keerutas (mõlemad mehed tõmbusid ehmunult küüru), ning kuuldust täie­likult endast välja viiduna hüüdis eesti keeles: „Vanamees! Kas sa oled hulluks läinud! Kas sa oled lõplikult aru kaotanud! KAS SA TAHAD OMA HEA NIME AEGADE LÕPUNI ÄRA HÄBISTADA?!”

Tammsaare hüppas uuesti püsti, kuid ei suutnud sõnagi lausuda.

Raevunud Käthe pani käed puusa, keerutas veel kord vaibaklopitsat ja hüüdis külalisele kõrgendatud häälel ja ähvardaval toonil, nüüd juba vene keeles: „Seda ei juhtu! See rumalus jääb sündimata! Selle eest hoolitsen juba mina! Hakake astuma!”

Külaline tõusis püsti ja tahtis nagu Tammsaarelt veel midagi küsida, ent kirjanik langetas pilgu ja suutis vaid segaselt pomiseda: „Jah… jah… ei… ei…”

Andrei Aleksandrovitš tõusis, nohises, kohendas oma mungarüüd ja kapuutsi, ootas veel mõne sekundi, ütles vihaselt: „Või nii!”, ja väljus siis korterist. Käthe jõudis veel talle trepikojas järele hüüda: „Just nii!” Oli kuulda välisukse paugatust ja peagi ka automürinat.

*

Paar nädalat hiljem, 1. märtsil võttis Tammsaare ette tavapärase turulkäigu. Lettide vahel märkas ta silmanurgast vihmavarjuga meest, kes kirjanikule lähenedes justkui komistas ja riivas AHT tagupoolt vihmavarju terava otsaga. Eriti valus see polnud, mõjus rohkem nagu sääsehammustusena. Vihmavarju omanik vabandas viisakalt (muide, eesti keeles, aga vene aktsendiga) ja ruttas oma teed.

Edasist me teame. AHT suri oma kodus samal õhtul ja maeti Metsakalmistule.

Juht Adolf Dorpatis

Järgneva unikaalse teabe avalikustamist lubatagu esmalt alustada mõne puht­isikliku märkusega.

Kogu järgnev lugu on talletatud minu isa mälestuste põhjal. Et isa elas lahus (teises abielus), siis nägin teda esmakordselt alles 20-aastaselt ja lähem suhtlemine tekkis alles siis, kui olin juba 25-ne. Isa oli elanud üsna eraklikult, teda võib iseloomustada kui veidrikku, kellel oli muu hulgas päris hea fantaasia.

Nii ei võtnud ma tollal kuigi tõsiselt lugu, mille ta mulle jutustas mõned kuud enne oma surma.^[1] Aga nüüd, aastakümneid hiljem ja tänu uutele dokumentaalsetele leidudele näen oma isa juttu uues valguses ja tahan selle oma mälestustele ja tollastele märkmetele toetudes tuua ajaloohuvilise publiku ette.

Lugu oli järgmine. 11. septembril aastal 1991 kutsus isa mind oma voodi juurde, vaatas enne kahele poole (nagu kardaks pealtkuulamist) ja lausus: „Mu poeg! Nüüd saan ma sulle avaldada suure saladuse. Täpselt viiskümmend aastat tagasi andsin ma kirjaliku vaikimisvande – pooleks sajandiks –, aga see aeg on nüüd läbi. Tõde tulgu päevavalgele.”

Suvel 1941, pärast rinde üleveeremist oli isa olnud suures rahahädas, kuid sai septembri alguses tänu tutvustele ajutise käskjala koha („jooksupoiss”, nagu ta ise ütles) Postimehe juures. 10. septembri õhtul aga käsutati ta ootamatult – ilmselt tänu saksa keele oskusele – koos veel mõne toimetuse töötajaga raudteejaama „kõrgeid külalisi” vastu võtma.

Suur oli mu isa üllatus ja ehmatus, kui ta nägi rongist väljumas Saksa Rahva Juhti ennast koos uhke saatjaskonnaga. Soomest lennukiga tulnud, Tallinnas maandunud ja sealt rongiga Tartusse sõitnud Juht aga oli olnud erakordselt heas tujus ja meiepoolsed vastuvõtjad said temaga kiiresti ja kergesti jutu peale.

Koos sõideti esmalt vaatama Kivisilda, mille Juht oli oma noorpõlves kunstnikuna jäädvustanud.^[2] Ees ootas aga kurb vaatepilt: Kivisilla varemed, sest venelased olid kaks kuud tagasi silla õhku lasknud. „Donnerwetter! Millised barbarid!” hüüdis juht Adolf nördinult.

Pärast väikest linnaekskursiooni siirduti raekotta, kuhu veeretati ka kolm suurt vaati reinveini. Et aga Juht pidas sealset õhkkonda liiga ametlikuks, mindi peagi edasi lokaali Kuld Lõvi, kuhu veeretati veinivaadid, mis nüüd ka kohe avati. Muudki söödavat-joodavat oli olnud piiramatus koguses ja pidu läks lahti.

Eufoorilises õhkkonnas pidas Juht uhke kõne, kus teatas: „Ma kavatsen Kiievi vallutada kolme päevaga!” („Vabastada, mein Führer,” parandas teda Eva Braun),^[3] „Kõik kulgeb plaanipäraselt!” ja „Kõik meie eesmärgid täidetakse!”

