Maal käimise juures on kõige hullem see, et enne päris-maale jõudmist sõidab buss läbi vähemalt kolmest alevist, väikelinnast või kihelkonnakeskusest. Läbi kolme kohakese, millel pole õiget nime ega nägu, aga mis juba kaugelt tegemata­jätmiste järele lehkavad. Tegematajätmiste ja väetise. Päris-maa ei lõhna kuidagi, sest seal ei olegi õieti midagi. Paar maja, kruusatee, põld, mis eriti midagi ei kanna – tühi-tähi. Alevid on seevastu otsast otsani maailma ülejääke täis: mahajäetud viljakuivatid, eurorahade eest remonditud koolid, mis paari aasta pärast kinni pannakse, trellitatud akendega poed, millest poole moodustab alkoholi­lett, päikese käes rabedaks muutunud rohelisest plastmassist lille­amplid, kolosseumi­suurused betoonsigalad ja kõige hullem – aleviinimesed.

Alati, kui buss alevis peatub, tungivad nad selle kallale justkui raipesööjad-­linnud korjusele, et nõuda piletit lähimasse päris-kohta. Valjuhäälselt. Üle bussi. Vahel saadab bussijuht nad viisakalt tagasi, ütleb, et joobes isikuid tal pole kohustust – ega õigust! mõelge ometi teistele reisijatele! – bussi lasta. Aga enamasti pole nende bussist välja jätmiseks mingit põhjust – joomatagi susistavad nad kõik s-i ja lõhnavad nagu toasoe piim; nende käed kleepuvad ja näod ei püsi paigal. Bussis istudes jõllitavad nad kaasreisijaid umbusklikult, justkui saaks teised neilt veel midagi ära võtta.

Aleviinimese tunneb ära juba kaugelt: nende lõuapärad ja rinnakorv on kuidagi tahumatud, kühmulised. Umbes nagu oleks keegi püüdnud võinoaga penoplastist inimest välja voolida. Kellel on reumaatiline artriit. Ja 40-kraadine palavik. Ja väga kiire. Talvel käivad aleviinimesed paljapäi, paljas kõht lahtiste jopehõlmade vahelt punnitamas, suvel aga ei kohta neid kunagi ilma põlvini kummikute ja võidunud kampsunita. Justkui see oleks nende elu peamine eesmärk – ilma eirata. Riided paistavad alevielanike külge nagu selga kasvanud olevat, harva näed kedagi oma harilikust vormirõivast erinevas kostüümis. Aga millalgi peavad nad need kostüümid vist siiski ka ära võtma, sest ega seal alevis muud teha pole kui lapsi – krimpsus näoga alamõõdulisi pensionäre, keda aeg-ajalt puid tooma või taarat viima saata. Kuskilt need põngerjad ju tulema peavad, kuigi – kelle omad need õigupoolest on, on iseküsimus. Igatahes paistab, et päevad läbi ei teegi need vaesekesed seal alevis muud kui sünnitavad ja sünni­tavad, küllap, et oleks, kelle peale poejärjekorras karjuda: Ahti, ära roni, või muidu; Ahti, sa tead, mis kodus saama hakkab; Ahti, keegi ei taha sind. Ega vist ei taha ka. Ja Ahti saadab selle peale muidugi oma alevivanema vittu, kassapidaja ka, kogu selle alevi saadab. Vittu. Keegi ei taha sind, alev. Käi vittu. Kurat.

Just seepärast polnud Ülle kakskümmend kolm – juuni keskel juba kakskümmend neli – aastat alevis Ahti pool käinud. Maal oli käinud küll, suvilas – päris-maal, kuhu sai, tõsi, läbi alevi. Aga kakskümmend kolm aastat oli Ülle iga kord asula alguse märgi juures silmad kinni pigistanud ja alles asula lõpu märgist möödudes (seal oli üks teravam teekäänak, mida ka kinnisilmi bussi­istmesse vajuvates puusades tajuda sai) lahti teinud. Küllap oleks ta ka hinge kinni hoidnud, aga buss peatus alevis – nagu kiuste! – kümme minutit, et bussijuht suitsu teha saaks. Ja kuigi Ülle oli valmis paljust loobuma, et alevit unustada, siis kümme minutit oli ka tema jaoks liiga pikk aeg. Ega ta mingi vabasukelduja olnud.

