3. novembril toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, kus võeti vastu uued liikmed:

Aliis Aalmann (soovitajad Kätlin Kaldmaa ja Kruusa Kalju), Brigitta Davidjants (soovitajad Jüri Kolk ja Indrek Mesikepp), Vahur Laiapea (soovitajad Doris Kareva ja Peeter Sauter), Jana Maasik (soovitajad Reeli Reinaus ja Markus Saksatamm), Mario Pulver (soovitajad Jüri Kolk ja Berk Vaher) ja Lille Roomets (soovitajad Grethe Rõõm ja Agur Karukäpp).

Aliis Aalmann on sündinud 1995. aastal. Ta debüteeris luulekoguga „Verihaljas” (2021), mis pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Sellele järgnes 2023. aastal luulekogu „Väe võim”, mis võitis Gustav Suitsu luulepreemia ning novellikogu „Kes aias” (2025) ja luulekogu „Pääsulinn” (2025). 2024. aastal pälvis Aalmann Tuglase novelliauhinna ja Loomingu aastaauhinna novelli „Mina ei käinud siis veel koolis” eest.

Brigitta Davidjants on sündinud 1983. aastal. Tema esimene romaan „(Mitte just) armastuslugu” ilmus 2017, teine romaan „Armastuseta” 2019 ning jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” aastal 2025. Davidjants on avaldanud ka populaarteaduslikke teoseid: „Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia” (2010), „Minu Armeenia” (2017), „Jutte siit ja säält. Eestisse jõudnud inimeste lood” (2021) ja „J.M.K.E.’s To the Cold Land” (2024). 2025. aastal pälvis Davidjants Tuglase novelliauhinna novelli „Vaikusesse” eest ja Loomingu aastapreemia novellide „Vaikusesse” ja „Tsavt tanem” eest.

Vahur Laiapea on sündinud 1960. aastal. Ta on avaldanud monograafia viipekeelest „Keel on lahti. Tähendusi viipekeelest” (2007) ning tema sulest on ilmunud mitmeid populaarteaduslikke ja ilukirjanduslikke teoseid: „Afganistani vang” (2018), „Kodutud seosed” (2019), „See habras elu” (2020), „Roosid suus” (2023). Ühtlasi on Laiapea avaldanud mitmeid Ukrainaga seotud teoseid: „Ukraina päevikud” (2023), „Ukraina fragmendid” (2024), „Nii oli. Ukraina ohvitseri 691 päeva Venemaa vanglates” (2025) ja „Hingedepäev Hroza külas” (2025).

Jana Maasik on sündinud 1970. aastal. Ta debüteeris romaaniga „Vihmasaatjad” (2012, Tänapäeva romaanivõistluse I koht) ning on avaldanud sestsaati hulganisti laste- ja noorteraamatuid. Ilmunud on „Hanna ja Aleksi lood” (2012 ja 2013), „Seotus” (2013), „Frida ja Lonni üksinda kodus” (2016), „Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus” (2018, Tartu lastekirjanduse auhind), „Hopspelleri amulett II. Üksik skelett” (2019), „Enne lõppu” (2020), „Õnnekaareõed ja vimkavennad” (2020), „Kummituste peatänav” (2023) ja „Neetud aare” (2024).

Mario Pulver on sündinud 1980. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Ma räägin sinuga” (2009) ja „Jäävuse seadus” (2017). Romaan „Lokomotiiv” (2022) märgiti ära kirjanike liidu romaanivõistlusel, „Theseuse laev” (2025) pälvis romaanivõistlusel II koha. Novell „Bulgarini karjamaa” pälvis 2019. aastal Loomingu aastapreemia. Mario Pulver on ka viljakas tõlkija.

Lille Roomets on sündinud 1977. aastal. Ta debüteeris aastal 2019 romaaniga „Üks väike valge tuvi”, mis pälvis aasta varem Tänapäeva noorteromaanide võistlusel esikoha. Järgnesid romaanid „Üks väike valge sulg” (2020) ja „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane” (2020), viimane oli lasteraamatukonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö. Kahasse Heli Künnapiga ilmus noorteromaan „Uus tüdruk” (2021). Aastal 2023 ilmus „Mina ja August”, mis pälvis „Hea noorteraamatu” tiitli ning pääses White Raveni kataloogi. 2024. aastal ilmunud „Härjasoo hingevaras” oli Tänapäeva krimiromaanide konkursi võidutöö.