Õhtu möödus Straussi valsside saatel. Kohal oli mitmeid Tartu Vaimu esindus­figuure. Koolinoorsoo esindajana tahtnud Ain Kaalep vahepeal pidada fašismi­vastast kõnet, kuid Anna Haava oli õigel ajal jõudnud talle kiiresti käe suule suruda. Paul Ariste küsitles Juhti tema sünnikoha Ülem-Austria murraku asjus ja sai põhjalikud vastused. Veidi boheemlikult riides Villem Ernitsale oli aga Juht lasknud kinkida uue mantli.

Hilisõhtul Kuld Lõvist toimetusse tagasi pöördunud Postimehe seltskond leidis maja eest suure rahvahulga, mitusada inimest, kes ootasid ajalehe õhtust eriväljaannet. Paraku olid pea kõik toimetuse töötajad juba kõva auru all. Üks neist hakkas laduma artiklit „Adolf Hitler Dorpatis. Kohtumisi kultuuritegelastega” ja lükkas juba trükimasina käima; ka ajalehe esikülg olnud juba varem laotud. Siis aga jõudis kohale minu isa, kes oli seltskonnas kõige kainem. Piisas kiirest pilgust artikli tekstile, kui isa taipas, et siit võib tulla suur skandaal, ja lausa viimasel hetkel jõudis ta trükimasina seisma panna („Veel veidi, ja õhtune Postimees oleks lugejate käes olnud!” ütles ta), siis avas ta akna ja teatas käratsevale rahvahulgale, et ajalehe õhtune eriväljaanne tehnilistel põhjustel ei ilmu.

Järgmisel päeval oli toimetuserahvas uuesti kutsutud raekotta ja teatatud neile, et mingit „Juht Adolfit” polevatki Tartus käinud, tegemist olnud vaid temaga väliselt sarnaneva kõrgema Saksa ohvitseriga, kes tahtnud lihtsalt veidi Tartus lõbutseda. Siiski võeti kõigilt asjaosalistelt vaikimisvanne ja seda koguni 50 aastaks…

Minu isast jäid maha suured pakid ajaleheväljalõikeid, olen neid ka aeg-ajalt sirvinud ja ebaolulisemat ära visanud, aga alles neil päevil leidsin oma suureks üllatuseks ühe tollase Postimehe korrektuuriveeru, kus tõepoolest sisaldub artikkel „Adolf Hitler Dorpatis”. Lähem vaatlus näitab, et see pehmelt öeldes iseäralik tekst on ilmselt tõesti laotud kõva auru all, isegi v-d ja w-d on pandud segiläbi.

Igatahes on see nüüd juba kaalukas ajaloodokument ning olen väga rõõmus, et saan meie avalikkust selle eksklusiivse materjaliga tutvustada.^[4] Alljärgnevalt siis selle unikaalse korrektuuriveeru täistekst, kirjaviis muutmata.

Adolf Hitler Dorpatis. Kohtumisi kultuuritegelastega

10. sept. õhtupoolikul külastas Adolf Hitler Dorpatit. Saabudes rongiga Dorpati waksalisse, olid Führeril vastas linnaisad ja mitmed kohalikud kultuuri­tegelased, nagu Paul Ariste, Willem Ernits, Ain Kaalep, Anna Haawa ja Oskar Luts. Wiimastest westles Führer pikemalt kirjanik Oskar Lutsuga. Führer kiitis O. Luts’u „Kapsapead” ja „Tagahoovi”, kuid avaldas rahulolematust saksa poiste malgutamisega „Kewades”. Führer soowitas O. Luts’ul asendada „Kewade” järgmistes trükkides saksa poisid wene wankadega. Lühikesel jalutuskäigul mööda Dorpatit peatus A. Hitler Linda ja Leo Tolstoi uulitsate nurgal ja märkis: „Siin on ilus elada”.

Järgnewal koosviibimisel lokaalis „Kuld Lõwi” öeldi tooste Juht Adolfi ter­viseks, tarvitades ohtrasti Baieri õlut, reinweini ja schnabiliwopskit. Banketi edenedes püüdis kirjanik O. Luts ära wõrgutada Führer’i saatjannat Ewa Brauni, patsutades tema tagupoolt, kuid wälgukiirusel sekkus kirjaniku abikaas Walentina, kes emalõwina lõi kiiresti ja otsustawalt korra majja. Lepituseks laulsid Führer ja O. Luts kahel häälel duetti Lehari operetist „Lõbus lesk”, millele O. Luts lisas omalt poolt sooloesituse laulust „Ma lõbus õllepruulija” eesti ja seejärel ka puhtas saksa keeles, Baieri murrakus: „In München steht ein Hofbräuhaus”. Lõpetuseks laulsid A. Hitler, W. Ernits, A. Haawa kõik koos „Deutschland, Deutschland über alles”, millele O. Luts omaltpoolt lisas: „peagi pool on läinud, pool on alles!”^[5]

Mäleta mind!

1962. aasta kevadel sai minu vanem vend tuusiku Krimmi Jevpatoria sanatooriumisse tervist parandama (ta oli sõjajärgse lastehalvatusepuhangu ohver). Peagi kiitis ta mitmes kirjas kohalikku külalislahkust ning kutsus ka meie ema külla, Krimmi suurepärast loodust vaatama. Ema otsustas minna ja mindki kaasa võtta. Olin siis kuueaastane.