Ja nüüd oli ta ometi teel sinna. Sinna. See juhtus kahekümne kuuenda mai õhtul, peale kolm minutit ja seitseteist sekundit väldanud telefonikõnet Ahtiga, kes umbes kaks minutit sellest ajast oma kopse tükkideks köhis. Kõne lõppedes pakkis Ülle seemisnahast reisikotti – väga soliidsesse, muide – neli seelikut, paar vanemat särki, mis seal kandmist ei karda, kõik oma kokaraamatud ja esmaabikapi sisu, ja sõitis taksoga bussijaama. Buss pidi tulema küll alles hommikul, aga ega Ülle kodus niikuinii millegi mõistliku tegemisega hakkama poleks saanud. Sellises olukorras.

Bussijaam pandi kell üksteist lukku, seega tuli Üllel järgmised kuus tundi ja kolmkümmend minutit jaama ees istuda, aga mis seal ikka. Ta sõi aeg-ajalt mantlitaskusse pistetud tolmuseid rosinaid ja tukkus, pea süles lesivale reisi­kotile vajumas. Viimastel aastatel ei olnud ta tegelikult eriti raske unega olnud, juba altnaabri kempsuvee sulisemine ajas ta üles. Aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Ka nüüd. Paar korda tulid bussijaama turvatöötajad teda küll viisakalt lahkuma suunama, ütlesid, et joobes olekus pole bussijaama territooriumil lubatud viibida, aga Ülle saatis nad sama viisakalt minema, öeldes, et tema pole kakskümmend kolm – kohe neli – aastat tilkagi võtnud, ja pealegi on tal bussipilet olemas. Hea aegsasti platsis olla. Puhus turvameestele näkku, et nood tunneksid, et viinalehka ei ole. Jah. Ja siis jäeti ta rahule.

Täpselt kell viis kakskümmend kaheksa pööras kaugliinibuss otse Ülle pingi ette. Naine silus pihus kortsu tõmbunud pileti sirgeks, kontrollis, ega tal midagi pingi alla kukkunud ei ole, ja astus bussi. Ta ei olnud eriti unine. Varahommiku­ses bussis kuigi palju teisi reisijaid polnudki. Kaks üliõpilase moodi tüdrukut, kes kõrvaklappidest kumbki oma muusikat kuulasid ja olid kangesti seda nägu, nagu tuleksid otse peolt. Nood läksid kindlasti maale, sest ühel oli kilomeetripikkuse ja -laiuse seljakoti külge telk kinnitatud. Alevis ei telgita kunagi. Üks koeraga vanamemm. Viisaka soenguga, vaikse häälega – maale. Üks kõhn poiss, sõjaväeriietes, kõõm helvestena õlgadele langemas nagu äraõitsenud toomingaõied. Alguses ei saanud Ülle aru, kas too läheb maale või alevisse, aga juhilt piletit ostes susistas poiss kõvasti s-i, pealegi oli bussivalguses selgelt näha, et poisil on see teada-tuntud kõhuussi-nägu, millega ainult aleviinimesi õnnistatud on. Ja üks üksikema, ilma lasteta, aga kindla peale üksikema, üleni topiline, välja veninud ja pleekinud, ainult ripsmepikendused olid uued. Ja sinikas vasema silma all. Alevisse. Kindla peale.

