Jane Austen on kirjandusklassik, kes ei näi kedagi hirmutavat. Tema teoseid loetakse ja uuritakse raugematu huviga, pidevalt lisandub ekraniseeringuid. Kindel on ka Austeni staatus kirjandusklassikuna. 1995. aastal palju laineid löönud raamatus „Lääne kaanon” paigutas Yale’i Ülikooli kirjandusprofessor Harold Bloom Austeni ühena neljast naiskirjanikust oma kaanonisse (lisaks veel Emily Dickinson, George Eliot ja Virginia Woolf).
Virginia Woolf pöördus oma elu jooksul mitmeid kordi Austeni loomingu poole, et leida eeskujusid naiste kirjanduslikust eneseväljendusest. Woolfi „Oma toas” on Austen üks neid naiskirjanikke, kes on ära lõigatud paljudest kogemustest, peavad hooletöö kõrvalt loometegevuseks aega näpistama ning oma käsikirju võõraste silmade eest peitma.[1] Ometi on Austen eelkäija, kelle töösse Woolf, hoopis teistsuguse käekirjaga autor, teatava aukartusega suhtub.
Kuigi Austeni looming on jätkuvalt populaarne, ei tea me temast kui inimesest eriti palju. Ta sündis aastal 1775 Inglismaal Hampshire’is kirikuõpetaja perekonnas ja suri aastal 1817, vaid 41-aastasena. Ta ei abiellunud kunagi (kuigi võimalusi selleks oli) ning elas peale isa surma suuresti vendade toel üsna tagasihoidlikku elu. Pärast õe surma põletas Cassandra Austen suure hulga tema kirju. Mis nendes kirjades peitmisväärilist oli, ei ole teada, kuid tahes-tahtmata õõnestab see müsteerium Austeni suguvõsa loodud narratiivi armsast tädi Jane’ist. Austeni hauakivi Winchesteri katedraalis loetleb üles Jane’i südameheaduse, malbe meelelaadi ja „tema vaimu erakordsed anded”, kordagi mainimata, et tegu on kirjandusliku suurmeistriga.
Paratamatult kutsub selline retušeeritud kirjeldus koduseinte vahel sulega nokitsevast südamlikust tädist XXI sajandil esitama provotseerivaid küsimusi – kõik, mis jääb ridade vahele, huvitab Virginia Woolfi ja loendamatuid Austeni lugejaid-uurijaid rohkem kui viktoriaanlikud pildid hubasest pereelust, sellest annab märku näiteks Devoney Looseri 2025. aasta raamatu pealkiri „Kirg Austeni vastu: mässav, õõnestav ja taltsutamatu Jane” („Wild for Austen: A Rebellious, Subversive, and Untamed Jane”).
Austen alustas oma kirjanikukarjääri väga varases nooruses (Austeni 11. kuni 17. eluaastani loodud näpuharjutustest leidis Woolf tema tulevase edu kõik olulised elemendid). Ometi ilmub Austeni esimene raamat „Mõistus ja tunded” alles siis, kui ta on 35-aastane. Tema kuue viimase eluaasta jooksul avaldataksegi tema romaanid järjest, kõik anonüümselt: 1813 „Uhkus ja eelarvamus”, 1814 „Mansfield Park” ja 1816 „Emma”. Alles postuumselt koos avaldatud „Veenmine” ja „Northanger Abbey” (1817) sisaldavad endas märget autori tegeliku isiku kohta. Teosed olid lugejate seas väga populaarsed, kuid tolleaegsete kirjastusturu eripärade tõttu ei teeninud Austen nende pealt nii palju, kui need müüginumbreid arvestades tegelikult raha sisse tõid.