Asusime varahommikul rongiga Tartust teele ja tegime esimese peatuse Riias. Mäletan Riia kaubamaja, kus mind eriliselt lummas liikuv trepp – eskalaator, see oli tollal täielik imeasi. Minu pealekäimisel ostis ema sealt mulle uhke mängu­püssi, sellega sai täristada nagu automaadiga, aga sai teha ka üksiklaske. Olin väga õnnelik. Kiirustasime järgmisele rongile, mis sõitis Krimmi poole.

Järgmises suuremas jaamas Minskis peatus rong 20 minutit ja ema otsustas minna jaamaesisel platsil asuvast kioskist küpsiseid ja limonaadi ostma. Oli päris palav, päike säras.

Nagu tollel ajal kombeks, olid kioski kõrval stendid sama päeva keskaja­lehtedega, välja olid pandud nii Pravda kui ka Izvestja. Ühe ajalehe lehekülje allservas nägin USA presidendi John Kennedy fotot. Oli 29. mai 1962, Kennedy 45. sünnipäev.

Emagi heitis pilgu ajalehele ja ühmas midagi sellist, et „no jälle neid Ameerika sõjaõhutajaid sõimatakse”.

Seepeale võtsin oma mängupüssi ja püüdsin ajalehe suunas saata automaadivalangut (rongis oli püss tõesti väga toredasti tärisenud), aga midagi läks viltu ja tihedama valangu asemel TULISTASIN KOLM LASKU PRESIDENT KENNEDY PILDI POOLE.

Ootamatult hüppas – nagu maa alt välja – meie juurde heledas riietuses noor mees, nägu säramas, tõstis mu maast lahti, viskas õhku ja hüüdis: „Yes!”

Ema taipas, et on tegemist inglasega (nagu kohe selgus – ameeriklasega), ja et ema mingil määral keelt oskas, asus ta kohe vabandama „ulaka poisi tembutamise” pärast – ema kartis tõepoolest, et USA kodanikku võiks solvata sedavõrd lugupidamatu suhtumine nende riigi presidenti.

„Ei mingit vabandamist!” hüüdis uljas noormees. „Teil on väga tore poeg!” Siis astus ta pikema jututa ajalehekioski juurde, ostis suure karbi assortiikompvekke ja andis selle minu emale.

Ema oli sellest kummalisest käitumisest üsna jahmunud ega tahtnud karpi vastu võtta. Seepeale võttis noormees karbi veel korraks enda kätte, haaras taskust pastaka (seegi oli tollal päris imeasi), viskas karbi tagaküljele paar rida, andis siis karbi minu kätte, naeratas, lehvitas – ja kadunud ta oligi (taas nagu maa alla!). Kiirustasime rongile.

Šokolaadikarbi sõime Krimmis tühjaks (oli tõesti ülimaitsev!), pakkusime ka kohalikele pioneeridele. Jevpatoriast on meeles veidrad valged kipskujud, mida võis sanatooriumi ümber näha igas parginurgas. Tühja kommikarbi aga tõime koju tagasi ja hoidsime alles.

Järgmise aasta 22. novembri hilisõhtul, kui raadiost tuli teade president Kennedy tapmisest ja avaldati mõrvari nimi, haaras ema sõna lausumata selle tühja karbi ja põletas ahjus ära.

Karbile oli kirjutatud, ja see on mul praegugi selgelt silme ees:

REMEMBER ME! LEE HARVEY OSWALD

Tinasõdurid ja Kuuba raketid

26. oktoober aastal 1962 oli reedene päev. Väga ärev päev, sest Kuuba raketikriis oli jõudnud haripunkti, iga hetk võis puhkeda tuumasõda. Olime juba nädala­päevad koos vanema vennaga kuulanud erinevaid raadiojaamu, mitte küll „meie” omi – sealt tuli ainult vihast ja segast Nõukogude propagandat –, vaid igasuguseid välisjaamu. Et mu vend oskas päris hästi vene keelt (ta oli suvel veetnud mitu kuud Krimmis, sanatooriumis) ja rahuldavalt ka saksa keelt, siis kostis meie odavast raadiost hommikust õhtuni, vahel ka öötundidel mitmes keeles Ameerika Hääl ja Vabadusraadio. Mäletan, et vahel olid isegi Vatikani raadio eestikeelsed saated. Raadiosegajad muidugi häirisid vastuvõttu, tekitades väga ebameeldivat müra, aga täpse rihtimisega õnnestus mõnikord siiski ka mõni saade tervenisti ära kuulata. Mu vend polnud küll mingi dissident või riigi­kukutaja (ta oli boheemlasest harrastuskunstnik), aga huvitaval kombel mõjus kogu Nõukogude propaganda talle täiesti nagu hane selga vesi. Samas oli ta väga uudishimulik. Ja muidugi – keelatud vili on magus!

