Berit Kaschan: „Täna piisab vähesest”.
Puänt, 2022. 64 lk.

„Täna piisab vähesest” on Berit Kaschani kolmas luulekogu. Esimene, mis tuli välja 2016, oli kaua oodatud, teine ilmus 2019. aastal, kuid selle üle arutleti juba koroonapandeemia harjal, kolmas, tänavune, näitab luuletaja publikatsioonitsükli keskmist perioodi – üks raamat kolme aasta jooksul.

Seejuures on Kaschan kirjandusväljal aktiivselt kohal mitte ainult luuletajana, ta on tuntud toimetajana, kirjanduselu organiseerijana ja üsna hiljutisest ajast ka kirjandusterapeudina. Nagu lugejad on juba võinud Kaschani eelmiste kogude näitel veenduda, oskab ta meisterlikult teemat hoida ja valdab suurepäraselt luuletehnikat. Esimest luulekogu („Ma naeran magades”) iseloomustasid küpsus ja seda paradoksaalselt saatev kergus,^[1] teist („Hommikune vahetus”) „selgus ja sihikindlus”,^[2] kolmandat kogu määratleva joonena nimetaksin ma luuletaja lähedasi, peaaegu intiimseid suhteid keele ja värsiga. Sellisel juhul võib luulekogu peal­kirjas esile toodud rida luuletusest „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida” (selles räägitakse kahe inimese kooselu mõnest olmeintsidendist, mille tulemusena mõistab lüüriline mina, „miks kõigi maailma meeste hulgast / istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga”, lk 8) tõlgendada avaralt üleskutsena vestelda elulistest asjadest – luulest, mis sajandite jooksul vaatab läbi igapäevaelu, ja värsist, mille vormi see luule endale võtab.

Luulest

Alustame luulest, mitte värsist. Alguses, nagu teada, oli sõna, ja Kaschan ütleb otse, et teda paeluvad mütoloogilised seosed või aluslood.^[3] Sellega on seletatav metakirjanduslikel teemadel kirjutatud tekstide küllus (eriti luulekogu esimeses pooles): paljud luuletused on arutlused selle üle, kust sõnu võetakse ja kuidas neid omavahel seostatakse. Näite sellest, kuidas ühes tekstis ühineb kõik eelmainitu, leiame luuletusest „Kolmas päev hommikujoogat”:

Märka, kui lootusrikkalt juba liputavad voodi ees saba
Allavaatav koer,
Ülesvaatav koer,
Ettevaatlik koer,
Nostalgiline koer,
Üleolev koer,
Etteaimamatu koer
ja vana väärikas Kerberos,
kes nüüd kutsuvad sind mängima.
[—]
Pea vastu, hinga välja, kui mõni neist pureb
või põhjustab muul moel valu,
valu kasvatab, harjuta meelerahu ja kannatlikust, sest

peagi ootab sind ju preemia –
must kohv ja mõtlik luuletus,
mille sellest kõigest kirjutad.

Kas ikka kirjutad?
No muidugi kirjutad!
On ju igaühes peidus poeet,
nõnda ka sina oled luuletaja.
(Lk 9–10.)

Koerte loetelu algab kahest joogapoosist, jätkub foneetilisel ja sõnamoodustuslikul tasandil ning jõuab mütoloogilise Kerbe­roseni – koera omamoodi arhetüüpse invariandini. Sõnamängu kasvamine sügava mütoloogilise kujundini ongi luule, seepärast on ka täiesti loogiline, et teksti lõpus läheb autor metatasandile (s.t arutleb luules luule üle) ja räägib sellest, et kogetud valu eest on igapäevaelus au­tasuks must kohv, aga (kui nii on kohane väljenduda) igavikus – kirjutatud luuletus. Mööda­minnes märgime, et kõige tähenduslikumad loetelu read eelistab Kaschan vormistada eraldi värssidena (s.t tulbana; nii oli juba raamatus „Ma naeran magades”) selle asemel, et neid pikaks reaks venitada. Samuti äratab tähelepanu siire „sest // peagi ootab sind”, mille tugev süntaktiline seos rebeneb kahe stroofi peale – ette rutates võib öelda, et see ongi luulekogu peamine võte. Kaks viimast tähelepanekut kuluvad ära edasises arutelus autori värsi üle.