Austeni tilluke, vähem kui poole meetri laiune kirjutuslaud (mida võib siiani Chawtonis Austeni majamuuseumis näha) annab visuaalse vihje selle kohta, millistes tingimustes neid teoseid loodi: elutoa akna all valgust otsides, diskreetselt, majapidamistööde kõrvalt, häirituna ümbritsevate inimeste pidevatest sekkumistest. Kuigi tolleks ajaks oli avalikkuse ette jõudnud mitmeid menukaid naisautoreid, määratleti naiste rolli Austeni ühiskonnakihis rangelt koduseinte vahele jäävana, piirates nende ligipääsu haridusele ja iseseisvale sissetulekule. Ja ometi, imestab Woolf, et „1800. aasta paiku leidus naine, kes kirjutas vihata, kibeduseta, hirmuta, protestimata, jutlustamata”.[2]
Teravmeelsus, mis Austeni raamatutes lugejat kaasa haarab, muudab ta romaanid justkui vestluseks hea sõbraga, kes suudab pakkuda kriitilist perspektiivi ühiskonnaelule ning selle üle ilma küünilisuseta nalja heita nii, et lugejat ei valda viimaks kõikehõlmav masendus, vaid ta tunneb ennast virgutatuna. Austeni jaoks ei ole sõgeduste üle nalja tegemine patt. Samas ei puudu ka kõige tahumatuma tegelase puhul killuke mõistmist. „Uhkuse ja eelarvamuse” peategelase Elizabeth Benneti melodramaatiline ja taktitundetu ema, kelle kinnisideeks on oma lapsed mehele saada, on ärritav, aga Austen aitab meil ka mõista viie tütre ema meeleheidet olukorras, kus pereisa huvipuuduse tõttu on terve naispere väljavaated heale elule üsna nadid.
Austen teeb pika sammu tema ajastul menukate sentimentaalsete romaanide juurest tänapäevase psühholoogilise tõsiseltvõetavuse suunas. Ta ei loe epistlit, vaid tunneb kaasa. Ehk just seetõttu on Goodreadsi platvormi lugejareaktsioonide põhjal otsustades tema kõige jõulisema moraalse sõnumiga teos „Mansfield Park” tema kõige vähem populaarne romaan. Oma arvamust avaldanud lugejate arvudki on juba kõnekad: „Uhkusele ja eelarvamusele” on 27. oktoobri 2025 seisuga hinnangu andnud 4 713 642 lugejat, raamatule „Mõistus ja tunded” 1 280 806 lugejat. Ilmselgelt Austenil lugejaid jätkub.
Üheks tööriistaks Austeni stiiliarsenalis on tema terane kõrv dialoogide loomisel. Otsekõne ei jää ainult jutumärkide vahele, vaid voolab siirdkõnena ka ülejäänud teksti, mis lubab tal valitud tegelaste siseelu vahetult edasi anda, vältides samas autoripoolset targutamist ja jättes lugejale piisavalt tõlgendusruumi. Austenit peetaksegi ingliskeelses maailmas siirdkõne juurutajaks ilukirjanduses. Kõige lihvitumalt on ta seda teinud oma viimases romaanis „Veenmine”. Paljude poolt palavalt vihatud 2022. aasta film „Veenmine” (rež Carrie Cracknell) tõendab, kui keeruline on pildi- ja helikeelde tõlkida narratiivi, mille emotsionaalne mõju ei tulene mitte sündmustikust, vaid tegelase siseelule kaasaelamisest.
Selline vastukaja näitab nii mõndagi Austeni tänapäevase retseptsiooni kohta: tema teoseid tuntakse hästi ja nad on endiselt tähenduslikud; lugejaid ei paelu tema raamatute puhul mitte ainult huumor, vaid ka nende valusad ja vaiksed hetked; uusi tõlgendusi oodatakse, kuid ka kritiseeritakse; ja kuigi turunduses võidakse arvata, et suuresti naistest koosnev publik ihaleb tegelasi, kes patriarhaadi ninaka sõnaosavusega paika panevad, siis pakuvad äratundmist ka ajaloolises kontekstis hästi orienteeruvad käsitlused naiste piiratud eneseteostusvõimalustest.