Ülle ohkas. Ka tema on teel alevisse, nii piinlik kui see ka poleks. Vähemasti ei saa sellest välimuse järgi aru. Ei saa ju? Ta silmitses aknapeegeldusest oma oimudelt halliks kippuvaid juukseid, laitmatute patšokkidega jakki ning tagasi­hoidlikku huulepulka, mis oli ühest suunurgast öö jooksul veidi laiali läinud. Pühkis selle sirgeks ja ohkas uuesti. Seekord veidi kergendatult. Ei, miski tema juures ei reetnud alevi-minevikku ega -tulevikku. Kõik, mis nii loomulikult Ülle juurde käis – too seemisnahast sumadan, hambaravi, peaministri­partei pooldamine, triigitud riided, väärikas vananemine, sidrunheinalõhnaline desinfitseerimis­vahend ja ajatult silmapaistmatu käekell, mille ta oma esimese päris-palga eest ostis –, viitasid selgesti: see naine on linnast. Aeg-ajalt käib ta maal. Sest maal käimine on… hea. Vaikus. Kased. Maa. Võib-olla lausa peenra­maa. Aga kindlasti mitte põllumaa. See on inimesele hea. Aga suurema osa oma ajast veedab ta linnas. Ta teeb siin tööd, võib-olla lausa karjääri, aga kindlasti mitte teiste arvelt; külastab kultuuriasutusi, laseb iga mõne aasta tagant valimis­sedeli valimiskasti, ostab aeg-ajalt uusi kardinaid ja vestleb päevakajalistel teemadel. See on enam-vähem kõik. Ei, alevit kuskilt küll välja ei paistnud. Päris-kohad ja mitte-kohad. Ei mingeid pool-kohti. Kohakesi.

Kell viis kolmkümmend kolm, kui buss oli jaamast välja keeranud ja esimese foori taga peatunud, helises Ülle telefon. Muidugi oli see Ahti. Muidugi oli Ülle telefoni bussi sisenedes vaiksele režiimile lülitanud, et kaasreisijaid mitte häirida. Muidugi vibreeris telefon Ülle taskus piisavalt kõvasti, et seda läbi bussimürina tunda oleks, ning naine võttis kõne vastu.

Kas said bussi peale? küsis Ahti.

Sain, vastas Ülle vaikselt.

Mida? küsis Ahti. Mul pole levi, lisas ta.

Sain küll bussi peale, vastas Ülle veidike valjemalt, ent käega suud varjates, et kaasreisijaid mitte häirida.

Kõik teised sõitjad magasid juba. Peale bussijuhi. Isegi koer oli end tädikese kõrval istmele kerra tõmmanud ja norises vaikselt. Ainult uute ripsmetega üksik­ema vaatas telefonist valju häälega mingit rootsikeelset seriaali. Ta hoidis telefoni­ekraani oma silmadele liiga lähedal ja katsus keelega lünkasid oma hambareas.

Mida? küsis Ahti. Mul pole väga levi. Kurat. Kas sa kuuled mind?

Kuulen, ütles Ülle. Olen bussis. Jõuan kell pool üheksa. Ei, pool kümme. Vabandust.

Okei, ütles Ahti, köhis natuke (Ülle surus käe vastu telefoni kõlarit, et kaas­reisijaid mitte häirida) ja lisas: Ma vist hakkan surema. Kohe. Kurat.

Oota veel natuke, ütles Ülle.

Ma ei kuule sind hästi, vastas Ahti. Käi vittu. Mitte sina, kass kusi põrandale. Näeme siis. Millal sa jõuad? Kas ma tulen sulle vastu?

Ei ole vaja, ütles Ülle, vajutas kõne kinni ja mõtles: kurat.

Iga kilomeetriga, mis buss Üllet linnast välja viis, läks ka Ülle endast aina rohkem välja, kuigi ta suutis seda väga hästi varjata. Ta ei olnud venda näinud ­nüüdseks… üle poole oma elust. Tõesti. Jõulude ja sünnipäeva ajal oli ta Ahtile küll helistanud (iialgi tähtpäevalist vastukõnet saamata), nagu kord ja kohus, paar korda rahagi läkitanud, kui vennal raskemad ajad olid olnud, viimati siis, kui naaber oli tema auto sodiks sõitnud – koos iseendaga. Nõua siis surnult kompensatsiooni, eks ole. Hea naaber tõesti. Aga näost näkku kõnelesid nad viimati siis, kui Ülle alevist ära sõitis.