Pean ütlema mõne sõna selgituseks ka iseenda kohta. Olin kohe saamas seitsme­aastaseks, aga et kooliaasta alguses olin veel kuuene, sain kooliminekuks järgmise sügiseni „ajapikendust”. Küll aga olin omamoodi varaküps, õppisin lugema juba kolmeselt ning kuueselt lugesin vabalt ka ajalehti. Ja – uskuge või mitte – muu tavapärase lastelektüüri kõrval olin tutvunud koguni Homerose „Iliase” ja „Odüsseiaga”, mille ema ja vend mulle raamatukogust tõid ja ette lugesid. Muidugi ei taha ma kiidelda, nagu oleksin sellistest suurteostest tollal päriselt „aru saanud”, võtsin neid lihtsalt kui teisigi põnevaid muinasjutte. Aga „Iliase” lahingukirjeldused erutasid mind kuidagi eriliselt, kujutasin eepose sõdalasi väga elavalt ette ja proovisin neid (koos Kalevipoja, Suure Tõllu, Heraklese ja teiste suurte kangelastega) ka üles joonistada.

Järgneva loo selgituseks pean tunnistama veel sedagi, et juba kolme-nelja-aastaselt haaras mind mingi tõsine militaarne õhin (mis hiljem, teismelisena küll jäljetult kadus), meil oli alles Saksa ajal kusagilt saadud uhke puust mängu­tank kummist roomikute ja pöörleva torniga, siis veel igasuguseid mängupüsse, miniatuurseid lennukeid, laevu ja muud sõjatehnikat. Eriti uhke olin tina­sõdurite komplekti üle, võisin nendega mängida hommikust õhtuni.

Nõnda siis kuulasime, nagu öeldud, ka 26. oktoobri lõuna ajal koos vennaga (ta oli järjest ärevamate uudiste tõttu jätnud kunstikooli minemata) igasugu raadio­jaamu, kui äkki kostis ukse taga vali koputus; vend oli küll juba trepil samme kuulnud ja jõudis raadio sulgeda.

Uksel seisis julgeolekuleitnant. (Pean veel lisama, et teadsin tollal täpselt kõiki Nõukogude Liidu, aga ka USA armee auastmeid, hiljem on nad mul suuremalt jaolt meelest läinud.) Eesti keelt rääkiv uuriva pilguga noorem mees teatas, et ta oli helistanud minu ema töö juurde, ja mõne minuti pärast ema tuligi, üsna ähmi täis.

Jutt tiirles meie hiljutise 29. mai rongisõidu ümber: olime vahepeatuses Minskis suhelnud välismaalasega, kes oli meile miskipärast kinkinud suure kommikarbi.

Tagantjärele tundub küll, et mingi eriline ülekuulamine see polnud, julge­olekutegelane tahtis vististi vaid „linnukest” kirja saada. Ema pakkus aga ilmselt üle, kui „truualamlikult” väitis, et välismaalane olla oma kingitusega tahtnud lihtsalt „väljendada rahvaste sõprust”. Meie külaline jäi ema üsna umbusklikult silmitsema ja tahtis vist juba midagi krõbedamat öelda, kuid siis langes ta pilk toa teise otsa, ta astus paar sammu lähemale ja tardus paigale.

Juba nädalapäevad varem, Kuuba kriisi alguspäevil olime koos vennaga nihutanud kogu mööbli ukse poole (ema kippus küll nurisema), nii et peaaegu pool toa põrandat jäi tühjaks. Seejärel tõin pööningult kaks tapeedirulli, laotasin nad põrandale, lõikasin sobivateks tükkideks ning joonistasime ühe atlase järgi neile tapeediribadele suured Kuuba ja Ameerika kaardid. Kuubale mahutasin 40 väikest keeglinuppu (Nõukogude raketid!), voltisin ka hulga eri värvi ja eri lippudega paberlaevukesi ning asetasin ümber Kuuba kolm rõngast: NSV Liidu kaubalaevad, USA sõjalaevad, NSV Liidu sõjalaevad; allveelaevu markeerisid plastiliinist „vorstikesed”.

USA kaardile joonistasin terve hulga pisikesi sõjalennukeid, riigi rannikule aga paigutasin ritta 32 tinasõdurit.

Ja seda kõike jäi meie „kallis külaline” nüüd, silmad pärani, vahtima. Ega osanud esimese hooga sõnagi lausuda.

Ent ta kogus ennast siiski kiiresti ja küsis peaaegu nagu nõutult: „Mis see siis on? Mida see kõik peab tähendama?”

Mäletan, et ema püüdis asja kuidagi siluda, rääkis midagi „lapse mängu­tujust”, kuid ilmses segaduses külalist (meie Minski-seiklus oli tal äkitselt nagu unustatud) näis eriti erutavat just rakettide arv tapeedirullist Kuubal, ta läks ­järjest närvilisemaks, ütles lõpuks: „Oodake siin! Ärge kuhugi minge!”, ning lahkus kiirustades.

Umbes tunni pärast oli meie ukse taga juba keegi kõrgem sõjaväelane, minu mäletamist mööda polkovnik. Tema visiit osutus üpris lühikeseks, ta hakkas vene keeles seletama midagi „Nõukogude kaitseotstarbelistest relvadest”. Selline silmakirjalikkus mulle ei meeldinud (tundsin kogu militaarset värki, sealhulgas ka relvaliike, üsna hästi) ja ütlesin kohe, et need raketid on ju ründerelvad, vend tõlkis vapralt: „nastupatelnõje raketõ”.

Polkovnik jäi mind üsna juhmi näoga vahtima. Ta uuris veel minut-kaks põrandale sätitud lahinguarmaadat, raputas pead, pomises midagi sellist, et „No teate… Mis see siis nüüd on… Siin peab nüüd küll…”, lausus siis: „Oodake,” ja lahkus, nagu eelminegi külaline, üsna kiirel sammul.

