Režissöör ja kirjanik Valentin Kuik vältis meediat, hoidis end üldse eemal maailma kärast. Filmiinimese jaoks on see parasjagu erandlik käitumine, kirjaniku puhul ei üllata. Kuid õnneks on ta mõnel juhul järele andnud ning paar intervjuud siiski andnud. Neist nopingi Kuigi portree loomiseks välja mõtteid, lisan enda tähelepanekud, tundsime teineteist ju kaunis kaua.

Valentin Kuik sündis Zabolotje külas Novgorodi lähedal, ajal, mil see oli sakslaste käes. Üles kasvas ta Põhja-Tartumaal Neanurmes, millele järgnes neli aastat kestnud elu Puurmani lossis, kus asus Puurmani keskkool (kooliõeks Asta Põldmäe) ja kooli internaat. Nagu Pedja jõgi lahti läks, käis ta salaja ujumas. Salaja vaatas Kuik ka kultuurimajas rändkino, hoolimata direktrissi keelust, kelle arvates jäänud filmidest külge halvad kombed. Isegi Nõukogude omadest! Ent Kuiki suunas spontaanne kultuurihuvi, soov teise, suursugusema maailma järele, ja see ei hoolinud takistustest.

Et poeg elus paremini hakkama saaks, olid vanemad pannud talle sünnihetke keerulises võimusituatsioonis rahvusvahelise eesnime (’tugev’, ’terve’), ent koolis tõlgendati seda kui venepärast, ja nii tuli tal tihti kakelda. Kuik läks poksi­trenni, ta oli läbi ja lõhki spordimees, harrastas paljusid alasid, kukk-kaalus tuli ta isegi spordiühingu Jõud poksimeistriks. Keskkooli lõpetamise järel oli Kuik Kabala koolis kehalise kasvatuse õpetaja. Järgnes sõjavägi, ja edasi läks Kuigi tee sinna, mille näitas kätte kultuurimaja rändkino – valgustajatöö televisioonis ja nukujuhiamet Tallinnfilmis. Seejärel tollane elitaarne kinematograafia­instituut Moskvas, režiiteaduskond, Mihhail Rommi meistriklass. Instituudi lõpetas Kuik cum laude, diplomi­tööks lühifilm „Löö vastu!”. Kas seda õpetas poks? Igatahes andis sport enese­kehtestamise oskuse. Kuik ei jooksnud ühegi üritusega kaasa, kaalus enne ning lükkas siis tehtud ettepaneku harilikult tagasi. Valentin Kuigi edu näitab, et intellektuaaliks võib sirguda igal pool. Jõuline natuur kasvab kõikjal selleks, milleks on talle antud tahtmine.

Oma olemuselt oli Kuik introvert, nagu head kirjanikud ikka. Ta ei mõelnud, et maailm muutub paremaks, kui ta oma seisu­koha üldsusele teatavaks teeb. Aga seisukoht tal oli, teinekord kaunis radikaalnegi, nagu selgus neist harvadest telefonikõnedest, mis viimasel ajal meie vahel olid. Ta oli Ameerika kultuuri laiutamise vastu, jälgis teraselt ühiskonnaelu, oli vaadetelt eestimeelne konservatiiv. Ent mitte parteilane, see tähendanuks oma hinge aheldamist. Kunsti hindamise põhikriteeriumiks oli tal ausus.

Võtan kätte tema raamatud, neid pole lugematu hulk, ainult kuus: romaan „Poegade mäss” (1997), novellikogu „Geiša” (1998), stsenaariumikogu „Keskea rõõmud” (2005), Loomingu Raamatukogus vihikuna ilmunud stsenaarium „Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev” (2007), jutu- ja stsenaariumikogumik „Perekonna­valed” (2013). Viimaseks teoseks jäi romaan „Sinu käes on põrgutuli” (2014).

Elus oli Kuik kasina jutuga, eelistas lobisemisele vaikimist, ja nii on ta ka autorina lähtunud printsiibist, et pigem vähem, ent täiuslikumalt. „Olen üldiselt päris halb suhtleja, võin töötada pikka aega visalt ja üksi,” on Kuik ennast iseloomustanud. Minu meelest oli ta veidi nurgelise käitumisega meeldiv ja tark kaaslane.

Esimest preemiat anti romaanivõistlusel välja haruharva, kuid 1996. aastal pälvis selle kaunis lühike käsikiri „Poegade mäss”, žüriis Teet Kallas, Heino Kiik, Eeva Park, Rein Põder, Ott Raun, Vaapo Vaher, Enn Vetemaa ja mina. Avasime salaümbriku, saime teada autori nime – Valentin Kuik, inimene, kes polnud varem pikka proosat avaldanud. Uustulnuka üle on alati heameel.

Romaani peategelaseks on näitleja Lippur, kes lahutab abielu põhjusel, et aeg sai läbi, ning triivib siis juhutuulte tõugatuna siia-sinna. Hästi on kirjeldatud boheemlasmiljööd, haltuurakorras papitegemist, kirutakse kommertsseriaale, neid nimetatakse laibaseepideks. Kuik oskas ühe sõnaga kõik ära öelda.