See oli päev enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva. Varahommik. Ülle ei tahtnud kellegagi hüvasti jätta, tal oli sellest kõigest lõplikult kõrini, nii kõrini, et ta polnud eelmisel õhtul isegi gümnaasiumi lõpuläbule läinud. See­pärast oligi ta nii vara üleval. Aga hommikust süües ajas ta köögis kogemata taarakoti ümber, see kolises koledasti ning ajas 12-aastase Ahti üles. Ahti oli titest saati kerge unega olnud. Noorem vend aitas Üllel pudelid kokku korjata, võttis külmkapist ühe õlle ja istus puhta pesu hunniku otsa, mis diivanil laiutas.

Lähedki päriselt või? küsis ta.

Mjah, ütles Ülle saapaid jalga tõmmates.

Okei, ütles Ahti ja tegi õlle lahti. Kurat. Kas ma saadan su bussipeatusesse?

Ei ole vaja, vastas Ülle ja lükkas kassiliivakasti jalaga ukse eest ära.

Ülle ei võtnud kodust midagi kaasa, ka seljariided, millega ta linna jõudis, viskas kohe, kui kaubamajast uued ostnud oli, minema. Riietuskabiinist väljudes ei võtnud ta veel kinni maksmata riideid seljastki, näitas müüjale üle leti upitades vaid nende hinnasilte, maksis ja marssis uue inimesena poest välja. Seejärel ostis ta toidumaailmast pudeli kõige kallimat mineraalvett ja sõitis trammiga Vabaduse väljakule. Sealt edasi tegeles Ülle iga päev aktiivselt oma alevielu unustamisega. Unustada polnud küll kuigi palju, kuid muude tegemiste kõrvalt, mida Üllel nüüd nii ohtralt jätkus – linnal ikka täitsa teine tempo kui alevil –, oli seegi paras tükk tööd. Kuid ta oli edasipüüdlik. Ta hankis endale kõik, mis ühest päris-koha inimesest päris-koha inimese teeb. Isegi induktsioonpliidi. Ta võttis omaks kõik tõekspidamised, mis tal teatripileteid osta aitasid. Ta õppis ­vaikselt rääkima, irooniat kasutama ning seebikaid vihkama. See oli raske, muidugi, kuid igati pingutust väärt. Nii ta uskus.

Nüüd, kakskümmend kolm – kohe neli – aastat hiljem oli ta valmis. Päriselt valmis. Ja just nüüd kutsus see neetud noorem vend ta tagasi. Ütles, et tule, Ülle, ma hakkan surema. Kõik teised, kes naisest alevisse olid jäänud, olid juba ammu maha kõngenud, matustele Üllet ei kutsutud – küllap oli unustamine vastas­tikune. Vend oli veel ainus, mis naist aleviga sidus. Määris. Kurat. Mis häda tal nüüd surra on, ise pole veel nelikümmendki. Aga tõsi, telefonis oli ta õige hädisena kõlanud. Ülle südametunnistus ei lubanud tal Ahti tahtmist tegemata jätta.

Pool tundi veel, vaatas Ülle bussi kellatablood ja ohkas.

Kümme minutit.

Kolm. Kurat.

Ja sel korral ei pannud ta asula märgi juures silmi kinni. Tulgu mis tuleb. Ta vaatas aknast välja ja luges tänavasilte. Võib-olla oli midagi nende aastate ­jooksul alevis muutunud, aga Ülle seda tuvastada ei suutnud. Ilmselt vahetati seal kandis kõik läbisadavad katused identsete vastu, katkised autokolakad identsete vastu, pleekinud kardinad identsete vastu, lillelistes retuusides ülekaalulised naised identsete – aga nooremate – vastu. Paranevad haavad-sinikad-muhud värskete vastu. Küllap vist.