Eks siis jäimegi ootama, närvipinge oli juba üsna suur. Möödus kaks tundi.

Lõpuks kuulsime maja ees veoautomürinat. Ema käis pööninguaknast piilumas, see oli suur presentkattega furgoon, presendi vahelt võis märgata mingeid antenne. Ema läks välisuksele vastu ja sisenes peagi tuppa koos pikakasvulise lennuväekindraliga.

Kindral osutus ootamatult viisakaks meheks, ta paistis olevat asjast juba hästi informeeritud ja mingit üllatust ei väljendanud, vaid kükitas koguni minu kõrvale maha ja hakkas küsimusi esitama (vend taas tõlkis). Vestlus käis algul laevade ja lennukite, siis aga järjest rohkem rakettide ümber, püüdsin igati näidata oma asjatundlikkust. Meid üllatas väga, kui kindral lõpuks murelikult, peaaegu alandlikult (!) küsis: „Aga mida siis teha?”

Vastasin pikemalt mõtlemata: „Raketid tuleb Kuubalt ära tuua!”

Kindral oleks nagu elektrilöögi saanud, ta pani käe mulle õlale ja küsis peaaegu sosinal: „MIDA SA ÜTLESID??”

Kordasin – samuti peaaegu sosinal: „RÜNDERAKETID TULEB KUUBALT ÄRA TUUA.”

Pärast minutilist pausi küsis kindral: „Aga kui me neid ära ei too?”

Ma võtsin – sõna lausumata – oma suure gloobuse (see oli ostetud tollasest poest nimega Mäng ja Kool ning kingitud mulle viiendaks sünnipäevaks) ja KEERASIN GLOOBUSE AEGLASELT PÕRANDALE KÜLILI.

Kindral kargas püsti ja hakkas miskipärast mu ema tänama. Ema ei saanud ehmatusest sõnagi suust, kindral aga rahustas teda, ütles: „Kõik on korras, ärge muretsege!”, ja kiirustas maja ees seisva veoauto poole. Oli veel kuulda, kuidas ta esikus ootavale adjutandile vaikselt mingi korralduse andis, kostis sõna „Moskva”. Veoauto seisis maja ees veel umbes kümme minutit, katusel tiirlesid antennid, siis kihutas auto minema.

Nüüd jäime juba me kõik, mina, vend ja ema, üksteisele hoopis juhmide nägudega otsa vahtima…

Järgmisel päeval teatas NSV Liidu parteijuht ja peaminister Nikita Hruštšov, et Nõukogude raketid tuuakse Kuubalt ära. Kuuba raketikriis oli õnnelikult lahenenud.

Möödus veel mõni päev, kui 1. novembri õhtul peatus meie maja ees must Volga. Oli minu seitsmes sünnipäev. Autost väljusid üks kapten ja üks erariides mees. Ema läks neile vastu, aga nad kutsusid minugi välisuksele, soovisid (küll kuidagi kuivalt ja ametlikult) palju õnne sünnipäevaks, andsid üle parajalt suure pappkarbi ning lahkusid pikemaid seletusi andmata.

Toas pappkarpi avades selgus, et selle sees oli veel üks, parajalt pirakas karp – assortiikompvekke.

Karbi tagaküljele oli hoogsa käekirjaga visatud:

„МОЛОДЕЦ!

Н. С. ХРУЩЕВ”

Imehead kommid, see oli tore sünnipäev! Sain ka naabripoisse rõõmustada. Tühja karbi jätsime mälestuseks.

16. oktoobril aastal 1964, kui tulid teated Hruštšovi tagandamisest, võttis ema selle karbi ja põletas ahjus ära.

Saatuslik mobiil

1988. aasta 7. jaanuaril sai mu sõber Jaak Kärdi 31-aastaseks. Läksime seda tähistama oma vanade töökaaslaste juurde Tartu filmibaasi, kus olime mõlemad alles hiljuti olnud laohoidjad. Pidu läks kiiresti lahti.

Siis aga juhtus nii, et uksest astus sisse tollane tuntud filminäitleja Leonhard Merzin. Tal oli põhjust aeg-ajalt seda asutust külastada, sest seal töötas filmide väljaandjana tema viimane elukaaslane Ramona.

Vaevalt kuulnud, et peame sõbra sünnipäeva, võttis Merzin põuetaskust suure liitrise viinapudeli ja pistis selle Jaagule pihku. Meie väike mõnus seltskond jäi maja keskel kinnises niinimetatud kilbiruumis, kus laud oli juba kaetud, suure huviga kuulama näitleja jutte tema seiklusrikkast elust, reisidest ja filmivõtetest.

Peagi aga tuli Ramona teatama, et sõduritele on vaja laost filme tuua (Vene sõdurid käisid seal tihti neile sobivaid filme laenutamas). Meie seltskond pisut nurises segamise pärast, aga läksin ja tõin siis ise vajalikud filmid laost välja.

Sõjaväelaste hulgas nägin üllataval kombel lennuväekindralit (varem käisid seal ikka väiksemad vennad) ja juhtusin talle mainima, et näete, üks „elav filmilegend” on meil praegu siinsamas kohal.

Kindral teadis Merzinit paljudest Vene filmidest päris hästi ja avaldas soovi temaga kokku saada, nii tegingi nad tuttavaks. Nende jutt klappis ja kindral jäi kauemaks vestlema; vahepeal saadeti mind poodi joogipoolist juurde tooma.