Kuna Austenit on suuresti adaptsioonide mõjul peetud eelkõige armastusromaanide autoriks, võib nii mõnelegi tulla tema raamatuid lugedes üllatusena, et kirglikud armastusavaldused jäävad teostes tihti teisejärguliseks. Kui filmi-Darcy kõnnib varahommikul dramaatiliselt paisuva muusika saatel üle uduse niidu, särk siivutult rinda paljastamas ja kuulutab oma armastust, siis romaanist leiab kolmandas isikus kirjelduse, mille järgi Darcy „väljendas ennast sel puhul nii mõistlikult ja soojasõnaliselt, kui kirglikult armunud mehelt üldse võib oodata”.[3]
Tähelepanelikule inimvaatlusele üles ehitatud lood on põhiliselt kombekomöödiad, kuigi Austen lisab oma teostesse ohtralt realistlikke jooni. Realism on üks elemente, mille tõttu tema raamatud on ajahambale märgatavalt paremini vastu pidanud kui tema kaasaegsete melodramaatilised romaanid. Austen suisa parodeerib sentimentaalset meelelaadi, kuid ei tee seda tolleaegse naiste eluilma keskset joont ka täielikult maha. Olukorrad, milles romaanide kangelannad enamasti ennast leiavad, illustreerivad peaasjalikult naiste nappe võimalusi tollasel Inglismaal.
Austeni enda piiratud sotsiaalne ja geograafiline liikumisvabadus piirab aga tema kujutatud maailma. Seega ei ole tema etniliselt homogeenset Inglise kõrgkeskklassi puudutav tegevustik eriti suure üldistusjõuga. Samuti ei ole tänapäevasele lugejaskonnale tuttavad ajastu kombestikuga kaasnevad spetsiifilised probleemid. Austeni tekstid on aga kohane jutuvara inimestele, kes tahavad lugeda ajaloolisi romaane, ilma et neid detailidega üle koormataks. Ajalugu on teoste taustal, aga seda ei tooda selgesõnaliselt välja. Punakuues sõdurid tekitavad neidudes elevust, kuid lugeja ei pea süvenema sellesse, kuhu nad lähevad või kust nad tulevad ajal, mil Napoleon Euroopas möllab. Siiski leiab tähelepanelik lugeja viiteid laiematele sotsiaalsetele murekohtadele, mis Austeni enda maailma mõjutasid: orjapidamise probleem paistab silma „Mansfield Parkis” ja Iirimaa iseseisvuse küsimus „Emmas”. Lugeja, keda ajalugu ei kõneta, saab aga rahulikult nautida ajatut kombekomöödiat.
Muidugi mängib suurt rolli jätkuvas huvis Austeni teoste vastu eskapism. Raamatute õnnelikud lõpud pakuvad välja mitmesuguseid võimalusi, kuidas naistel võib patriarhaalses ühiskonnas hästi minna. Kui realistlik on aga ootus, et naine suudab oma perekonna tuleviku päästa, sest temasse armub üks Inglismaa rikkamatest maaomanikest? Ka kõige naiivsem lugeja saab aru, et mitte just väga. Ometi pakub see fantaasia vastastikusest armastusest ja majanduslikust stabiilsusest lohutust igapäevase elu raskuste keskel. Armastusromaanid kätkevad palju enamat kui põgenemist – näiteks maailma, kus naiste tundeid ja kogemusi võetakse tõsiselt. Siinkohal meenutagem uuesti, et Austen ise ei abiellunud kunagi.
Austenit, nagu näha, ei kardeta, vaid armastatakse. Aga tihti ei märgata tema tekstides peidetud teravat pilku ja keelt, mis ütleb enam, kui teksti malbe kulgemine pealispindsel lugemisel tõotab. Just seda vahedust näis igatsevat ja kartvat Woolf, kes Austeni juurde ikka ja jälle naaseb. Kui naiskirjanikud mõtlevad emade kaudu, nagu Woolf arvas, siis Austen esiemana tallab ette raja, millest trotslikel tütardel on võimalik oma teed otsides kõrvale astuda. Ilma selle rajata oleks aga teistel naistel oma hääle leidmine märgatavalt raskem.
[1] V. Woolf, Esseed. Tlk M. Talvet ja J. Rähesoo. Tallinn, 1997, lk 206–207.
[2] V. Woolf, Esseed, lk 207.
[3] J. Austen, Uhkus ja eelarvamus. Tlk H. Rajandi. Tallinn, 1985, lk 334.
Lisa kommentaar