Kiida me koda!

Kojalaulikul on häda,
pole sobilikku koda,
mida laulus kiita.

Vikat on, kuid pole kohta,
pole niitu ega luhta,
mida paljaks niita.

Nii ta laulab, et me koda
olla läbinisti mäda,
talle heinad võlgu.

Eks ta elu ole raske,
pajuvõsa, vaevakaske
kriibib-kraabib jalgu.

Et ta oma hala jätaks
ja siis kõrgelt kiita võtaks
meie koja seinu,
viime talle mõned saadud
kojaliste tööga saadud
loorbereid ja heinu.


Puhta luhta

Reele rattad, reele rattad
putitame alla,
kummirehvidega rattad
iga nurga alla.

Purjed peale, purjed peale
pingutame reele,
kargame kõik kambas peale,
juhhaidii ja teele!

Ei me rege, ei me rege
aja vastumäge,
nõlvast alla tuhiseda
on meil maruäge.

Puhta luhta, puhta luhta
põrutame reega.
Seal saab silku, seal saab sülti,
suhkrusaia meega.

Puhta luhta, puhta luhta
kihutab me regi.
Suur, oi suur on meie luhta
minemise vägi!


Marss

Lähme sinna, eiteakuhu,
toome seda, eiteamida,
kirevase kuke suhu,
keda-mida, toda-täda.

Üle muhu, läbi lohu
toome seda, eiteamida,
imelise imerohu,
ilma peale ilmarahu.

Lähme sinna, lähme tänna,
toome seda, teeme toda.
Mis siin enam seletada,
muidugi on vaja minna.


Ärtust ära

Ruut löödi risti, risti ruutu
ja poti pandi patta,
kuid ärtu ässa te ei puutu,
ta tuusab lakkamata.

On ärtu ässal suured sihid,
suur süda tal ja kara.
Ta nõuab sisse oma tihid
ja teeb meil ärtust ära.

Kõik punaverelised ärtud
on ainuõiget masti,
saab teised mastid maha murtud
ja lahkelt löödud kasti.

Ei loe, kas salamisi halad
või raevus jalgu trambid,
sest ärtu on maailma tala
ja ärtud kõik on trumbid.

On saatus jagand kaardid kätte –
mis saite, seda sööge!
End sellistena omaks võtke
või ärtuks ümber lööge.


Vaikelu

Peni on hambutu, enam ei pure,
kikas sai kirvest ja enam kire,
allikast alles on nirune nire,
kooruke koorub ja mureneb mure.

Mureneb mure, jääb pihu ja puru,
kaduvik kustutab kire kui koni,
kustutab ära ja pätina soni
tühjale kolbale silmini surub.

Ei teda anu ma, ei teda nuru,
varem on hiljem ja hiljem on varem,
parem on pahem ja pahem on parem,
lume all vaikus ja selle all muru.


*

Silmapiir kumab,
taevaäär hahetab,
jälle kord tuna
tänaks end vahetab.

Taevaäärt vahtides
tuna saab tänaks,
saladust jahtides
vahtija vanaks.