Rositale

Tänavad täitnud on sügis ja udu ja merelt ei kuulegi muud kui
laevade pasunaid hõikumas kumedas valus
ristteele kahvatu latern on külvanud kollase ringi
kui me seal kõnnime käsikäes nii nagu ikka
Miski on korraga ometi teisiti –
midagi värsket on õhus – 
just nagu tuul oleks ajanud laiali pilved
just nagu taas oleks lõhnad ja lilled ja kevad
Kolmanda korruse avatud akendest hakkab
ühtäkki kõlama muusika – klaveril harjutab keegi
mängib üht lihtsat ja ammugi moest läinud lugu
mõtlen et laps vist – tal mõnikord noot läheb sassi
mitte ent tunne
      oo tunne jah tunne see tunne

ise ei teagi miks kummardan sulle sa noogutad ning juba ongi
ümber su piha mu käsi mu õlale toetub su pea

üritan aimata sõnu kui ümised viisile kaasa
on nagu on nagu on ning ainult nii ongi
ainult nii ongi
 

kõik mis on praegu kõik kaob – jah ma tean – sest miski ei seisa ju paigal
sellegipoolest see õhtu see pilt täpselt nii meile jääbki:
laternad puhkenud õide me kirglikust hingeaurust
kui me seal tantsime nii – kaks kohmakat naerulsui saurust