Kui tagasi jõudsin, tuli laohoidjate ülemus Ramona minuga kaasa ja kutsus Merzini korraks oma kabinetti juttu ajama, nii sattusin istuma kindrali kõrvale; rääkisime muidugi vene keeles, aga huvitaval kombel näis ta oskavat pisut ka eesti keelt.

Nõukogude võim püsis sel ajahetkel veel kindlalt, ent perestroika juba edenes, Eestiski puhusid muutuste tuuled ja oli hakatud avaldama igasugu julgeid mõtteid, nii ei hoidnud minagi peotujus ennast vaos ja rääkisin kindralile mitu päris krõbedat „nõukogudevastast” anekdooti, ta kostitas seltskonda paari veel vingema naljalooga. Samas näis kindral tundvat siirast huvi Eesti poliitika ja iseseisvusliikumise vastu ning rääkis veidi ka oma kodumaast Tšetšeeniast.

Kõrgendatud meeleolus hüüdsin lõpuks: „Eesti saab iseseisvaks ja ka Tšetšeenia saab iseseisvaks! Võtame iseseisva Tšetšeenia terviseks!”

Kindral vaatas mulle justkui ehmunult otsa ja hüüdis pahaselt – igatahes ootamatult tõsiselt – vastu: „Ты что, с ума сошел?!” (Mis, kas sa oled hulluks läinud?!)

Vastasin: „Никак нет!” (Küll mitte). Ja hakkasin kindralile rääkima 1920.–1930. aastate iseseisvast Eesti Vabariigist, tema riigikorrast, majandusest, kultuurist (hiljem olen lugenud, et üsna samamoodi oli meie jurist Arnold Susi valgustanud tulevast Nobeli laureaati Aleksandr Solženitsõnit).

Kindral kuulas minu kiidukõnet Eesti Vabariigile suure huviga, ent katkestas lõpuks küsimusega: „Aga mis siis, kui Vene tankid tulevad?”

Olin kusagilt lugenud, et Tšehhoslovakkia sündmuste ajal 1968. aastal oli leitud lihtne vahend Vene tankide peatamiseks: tanki roomikute vahele torgati püssitääk ja sellest vahel piisas, et sõjamasin ei saanud enam edasi liikuda.

Kes teab, kui tõsiselt kindral seda juttu võttis, igatahes hüüdis ta naerdes: „Jah, täpselt nii me teemegi!”

Kella vaadates tõmbas kindral taskust oma mobiiltelefoni (see oli tunduvalt suurem kui praegused mobiilid) ja pani korraks lauale. Mulle meenus seepeale üks filmibaasis poolsalaja nähtud Lääne-Saksa spioonifilm (mida meil minu teada avalikult ei näidatudki – filmibaasi aga sellised asjad vahel jõudsid), kus mobiili järgi peiliti välja helistaja asukoht ja seejärel tabas teda rakett…

Tahtsin seda stseeni kindralile kirjeldada ja jõudsin just öelda: „Vaadake, kindral…”, kui tema telefon helises. Helistajaks oli abikaasa Alla, kes oli saabunud külaskäigule väeossa ja ootas oma meest. Kindral tõusis ja lahkus kiirustades.

Me teame, et mobiil heliseb vahel väga ebasobival ajal. Ei oskagi siia midagi rohkemat lisada.

Maailmalõpu kohver

1990. aastate algul elas meie majas naaberkorteris värvikas vanapaar, Albert ja Elsa. Nad olid täielikud vastandid: Elsa väga käbe ja nobe, uudishimulik, tormakas ja jutukas, Albert aga sõnakehv, enamasti vaikiv ja kinnine. Ent neid ühendas see, et mõlemad jõid aeg-ajalt, aga üsna regulaarselt eetrit. Paistis ka, et päris korralikes kogustes, sest vahel sündis naabrite pool küllaltki imelikke asju.

Mäletan näiteks, kuis ühel talveööl paisati seal aknad valla ja Albert heitis täies alastuses meeleheitlikult kiljuva Elsa („kõrge kaarega”, nagu Elsa pärast nurises) aknast välja lumehange. Esimese korruse akna taga oli kõrge hang, nii et kõik lõppes õnnelikult, mu ema kutsus kannatanu tuppa sooja ja andis talle kasuka selga ning paari tunni pärast pääses Elsa oma koju tagasi. Üldse oli Elsa minu emaga heas läbisaamises ja käis meil tihti juttu puhumas. Enamasti oli see küll nii-öelda kohalik klatš, kuid Elsa oli samas siiski täitsa tark ja haritud naine, mida võisin järeldada sellest, et ta oli Postimehest lugenud minu arvustusi ja kiitis neid päris kõvasti.

Lugu, mis nüüd jutuks tuleb, juhtus samuti südatalvel, 7. jaanuaril. Sel kuupäeval oleme palju aastaid pidanud minu vana sõbra Jaak Kärdi sünnipäeva. Ta on sündinud Oskar Lutsuga samal päeval, aga täpselt 70 aastat hiljem, nii et oleme mõlemaid tähtpäevi ikka koos ära märkinud.