Kogus „Täna piisab vähesest” sünnib luule pingest igapäevaelu ja kirjanduse vahel, või kui liikuda narratoloogilise keele juurde, anekdoodi (s.t üksiku ja unikaalse fikseerimise) ja müüdi (s.t üldise ja universaalse fikseerimise) vahel. Kahe mainitud pooluse vahel balansseerimisega tulevad suurepäraselt toime isegi mõned luuletuste pealkirjad: „Ty-Newydd” või „Dodekaneesia” kõlavad millegi mütoloogilise ja saladuslikuna, aga osutuvad järele vaadates vägagi konkreetseteks, esimene on Walesi rahvuslik kirjutamiskeskus ja teine Kreeka saarte arhipelaag Egeuse meres.

Selline tõlgendus tundub mulle õigustatud autori enda narratoloogilise osutuse valgel: „Mingil hetkel tekkis isu aru saada, et miks me seda teeme, miks inimesed loevad ja tahavad jutustada oma lugusid, neid isegi avaldada ja saada tagasisidet. Ma leian, et me oleme lugudest tehtud, me oleme seda alati olnud, vähemalt nii kaua kui keeleoskus on olemas olnud. Kõik, mida me endast teame, on ka lood.”^[4] Seega on luuletaja eneseidentifikatsioon sõna või luuletusega (mis teatavasti koosneb sõnadest) võtmeks kogu Kaschani poeetilise süsteemi juurde, mida ta isegi tunnistab:

Ma olen määratlemata žanrilise kuuluvusega naine.
Mõnel päeval olen telegramm või siiski pigem reisipostkaart,
siis olen kaebekiri, seejärel apellatsioon või
anekdoot. Naljakalt aus anekdoot.
[—]
Aga haiku?
Ei.
Ei.
Ei.
Ma olen selleks liiga pikk.
(Lk 13.)

Katkestame natukeseks tsiteerimise ja juhime tähelepanu sellele, kuivõrd elegantselt mängitakse ümber traditsioon, mille kohaselt kirjutatakse mitte Jaapani haikud ise, küll aga nende tõlked Euroopa keeltesse kolme ritta: kolmekordne „ei” on ühtaegu nii eitus kui ka ikooniline märk (Charles Peirce’i mõttes). Aga viimane tsiteeritud värss, mis eelmise kolme rea taustal näeb välja rõhutatult pikaks venitatuna, valmistab ette järgmised, palju pikemad tekstid, millest osa pole enam luuletused, vaid lüürilised proosaluuletuse vormis kirjutatud esseed (viimane on samuti kahe kõnetüübi vahel balansseeriv ülemineku­vorm). Need on tekstid „Sümptomid algavad”, „Linnalugu”, „Vanamehed ja siseveekogu”, kuid ka luulekogu lõpetavad luuletused „Palju õnne sünnipäevaks” ja „Süütuse tagasitulek” on meelega kirjutatud nii, et mõningaid lõike võib lugeda nii luule kui ka proosana.

Kuid enne, kui asun vaatlema värsi erinevust proosast, pöördun lätete juurde ja tsiteerin edasi ülal esitatud luuletust:

Rohkem kui sõna, olen ikka olnud heli.
Lihtne ratatatataa või tümmdüdidümm,
kastanjettide klõbin harrastusteatri proovisaalis,
kumalaste lorilaul
ja päeva lõpuks ikka see
kuulus aur,
üle vainude valendav
(Lk 14.)

Sõna mütoloogiline aluspõhi on muidugi heli, mis iseenesest ei tähenda midagi. Kuid just luuletaja võib luua tähenduse pealtkuuldud helidest:

Narr. Narrr. Narrr. Nrrnurrr.
Mis hääl see on?
See on ju narrinurr!
See on rõõm vastamata armastuskirjast
ja rahuolu ebaõiglaselt kõrge trahviga, see on elu absurdile
alistunud inimese rõõmuhüüe, see on narrinurr. See on tunne,
et tuleks pakkuda end sõprade kolimisele appi ka siis,
kui oled ise olnud päevi magamata,
[—]
see on narrinurr, stiilipuhas narrinurr,
viimasest rongist mahajäämise lust,
nauding prillide kaotamisest ja
õunakoogis suhkru asemel soola kasutamine
(Lk 21.)