Romaani üheks allkihiks on 1991. aasta augustikuine Tallinn, ettevalmistused Vene tankide tulekuks. Autor näitab end dialoogi­meistrina, teeb seda ka järgnevas loomingus, usun, et niisugune oskus on tulnud stsenaariumide lihvimisest. Ka „Poegade mäss” eelistab ümbruse maalimisele tegevuste kirjeldamist, ent kui stsenaariumites on tähtis sündmustikku edasi vedav tegevus ja tagasivaateid soovitatakse vältida, siis „Poegade mäss” koosneb peamiselt tegelaste pikematest ja lühematest meenutustest.

Paari aastaga tõestas Kuik, et ta valdab nii pikka kui lühikest proosat. Novellikogu „Geiša” nimilugu on klassikaline, tõusva pingega novell, vormikindluse poole tüürivad ka ülejäänud jutud selles raamatus. Kuid Kuigi proosa tipuks pean ma romaani „Sinu kätes on põrgutuli”, mis on välja kasvanud sama pealkirjaga stsenaariumist. Romaani tiitellehel seisab austuspöördumine „Siira lugupidamisega A. H. Tammsaare vastu”, tegemist on travestiaga „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”. Ei mingit tõredust Tammsaare vastu, keda õhkub kõikjalt – faabulast, tegelaskonnast ja eriti dialoogidest, need on lühikesed ja täpsed nagu kirvelöögid, ent ka absurdimaigulised. Tammsaarel tuleb Jürka põrgust, Kuigil Kolhidast, mida tänasel päeval nimetatakse Abhaasiaks. Loo tagamaaks on eestlaste evakueerimine sealsest eesti külast spetsiaallennureisiga Gruusia-Abhaasia sõja ajal. Seega on kõik romaani tähtsamad tegelased Kaukaasia eestlased, ajalooline reaalsus on absurdihõngulises romaanis siiski aimatav. Tammsaare naeris välja omaaegse saamahimulise mammonaühiskonna, Kuik tegi seda samuti omaaegse sootsiumiga. Õhkkond on sama, miski ei ole muutunud. Tõega, väga hea romaan.

Kuni 1982. aastani lükkas Tallinnfilm tagasi kõik Kuigi pakutud mängufilmiplaanid, vahest korvas hilisem stsenaariumide trükis avaldamine neid lööke. Kogumikku „Keskea rõõmud” on koondatud stsenaariumid „Kohtumine isaga”, „Keskea rõõmud”, „Rüütlite aeg”, „Jäljed kuu valgustamata poolel”, „Stiilipidu” ja „Sinu kätes on põrgutuli”.

„Perekonnavaled” sisaldab aga kolm lugu, juttu „Deposiit” ning stsenaariume „Erna retk” ja „Perekonnavaled”. Viimasest tuli kolm aastat hiljem sama peal­kirjaga film, mille Kuik tegi kahasse Manfred Vainokiviga.

Kuik ei olnud kriitika pailaps, nii mõnigi kord teritati tema filmide kallal sulge üpris ülekohtuselt. Ka „Perekonnavaledele” ei antud armu. Juhtus sedagi, et kirjatööd vaikiti sootuks maha, mis pidi olema veelgi valusam. Usun, et Kuigi taasavastamine seisab veel ees.

Kuigil oli eriline nõrkus lõhnade vastu, nii mõnelegi oma tegelasele on ta andnud hüperosmia. Teiseks juhtmotiiviks on erotomaania, intiimsuste kirjeldamisel on ta julge, ent delikaatne. Domineerib visuaalsus, igas tema tekstis on tunda kino hõngu, ka neis, mis võib-olla polegi algselt filmi jaoks mõeldud.

Mul on tunne, et Kuigil polnudki juhuslikke teoseid, äkki pähe kepsatanud ideede või kogemata sülle kukkunud võimaluste realiseerimisi. Tundub, et esimesest kirja­reast-filmikaadrist alates talitas Kuik raudkindla programmi järgi, tal on olnud selge eesmärk ja endale seatud ülesanne. Ta on tahtnud näidata inimeste headust ja kordumatust, ent ka seda, et puhuti on inimesed oma keerulisuses imelikud ja mõistetamatud.

Kuik oli läbi ja lõhki realist, tema tugev külg oli elu tundmine, tegelasteks pigem lihtsad inimesed, kes on erilised mingi omaduse, mitte kõrgema positsiooni pärast. Kuik võis jutustada nii juuksuri kui ka bürokraadi tööst üksikasjalikult, justkui oleks ta neid ameteid ise kunagi pidanud. Kultuuriinimestesse suhtub ta ühelt poolt iroonia ja teiselt poolt kaastundega. Kuigi stiilgi on kindel ja püsiv, peegeldab autori kunstilisi põhimõtteid. Keelekasutus on tihe, rütmiline, voolav, sõnavalik viimseni lihvitud. Kunagi lauldi „Tuhat tonni tuhnid läbi toorsõnamaaki, / enne kui ainsama sõna säält saad.” Otsekui Kuigi kohta öeldud…

Olla ühtaegu kirjanik ja mängufilmide režissöör, seda on suutnud vaid väga vähesed, Valentin Kuik on üks neist.

Olev Remsu järelehüüdega ühinevad
Looming
Eesti Kirjanike Liit