Berit Kaschan: „Aprill”.
Kaschan AM, 2025. 64 lk.

Me saame ise, igal eluhetkel, valida uuesti, kuidas me
iseendast räägime. Missugustest lugudest me iseend kokku
paneme, kuidas me end uueks loome.^[1]

Naiste jõud eesti nüüdiskirjanduses on muljetavaldav. Ajal, mil maailmaajalukku kirjutatakse üha võikamaid ja tumedamaid peatükke, kirjutavad naised meie kirjandusloo tähtteoseid, valgustavad turvalisi teeservi, mida mööda kõndida selles pimeduses siiski koduni. Ühiskondlikult tähtsad teemad on ja peavadki olema esil, kuid niisama oluline on indiviid, kes argitegelikkusega suhestuda püüab ning väsitavas maailmakaoses oma sisemist jõudu ja isiklikku rahupaika otsib.

Berit Kaschani neljas luulekogu on mõtteline jätk tema eelmisele raamatule „Täna piisab vähesest” (2022). Tegelikult mõjub see teos loomuliku osana kõigi tema eelnevate luulekogude reas, mida alustasid „Ma naeran magades” (2016) ja „Hommikune vahetus” (2019). Kolmeaastaste vahedega ilmunud teosed kõnelevad lugejaga selgel, kõlaval ning äratuntaval häälel, mis on ühtaegu lüüriline ja jutustav. Sarnaselt eelmise koguga on ka „Aprillis” vabavärsilised luuletused esitatud vaheldumisi mahukama proosaluulega. Sel korral avaldub selline proportsioonide vaheldumine korrapärasemana, justkui kaalutletud rütmina.

Luuletajana on Kaschan intelligentselt ja heatahtlikult kaval. Selline kavalus pole seotud petmise, vaid (keele)mängulisuse ja leidlikkusega. Eelmistes kogudes domineerinud elegantset (enese)irooniat ja huumorit esineb selles luulekogus siiski varasemast vähem ja sedagi rohkem luulekogu algusosas. Huumori on asendanud tervendav ja lohutav või ka võimestav laad. Tekstid on ligipääsetavad, aga nõudlikule ja tähelepanelikule lugejale leidub alati sügavamaid tähendustasandeid, kuhu siseneda metafooride või mütoloogiliste allusioonide kaudu. Kaschan kasutab sõna väge oskuslikult ja teadlikult, tema tekstid on mõjuvad.

Võrreldes varasemate luulekogudega on „Aprill” tõsisem ning selles avalduv tundeilm kehtestatakse juba raamatu avatekstis: „Imelik naine. / Ära aja oma pead asjata veel rohkem sassi. // Pigem lihtsalt / kammi tasapisi ära.” (Lk 5.) Kuigi kohe raamatu algusosas leidub autorile omast huumorit, mõjub see luulekogus omamoodi kaitsemehhanismina, mis aitab tulla toime lüürilises minas süveneva ärevuse, rahutuse („siiski veel päriselt ei usu, / et rahunemine ja surm / on täiesti erinevad olekud”, lk 11) ja allasurutud emotsioonidega („See on see pinge su alalõuas”, lk 12). Luulekogu algab madalseisust („Mõõn”) ning oluliseks kujundiks osutub meri. Sõna „aprill” ladina päritolu^[2] on oletuslikult seotud kreeka armastusjumalanna Aphroditega, kes sündis merevahust ning omas seetõttu ka võimu mere üle. Aphrodite kui võimsa jumalannaga seostub ka teose vaatepunkt – keskmes on naise kogemus, mis avaldub lisaks lüürilisele minale ka ema ja vanaema lugudes.