Nii saab arusaadavaks, miks „Igaüks vist kannab endas mõnd vaikust, / mis ei ole eriti kerge” (lk 25), miks mainitud Kreeka saartel on „vaid suured helid – / merekohin, mõni elevil öökull, / ritsikate laul ja tuhanded / rahus ja rahutuses / tuksuvad südamed” (lk 28), miks renoveeritud Arkaadias „murravad liblikad kookoneist välja / ja kooruvad koolibrid / prõks! prõks! prõks!” (lk 53), ning lõpuks, miks „iga sõna sisim soov / on vaikusele meeldida” (lk 18, see tsitaat on välja toodud ka raamatu tagakaanel).

Luban endale veel ühe paralleeli. Ossip Mandelštam, kes nimetas end ainsaks luule­tajaks, kes ei sea endale sisse paberite arhiivi, vaid töötab „hääle järgi” (s.t võib selgesti luulet kuulda ümbritsevast kärast), on „Krihvlioodis” („Грифельная ода”) kirjeldanud hävitava aja ja sellele vastu seisva loomingu võitlust:

Мы только с голоса поймем,
Что там царапалось, боролось,
И черствый грифель поведем
Туда, куда укажет голос.^[5]

Mis see on, kui mitte loomismüüdi metapoeetiline variant?!

Värsist

Olla luuletaja pole amet, vaid viis elada keeles ja lugudes, mida võib selles keeles jutustada. Ja siin ilmneb huvitavas valguses Kaschani roll kirjandusterapeudina. Kuulutades küll otse, et talle on oluline praktiline kasu kirjandusest, tunnistab Kaschan samas, et luule pole tema jaoks vahend, vaid eesmärk (iseeneses). Telesaate „Plekktrumm” saatejuhi küsimusele: „Kas luuletamine on Sinu jaoks olnud ka osa terapeutilisest protsessist või on luule seda tüüpi loominguline tekst, midagi täiesti muud?” vastas Kaschan: „Pigem ei. Kui ma kirjutan, siis ma terapeuti sinna ligi ei lase.”

Värsi kultuuriline tähenduslikkus ja tema seos sakraalsete ja mütoloogiliste teadmiste edasiandmisega on kaheldamatu (värsid jäävad paremini meelde ja seepärast elavad ka kirjutamata kujul kauem edasi). Kuid mille poolest erineb värss proosast? Neid riimi või rütmi olemasolu alusel eristada pole võimalik. Võrdleme proosas kirjutatud fragmenti

Mis teha, || mitte kõik meist pole sündinud marmorit välja kandma. || Mitte igaühele pole kingitud Kreeka profiili. || Aga ei tasu unustada, || et ka rohmakas nina ja kriipshuuled võivad kellegi ihast hulluks ajada || ja pilgus vilksatav kibedus kellelegi hinge minna.
(Lk 30.)

luuletuse „Dodekaneesia” algusega:

Siin on ainult suured helid –
merekohin, öösiti mühisev tuul. Mõni eksinud öökull,
varahommikused kitsekarjad mäel, ja kukk,
kes kireb vabalt valitud aegadel –
õhtul kell seitse või päeval pool kaks.
(Lk 27.)

Esimesel juhul eraldasin kahe püstkriipsuga tekstifragmendid, millel on ilmsed rütmilise korrastatuse tunnused. Kui see tekst oleks minu osutatud piire pidi ridadeks murtud, loetaks seda luuletusena, praegusel kujul jääb ta rütmistatud proosaks. Teises näites on rohkesti kõlamänge, kuigi regulaarse rütmi tunnuseid pole. Seejuures pole kahtlust, et see tekst on luuletus.

Erinevus värsi ja proosa vahel seisneb selles, et proosa on lineaarne ja ühe­mõõtmeline, aga värssidel on lisamõõde: me loeme luulerida algusest lõpuni, kuid sellega koos vaatame luuletust ka ülalt alla, suhestame alati naaberridu oma­vahel. Seepärast tajutaksegi mis tahes loetelu, mis on esitatud eri ridadel, olgu see koerte loetelu või isegi kolmekordne „ei”, teisiti kui lihtsat komadega eristatud objektide nimetamist, ja lõppkokkuvõttes avaldab see lugejale palju tugevamat mõju.