Bussipeatuses oli vaikne. Ülle viskas oma bussipileti ning tühjaks söödud rosina­paki prügikasti, sättis reisikoti mugavamalt üle õla ning hakkas peas edasi-tagasi numbreid lugedes kodu poole astuma. Tähendab Ahti kodu poole. Sinna polnud pikk maa, kilomeeter ehk, aga rasked kokaraamatud vajutasid kotisanga päris kõvasti naise õlga soonima.

Kahe minuti pärast vahetas ta kätt.

Kolme minuti pärast möödus Ülle koolimajast, kus kellaaja ja kuupäeva järgi oleks pidanud veel usin õppetöö käima, kuid ühtegi last seal küll ei paistnud. Akende ees olid kollakaks tõmbunud rulood, tenniseväljaku värav käis tuule käes kinni-lahti, parkimisplatsil haigutas tühjus, ainult kojamees – sama, kes siis! – niitis kooli ees oma punase traktorikäulaga muru, risti-rästi üle hoovi, pealtnäha ilma igasuguse loogikata. Kojamehe suunurgas rippus ohtlikult lühikeseks põlenud suits, mis tema sorgus vuntse süüdata ähvardas, aga iial oma ähvardust täide ei viinud. Ülle ei teadnud, kas mehele viibata või mitte. Igaks juhuks ei viibanud.

Nelja minuti pärast jõudis Ülle poe juurde. Kauplus oli veel kinni – kümneni –, aga poe ees parklas käis sagimine. Linnas poleks Ülle seda tähelegi pannud, aga siinses vaakumis torkas iga tuuleiilgi silma. Parklas olid koha sisse võtnud kolm äravahetamiseni sarnast valget Ford Transitit, igaühel neoonvärvides kiri külje peal. Lilled, istikud, aiakaubad. Helistage kohe. Tekstiil ja tekstiiltooted. Värskekala.ee. Otse merest. Naine astus kõnniteelt parklasse, et uudistada autode pagasiruumist välja pungitavaid ning asfaldile valguvaid kaupu.

Tere päevast, ütles nabani ulatuvates kummikutes kalaauto-mees Üllele. Tal oli vasakult käelt kaks näppu puudu ja silmad olid väga heledad.

Tere, vastas naine viisakalt ja silmitses veel tõmblevaid tuulehauge helesinistes külmakastides, mis otsapidi pakiruumist välja ulatusid.

Tuulehaugid, ütles mees sõbralikult naeratades. Ta võttis ühe kala kätte, silitas teda kuskilt sealt, kust koertel kõrvatagused on, ja torkas Üllele otse nina alla. Kala väänles mehe sõrmede vahel. Tema lõpuseklapid tõmblesid tasakesi, küllap paaniliselt õhku ahmides, aga sedasi, tumma tõmblusena ei äratanud see erilist kaastunnet. Mehe silmad puurisid Ülle omadest läbi nagu mageveest.

Ilus kala, ütles Ülle veidi küsivalt. Mida sa ikka sellises olukorras ütled. Tuulehaugi terav nokk oli Ülle ninaotsa vastas, aga naine ei tõmbunud tagasi.

Väga ilus, ütles mees. Täna hommikul toodud.

Ma võtan selle, ütles Ülle.

Ainult ühe, naeris kalamees, nagu kuuleks sellist soovi esimest korda.

Ülle noogutas.

Kuidas preili soovib, vastas mees ja lõi kala peaga kopsti vastu pagasiluuki. Kala ei tõmmelnud enam.

Et ta teil kotis rumalusi tegema ei hakkaks, selgitas kalur.

Ülle noogutas arusaaja moega ja toppis helesinisesse kilekotti pakitud tuulehaugi sumadani kokaraamatute peale.

