Ilmselgelt hommik

Pesu kuivab, 
kärbsed, käised käärind, 
käsivars karvane,
sada silma kevadisel 
kehval päiksel. 
Taeva täpiline rätik 
seotud sülemsõlme: 
ilmselgelt hommik, 
karge, kõrge, kergelt võlvuv 
üle taganeva une, 
unund kuppelmaastike, 
kaugele, laugele, ära. 
Sõna saab varane vares,
parketi võtab päikeseuputus 
ja päästerõngaid ei jagu.
Ei sulle, ei mulle.


Ma ostsin

Ma ostsin ämbritäie õigeid kreeme,
et olla ilusam, uhkem eksponaat.
Õnn, et ei uppund, lämbund ses saates.

Ma ostsin hirmvõimsa ekspandri,
et muskel käristaks pintsaku käist.
Õnn, et ei kägistund, kängund se käigus.

Ma ostsin viimase kui eneseabiõpiku,
ühel läikivamad kaaned kui teisel.
Õnn, et ikka veel tõuseb, reiting ja puha.

Ma ostsin prantsuse ja vene keele,
vaid nende žalatiže žužiževa gõla bäražd.
Õnn, et umbkeeltele järelturgu leidsin.

Ma ostsin, oi, ma ostsin, ostsin, ostsin,
vähe, mis ostmata jäi, vist midagi jäi.
Õnn, et jäi. Õnneks ja õnnetuseks. Ja nii jäi.


Maailm on

Maailm ei ole õiglane
ega ebaõiglane, kuum
ega külm. Maailm on.

Kes seda ei mõista,
põleb põrgutules,
kuulsuse kiirguses.

Kes seda mõistab,
asetab kaabu asfaldile
ja laskub põlvili.

Kes seda mõtestada,
selgitada võtnud,
nutab mõlemi matustel.

Maailm pole hooliv
ega hoolimatu, ring
ega ruut. Maailm on.

Ka täna, siin ja hetkel,
selle kevade esimesel
talutavalt soojal päeval.

Maailm on.


Vahe peatus

Ta tõstis käe,
et anda märku
kelnerile, juhile.
Seepeale seiskus tuul,
vait jäid lehed puis.

Ta vaatas alla,
tegelikult käekella,
ja linnud loobusid
tiibadega vehkimast,
sadasid lumevaibaks.

Ta ei liigutanud,
ei riskinud hingata,
ikoonideks tardus.
Nüüd peatus Maailm
uute juhiste ootel.

Ärev ja vahe, hägus,
segiläbi, läbi, segi
kõigist droogidest,
mida uudised tarnind,
ta palus peatust.


Hakib

Võimalik, et hoidsid mul käest,
võib-olla kraedpidi tarisid.
Ilmselt pelk soovmälestus.
Ent lastekunstikoolist
me kõndisime kahekesi koos
mäest alla, alla, kus jõgi.
Ükskord, kakskord, alatiseks.
Mägi magab samas paigas,
Jõgi ärkab samma sängi,
koolgi kuuldavasti hinges.

Aga kus oleme olnud meie? 
Ja kas hakkidel, kes ladvus
me kohal tühja kraaklesid,
on lapsed, lapselapselapsed
sel keerulisel kevadel?

Ja jõgi? Ka sinul on nimi.


Mullikile

Kunagi olin ma tuli –
seesama, mida iga
hinna, ka elu hinnaga,
elus ja lõkvel hoiti –
seesama ma olin.
Aga vihm, mis langeb nüüd,
on piisav haugil ujuda 
puuvõrades üle me pea.
Ja läbimärgade teksade
taskust leitud tikkudelt
on väävel evakueerunud.

Kunagi olin ma tuli –
ent materjal on lõpukorral:
paber, lõuend, õli, sõnad,
mille koondnimeks oli plaan,
ligunenud riisipudruks.
Seda lõket toita ei ole
enam mitte millegagi
peale verekaanide saadetud
arvete, mis saabuvad
niiskuskindlais ümbrikes,
voodriks püha mullikile.


Nicht Nichts

Igaüks meist ükskord
lõpetab valitud viisil:
kes koos selle ilmaga,
end valetanud valitsejaks,
kes häälest orkestriga,
end kujutlenud kunstnikuks,
kes tõstnud purje või teise,
ei tule meredelt tagasi.
Mina tavalise tolmuna
langen iseenese õlult 
kuldkallile parketile,
parketikõlbmatuna juba.
Ei ole ju sünnitanud isegi.
Ega kedagi.
Pole midagi.


Luba

      When we walked in the fields of gold

Luba, kirjeldan Sulle oma südant:
sõduri süda, totralt vapra, selle,
kes langeb sõja esimesel päeval,
kaugel kaotuse kõledast koidikust.

Luba, kirjeldan Sulle oma käsi:
nendega on vastu võetud lapsi,
lasteaiast, koolist, otse emast,
käsi, millega leiba lauale ei tooda.

Luba, kirjeldan Sulle oma taevast:
kindel keskvõlv, kõrge, kauge, kalk,
vahelduv pilvisus ja muutlik tuul.
See mees sel väraval küsib seda luba.