Kui loetelu on kirja pandud in continuo, siis Kaschanil kinnitab seda veel tugevam luulevõte – siire. Värsiõpetuses arvati kaua aega, et värsisiire pole reegel, vaid erand, mida võib kergesti eirata. Praegu on valdavaks saanud arvamus, et siire ongi kõige silmapaistvam ja tajutavam värsi omadus, mida proosa ei saa mingil tingimusel assimileerida (tõsiasi, et eesti luules on siirdel suur tähtsus, kinnitab seda veelgi). Tõepoolest, igal värsil on piir, mille abil me suhestame luuletuse eri ridu omavahel. Kuid asi on selles, et värsi piir ei lange tihti kokku keelelise, eelkõige süntaktilise piiriga. Teiste sõnadega, rea lõpp pole alati võrdne lause lõpuga ja sageli juhtub, et värsi piir läheb süntaktiliselt tihedasti seotud sõnade vahelt – näiteks eessõna (järelsõna) ja nimisõna või täiendi ja põhisõna vahelt. Sellisel juhul tekib lugejal mulje rebendist, s.t terviklikkuse rikkumisest. Seda muljet kompenseerib luuletuse kui sellise üldine terviklikkus: „Elage aeglaselt. Ja kaua,” ütles ta mulle hüvastijätuks / detsembrikuisel reedel pärast seda, kui oli rääkinud Chopinist, / Chagallist, Pariisist, Peterburist, kuurordi­suvedest, tantsupidudest / Varssavi getos, tõeliselt hästi istuvatest kinnastest ja eluhuvi kasvata- / mise kunstist. „Mina olen juba üheksakümmend, aga saja-aastase / jaoks olen ikka noor!” (Lk 37.)

Esile tõstetud kolm siiret katkestavad kahel juhul tugevad süntaktilised sidemed, veel ühel juhul väga tugeva sideme (üks sõna on löödud pooleks kahele värsireale). Kuid just tänu lisamõõtmele loeme sellist teksti terviklikuna, suhestades omavahel eelkõige värsi­ridu. Lõhutud süntaksiüksusi aga, mis jäävad kõrgema värsi tasandiga võrreldes otsekui madalamale tasandile, tajutakse mitte rikkumisena, vaid tugeva kunstilise võttena.

Värsiliste ja süntaktiliste lõikude ühtelangematuse näiteid võib luule­kogust „Täna piisab vähesest” tuua suurel hulgal, seepärast tasub seda raamatut lugeda „aeglaselt ja kaua”. Berit Kaschan on demonstreerinud kahtlematut poeetilise vormi valdamist ja arusaamist sellest, mis on värss. Omaette küsimus on, kas ­Kaschan, hariduselt kirjandusteadlane, kes on kindlalt veendunud kirjanduse praktilises väärtuses, võtab kõik ülal nimetatud värsi­eksperimendid ette teadlikult või jätab need oma loomingulise intuitsiooni teha. Kuid siin jõuab kirjandusteaduslik käsitlus oma piirini, jättes viimase küsimuse loomingupsühholoogiale.

Vene keelest AARE PILV

---

^[1] Vt eelkõige E. Ahi, Humanitaarabi ühele ärevale ajale. „Looming” 2017, nr 3, lk 443–444, aga ka M. Trunin, Vestluskaaslane ehk Berit Kaschani kauaoodatud luulekogumik. „Sirp” 15. XII 2017.

^[2] Vt: V. Märka, Hommik on ärkamiseks, hommik on märkamiseks. „Sirp” 17. IV 2020.

^[3] Plekktrumm. ERR 6. IV 2021.

^[4] Plekktrumm. ERR 6. IV 2021.

^[5] „Me alles hääle järgi saame aru, / mis seal kriibib, rabeleb, / ja kalgi krihvli viime / sinna, kuhu viitab hääl.” Tsiteerin „Krihvli­oodi” varast varianti. Lõppversioonis loobus Mandelštam kahest viimasest reast, kaks esimest aga pani oma luuletuse motoks. Vt: О. Мандельштам, Собрание сочинений в 4 томах, kd 2. Moskva, 1993, lk 45 ja 536.