Järgmisest autost müüdi lilli. Ülle tundis ära petuuniad, peiulilled ja täidis­õielised astrid, muu floora oli talle võõras. Kõik potid-amplid olid auto kõrvale laotud, pagasiruumi äärel aga persetas – paremat sõna vist selle tegevuse jaoks ei ole – keskealine müüja, kelle päevitunud dekoltee kirendas tedretäppidest, ja sügas loiult vasaku jala sääremarja. Müüja kandis sinisetriibulist T-särk-kleiti, mille rinnaesisel laiutav kuldtähtedes AMOUR vaikselt koorus, justkui soovides peatselt iseseisvat elu alustada.

Sublimatsioontrükis riideid ei tohi kõrge temperatuuriga pesta, mõtles Ülle silmanurgast naist piieldes. Naine ei teinud teda märkamagi.

Mida sa teed, kriiskas naine äkitselt. Tema hääl oli noorem, kui ta ise paistis.

Ülle ehmus, tõmbas pea veidi õlgade vahele ja pööras end müüjanna poole, et sõim vähemalt auga vastu võtta. Aga tädi, tuleb välja, karjus hoopis värskelt kiilaks aetud umbes kaheksa-aastase poisi peale, kes nüüd mustendavast auto­sisemusest välja ilmus ja päikese käes silmi kissitas.

Pissin, ütles poiss.

Mitte kastmisveetünni, kisas naine edasi. See on lillede jaoks. Kurat.

Poiss kehitas õlgu, nööpis rebadele vajunud püksid tagasi kinni ja hüppas pakiruumist otse üle amplite asfaldile. Ta kadus auto taha.

Ülle pani oma reisikoti maha ja kükitas petuuniarivi ette. Neid oli seal igat värvi, isegi rohelisi – selliseid ei olnud ta varem näinudki. Valimine oli raske, aga lõpuks otsustas Ülle kahe lilla-valgetriibulise taime kasuks. Auto alt voolas Ülle ette päikese käes sillerdav nire. Naine võttis maast oma koti ja kaks neljakandilist plastpotti lilledega ning astus üle ojakese.

Poiss ronis tagasi autosse ja pani raadio käima.

Pane raadio kinni, käratas triibuline müüja.

Poiss pani raadio kinni.

Sularahas saab ainult, teatas müüja Üllele.

Ülle otsis rahakoti vahelt parajad mündid.

Tagasi pole vaja, ütles ta naisele.

Mida? ühmas müüja.

Aitäh, vastas Ülle.

Kolmandast, kõige poepoolsemast Transitist müüdi voodipesu. Ülle astus otse müüja juurde.

Eesti keel? küsis müüja.

Eesti keel, vastas Ülle.

Voodipesu? küsis müüja.

Mu vend hakkab surema, vastas Ülle.

Nojaa, nojaa, noogutas müüja agaralt.

Kas teil surilinu on? küsis Ülle.

Linu on, linu on, rõõmustas müüja, kelle silmahammastel paljastusid pisikesed kristallid. Ta tõstis Ülle ette hiiglasliku plastkasti, mis oli ääreni igas suuruses, sordis ja tujus mustreid pungil.

Linu on, kordas ta asjassepühendatu sosinal Üllele silma pilgutades.

Ülle lappas pakutavaid linu. Lihtsam oleks vist lugeda mustreid, mida seal polnud, sest põhjatu kast sisaldas tõesti enam-vähem igat mõeldavat kirja kangast. Linad olid libedad ja õhukesed, ka kolme- või neljakordselt kokkulapituna paistsid need päikese käes veidi läbi.

Tekikott ka? küsis müüja kauba valimisse süvenenud Üllelt.

Võib küll, vastas Ülle.

Müüja tõstis pakiruumist välja veel kaks hiiglaslikku kasti.

Padjakott ka, selgitas ta. Tal oli väga sümmeetriline nägu. Teda armastati kodus kindlasti palavalt. Teda oli väga raske mitte armastada.