Seekord kestis pidu tema pool Võru tänava lõpus tublisti üle südaöö, nii et alles kusagil kella kahe paiku asusin koduteele. Oli kaunis krõbe külm ja lisasin sammu, kui Ropka-Tamme (Pauluse) surnuaiast möödudes nägin iseäralikku vaatepilti.

Surnuaia juures parkimisplatsil seisis autoderivi, viis või kuus musta Volgat, kalmistu väravast sisenes aga parasjagu üsna suur taskulampidega vehkiv meeste­jõuk, ehk paarkümmend enamasti pikka kasvu ja sihvakat tegelast, ka sõjaväelasi, kes näisid olevat omavahel elavas vestluses.

Arvasin esimese hooga, et see võis olla koguni mõni maffiagrupeering – muud seletust ei osanud lihtsalt leida, nii tavatul kellaajal selline seltskond! Igatahes lisasin veelgi sammu.

Koju jõudes leidsin eest kirjeldatud naabriproua, kes oli jäänud mu emaga pikemalt vestlema. Panin küll imeks, et nende vestlus jätkus veel nii hilisel tunnil, kuid sain peagi aru, et Elsa oli sel korral eetrist eriti tõhusat ergutust saanud, ta lausa säras ja vehkles kätega, naeris ja püüdis isegi laulu lüüa.

Kui juhtusin mainima, et nägin Pauluse surnuaia väravas iseäralikku meeste­summa, siis hüppas Elsa äkitselt püsti, küsis veel, millise värava juures see oli, ja hüüdis siis: „Aga sealsamas on ju ka meie pere hauaplats!” Ning meie ehma­tuseks teatas ta siis, et peab minema kohapeale asja uurima.

Püüdsime seda kavatsust igati maha laita, aga Elsa ei teinud meie vastuväiteid kuulmagi, vaid hüüdis hoopis: „Aga täna on ju vene jõulud!” (mispeale ta läks veel kuidagi eriti rõõmsaks), pani mantli selga ja sibas (just „sibas”) täie auruga surnuaia poole.

Muide, sõber Jaak oli pannud talle hüüdnimeks „Eetriemand”, ja nii võiks järgnev osa siinsest loost kanda pealkirja „Eetriemanda jutustus”.

Kui uudishimulik Elsa surnuaeda kohale jõudis – kell võis olla juba kolm öösel ja tal oli kaasas eetripudel, millest ta oli oma kuraasi veelgi kasvatanud –, kuulis ta juba väravas venekeelset nukrat laulu, see oli tema jutu järgi olnud „Õhtud Moskva lähistel”. „See oli väga ilus,” kinnitas Eetriemand.

Ma ei tea, kas seda nüüd päriselt uskuda või mitte, aga enda jutu järgi oli Elsa marssinud otse laulvate meeste juurde ja rangelt aru pärinud: „Mis siin toimub?” (Kogu nende vestlus toimus vene keeles).

Meestesalgast eraldus pikk ja kogukas isand („Mees kui karu,” nagu Eetriemand teda hiljem veel korduvalt kirjeldas), haaras Elsal äkki ümbert kinni, süleles teda sõbralikult ja tsiteeris kõlaval häälel Puškinit:

Выпьем, добрая подружка
Бедной юности моей,
Выпьем с горя: где же кружка?
Сердцу будет веселей.^[6]

Õhkkond olevat olnud kogunisti soe, sõbralik ja südamlik, taskulampide valgel käisid ringi viinapudelid, joodi otse pudelist ja pakuti ka mingit sakummi.

Karu – nimetagemgi teda nii – võttis Eetriemandal (kes eetrile otsa joodud viinast juba hoopis ülemeelikuks kippus minema) uuesti ümbert kinni ja ütles oma kaaskonnale kuidagi eriti kurval toonil ja tugeva tunderõhuga eestikeelse sõna „NAINE”.

Ent pärast uut korralikku viinasõõmu läks Karu kiiresti rõõmsamaks ja küsis Eetriemandalt ootamatult: „Kas sa tead Kalmer Tennosaart?” Saanud muidugi jaatava vastuse, teatas Karu rõõmsalt, et üks Tennosaare eriti tore laul on (venekeelne) jenka. Huvitaval kombel teadsid kõik mehed selle laulu sõnu ning Karu ettepanekul hakatigi tõepoolest haudade vahel jenkat tantsima.

Eetriemand tunnistas, et talvine külm oli tasapisi siiski mõjunud ja võttis tal pea vähe selgemaks, nii et ta mingil momendil ise ka imestas: mis kuulmatu lugu see siin ikkagi on, kell kolm öösel surnuaial laulda ja tantsida koos võõraste vene meestega jenkat?!

Nii et ta oli meeste ees vabandanud ja läinud veidi eemale mõnekümne meetri kaugusele oma vanemate hauaplatsile küünalt süütama (see oli tal kaasas). Kui ta mõne minuti pärast põõsaste vahelt välja tuli, liikus meestekamp juba surnuaia värava poole.

Eetriemand läks haudade vahel tagasi kohta, kus oli tantsitud, kui põrkas pimeduses millegi vastu. Kostis vaikne mütsatus. Esimese ähmiga arvas ta, et on mõne hauakivi ümber lükanud, kuid tikust tuld tõmmetes nägi ta, et tegemist oli päris tavalise, kuid üsna raske diplomaadikohvriga (selle kõrval hauaplaadil aga nägi ta – kummalise kokkusattumusena – nime: Ida Tennosaar).