Kell kümme kakskümmend kolm lahkus Ülle parklast – ühe tuulehaugi, kahe petuuniataime ning taksikoeramustrilise voodiriiete komplekti võrra ­rikkamana. Tema reisikoti lukk ei läinud enam kinni. Päike oli juba kõrgel, aga tuul jahe, nagu alevis ikka. Sel aastal oli suvi üldse kuidagi hilisevõitu. Tomatid ei jõua ilmselt suvilas valmis saada, peab jälle korteris kõik köögikapid tühjaks tõstma, et sinna tomatite järelküpsemislabor sisse seada. Aga selle peale tuleb mõelda alles paari kuu pärast. Naine nööpis jakihõlmad koomale. Siit oli nüüd ainult kaks tänavat veel minna, alguses paremale, siis vasakule. Või oli see vastupidi.

Kümne minuti pärast seisis Ülle koduväravas. Ahti kodu. Jalad teadsid, kuhu minna, isegi kui ta ise enam ei mäletanud. Ahti riputas aias pesu ega märganud Ülle saabumist. Ilmselt oli ta juba parajalt vintis ka. Ülle silmitses sirelipõõsaste tagant hoovi. Saun oli kokku vajunud, aga muidu paistis kõik tuttav. Aknast üürgas raadio, kuulutades soodsaid autoakna parandamise võimalusi. Ahti köha kostis üle raadiomuusika.

Kurat, mõtles Ülle. Ta on ju täiesti elus. Pole tal viga midagi.

Ahti lõpetas riputamise ja loivas tuppa tagasi. Ta ei vaevunud välisust enda järel kinni tõmbama.

Ülle astus tasakesi eeskotta. Kõik paistis tõesti vanaviisi. Isegi kassiliivakast oli ukse ees jalus. Nagu siis, kui ta lahkus. Kass paistis küll teine. Või kolmas. Naine lükkas saapad ning kopituslõhnalised mänguasjad ukse eest ära ja silitas lävel kükitades kõutsi, kes hirmus näljaselt näugus. Ta urgitses sumadanist vaikselt soojeneva tuulekala ning raputas selle kilekotist ühe välistrepil vedeleva 2008. aasta Postimehe peale. Las sööb. Ülakorruselt kostsid veel Ahti viimased sammud, aga paari minuti jooksul sigines majja vaikus. Nüüd oli kõik. Raadio röökis aknalaual jaanipidudest, õues rääkisid pääsukesed omavahel rätsepatööst. Köögis oli midagi vist kõrbema läinud, laealune oli sinist suitsu täis. Või on aleviinimese hing tõesti nii sombune, et kehast lahkudes on teda palja silmaga näha? Ei, seda Ülle Ahtist ei uskunud. Ta oli ikka hea poiss olnud, oma kitsaskohtadega küll, aga eks visaku esimene kivi see, kes meist patuta on. Kass nurrus kala rappides. Ülle sirutas kükitamisest kangeks jäänud jalgu ja vaatas kella.

Buss pidi minema täpselt tunni aja pärast. Tagasisõidubuss. Ta poetas petuunia­potid lähimale taburetile, ise seejuures päriselt tuppa astumata, vaid uksepiidast kinni hoides end toolini küünitades. Välisukse pani Ülle kinni, et kass tuppa lõksu ei jääks, ja tõmbas raadio stepslist välja, end aknast poolenisti kööki upitades. Voodiriided, mille ta parklast ostnud oli, riputas naine maja taha pesu­nöörile – muude hilpude kõrvale, mis seal juba tuule käes lehvisid. Seejärel urgitses ta kotist oma truu sidrunheinalõhnalise desinfitseerimisvahendi, sulges aiavärava ning tegi käed alevist põhjalikult puhtaks. Bussijaamas käis ta siiski igaks juhuks tualetis, et enne piletiostu kontrollida, ega ta s-täht susisema ei ole hakanud. Ei olnud.

*järgmisel kevadel on mul juba pojad

*ega mina ei istuks ealeski niisama

*kõigepealt on tarvis vabastada kõik olendid kannatustest