Minu oletus maffiajõugust oli vist Eetriemandat ikkagi mõjutanud, nii et ta arvas sedamaid, et tegemist võiks olla rahakohvriga. Nii haaras ta kohvri, tormas läbi surnuaia igaks juhuks hoopis teise värava juurde ja sibas, nagu jalad võtsid, kodu poole.

Edasist nägin juba oma silmaga. Olin küll jõudnud tukkuma jääda, kuid järgnevad sündmused võtsid mu täiesti virgeks.

Kell võis olla juba nelja ringis, kui Eetriemand meie ukse taga koputas, ja kui vastu läksin, hüüdis ta: „Aivar, tule appi, me ei saa kohvrit lahti!”

„Vaat kus jant, hoopis imelik öö!” mõtlesin endamisi, aga läksin siiski vaatama, milles asi.

Kui avasime naaberkorteri ukse, vaatas mulle vastu säärane vaatepilt: keset tuba taburetil asetses imelik kohver, mille paneel oli avatud ja selle ühes servas vilkus terve rida punaseid tulukesi (hiljem seletas vanapaar, et paneel avanes kergelt, aga kohvri sisemusse tungida ei õnnestunud ei peitli ega suurema kangiga, need ei suutnud kohvri korpust isegi kriimustada).

Kõvas tuuris Albert (sel momendil võis teda nimetada küll tõeliseks Eetri­isandaks!) oli asjatutest katsetest kohvri sisuni jõuda järjest raevukamaks muutunud ning just sel hetkel, kui uksest sisse astusin, nägin, et verd täis valgunud silmadega nohisev Albert on tõstnud pea kohale raske kuvalda…

Nägin kohvrit mõne meetri kauguselt ning taipasin kuidagi lausa välgukiirusel, millega siin võib tegemist olla. Sekundi murdosaga tegin metsiku hüppe ja sain veel viimasel hetkel Albertit vastu õlga tõugata, nii et hoop küll langes, aga kohvrist pisut mööda.

Taburet purunes pilbasteks.

Kohver libises põrandale pehmele vaibale, punased tulukesed kustusid ja paneel sulgus vaiksel sahinal (nägin veel paneelil roheliselt vilkumas tervet rida linnanimesid, siin paistsid vist Inglise linnad Manchester ja Birmingham, ent hulk aastaid hiljem võin ka eksida).

Olen elus kaks korda eetrit joonud, esimesel korral püüdis üks noorem tuttav mind õpetada seda õigesti tegema, ent see katse lõppes hirmsa köhimise ja puristamisega. Ning teist korda juhtus see nüüd: haarasin laualt pool teeklaasitäit eetrit ja kummutasin selle ühe sõõmuga. Kuum juga jooksis läbi kere, ent muud mõju nagu polnudki, samas olin justkui hoobilt (pärast pikka sünnipäeva­pidu!) täiesti kaineks saanud.

Ütlesin Eetriemandale võimalikult tungival, vastuvaidlemist mittesallival toonil:

„VII SEE KOHE TAGASI!!”

„Aga miks?” püüdis ta teada saada.

„Sest muidu see plahvatab!”

See argument mõjus. Olin oma Postimehe-lugudega muutunud Eetriemanda silmis ikkagi teatud määral nagu autoriteediks, ning nii haaras ta, ehmunult midagi podisedes, kohvri ja sibas – jällegi, oma vanuse kohta uskumatu rutuga – taas surnuaia poole.

Sealsel parkimisplatsil olid tõepoolest seisnud veel paar musta Volgat ning Eetriemandat nähes oli ühest autost välja hüpanud – emanda väitel – keegi uhkes vormis kindral ning lausa rebinud tal kohvri käest. Kümne sekundi pärast kihutanud autod hirmsa kiirusega Võru tänavat mööda edasi, linnast välja.

Eetrit pole ma kunagi hiljem enam juua proovinud. Kuvalda aga meenus mulle aastakümneid hiljem, kui see tänu „Putini koka” Prigožini toorutsemisele muutus üheks Ukraina sõja kurjakuulutavaks sümboliks.

Meie kuvalda pandi hoovist pihta.

Aga nüüd oli fotodel täpselt samasugune kuvalda.

---

^[1] Isa Karl – nii me teda kutsusime – lahkus meie keskelt 81-aastaselt 24. novembril 1991.

^[2] Kivisild oligi peamine põhjus, miks Juht loobus pidulikust vastuvõtust Tallinnas ja tahtis kohe Tartusse sõita. Pärast oma võidukat „välksõda” lubas Juht Kivisilla taastada ja panna sellele nimeks Adolfbrücke.

^[3] Kiiev vallutati/vabastati tegelikult üheksa päeva pärast, 19. septembril 1941.

^[4] Mart Laaril on raamat „101 Eesti ajaloo sündmust” (Tallinn, 2010). Uues trükis võiks raamatu pealkiri olla „102 Eesti ajaloo sündmust”, ja lisatud võiks olla ka minu poolt ülaltooduga tuvastatud sündmus.

^[5] „Pool on läinud, pool on alles” – see käis muidugi Venemaa kohta. Alles mõne aasta pärast muutus see lendlauseks Saksamaa kohta.

^[6] „Kui on mure, täitkem kannud, / eidekene hea ja hell. / Maitsegem, mis Looja annud, / kergem saab siis südamel.” Tlk A. Sang.