Kaschan on ühes varasemas intervjuus öelnud, et läti kirjaniku Nora Ikstena romaan „Neitsi õpetus” andis talle „tugeva impulsi hakata avastama lähemalt oma suguvõsa naiste lugusid ja püüda mõista, kuhu eri aegadel elujõud on takerdunud”.^[3] Selleski luulekogus on üksikuid põlvkondlikke mäluniidikesi, mis ühest küljest markeerivad inimelu ajalikkust, kuid teisest küljest meenutavad, et meie emad ja vanaemad on tundnud ja kandnud endas samu emotsioone, mida enamik naisi elu jooksul kogeb. Nemadki on kõhelnud, tundnud ebakindlust ja hirmu. Täpselt raamatu keskele asetub luuletus „Õnnelik ema”, mis on pühendatud „Elajannadele”. Nii nagu Berit Kaschani dramatiseeritud teatrilavastuses, on selleski tekstis esitatud pildid naise elust. Lustlikust tütarlapsest sirgub noor naine, kes ühel eluhetkel saab emaks. Neis piltides peegeldub sageli naer („pilti vaadates võib tema naeru kuulda”, lk 30), naeratus või kerge muie. Ühel viimastest piltidest on aga ema mõtlik pilk pöördunud kaadrist välja ning sellele järgnevad kujutluspildid fotodest, mida tehtud ei ole. Stroof-stroofilt hargnev lugu kujutab naise muutumist ja kohanemist eri rollides. Selles protsessis ei jää muud üle, kui hoida sisemist jõudu ning ennast vankumatult usaldada: „Ta veel ei aima, / et ka sel korral / läheb tal õnneks.” (Lk 32.)

Üks luulekogu kesksemaid teemasid on elujõu küsimus. Kevad on aeg, mil kõik tärkab elule, avanevad lehe- ja õiepungad. Kaschani luulekogu kaanefotol võib ära tunda lootoseõie. Kuigi lootos õitseb suvel, on sel taimel kevadega semantiline ühisosa. See lill sümboliseerib uut algust, sündi ja taassündi – lootose õied sulguvad igal ööl ja avanevad taas hommikul koos valguse naasmisega. Kaschani teoses kordubki taassünni sõnum ning see on seotud ka loomismüüdiga: „Igal hommikul luuakse maailm uuesti” (lk 33). Maailmaloomine on eneseloomine ja eneseloomine on ühtlasi ka maailmaloomine. Enda tundmaõppimise teekond on pikk ja taassünniahel niisamuti. Kui iseend ei olegi võimalik lõpuni tunda, saab ennast siiski lakkamatult uuesti luua ja nii võiks öelda, et meis ei ole lõplikkust.

„Aprillis” korduvad avamise, avanemise ja avatusega seotud kujundid. Avanemiseks on vaja (võtta) ruumi ja aega. Mõõn asendub tõusuga, meri muutub personifitseerituks: „Ma olen ju meri. Muutumine on mu iseloom” (lk 52). Väljakasvamine on vajalik, et „tajuda endas suurt algust, elamise / elevust. Kasvada iseenesest välja, üha uuesti ja uuesti” (lk 56). Teoses kerkib esile ka kordumise motiiv, kuid see on siiski kordumine uuena. Muutumine on kestev ja me elame pidevalt uue muutuse ootuses, sellele eelnevas ajas: „Ja ma tean, et ta on lähedal – / see naine nagu mina, / see naine, kes olengi mina, / aga päriselt enam ei ole ka.” (Lk 37.) Berit Kaschan on ise öelnud, et aprill on miski, mida võib oodata ka mitu aastat järjest.^[4] Luulekoguski annavad seetõttu tooni aeglus, vaikus, kannatlikkus, kohalolu ja ootamine. Lüüriline hääl eelistab „unistada aprillist. // Tasasest, kuid kindlast / avanemisest, / suure õitsengu eelmängust” (lk 50). Õitsemiseni on siiski veel aega, kuid vähemalt talv on möödas.

Juhtusin Kaschani luulekoguga samal ajal lugema Aino Perviku esimest luulekogu „Umimetsades” (1977). Kuigi autorite poeetika on erinev, leidub teostes sarnasusi: mütoloogilised ja pärimuslikud motiivid, meelerahu otsing, valguse igatsus ja külluslik taimemetafoorika. Mõlema teose lüüriline hääl kannab miskipärast süütunde raskust: „ma ei suuda meenutada mis mu süü”.^[5] Kaschani luuletuses tuleb kevad välja teenida: „maksa võlg ära ja siis saad / oma lehed ja pungad ja päikesepaiste” (lk 6). Mõlema luulekogu lõpus on tekstid, milles areng ja loomisprotsess väljendub sügavas mullas idaneva seemnena. Perviku „Umimetsades” tahab lüüriline mina „niiskele mullale laotuda / [—] iduva seemnena laiali paotuda”.^[6] Viimases tekstis lausutakse: „Sest igialati on ikka seemnes minu algus / ma hämaruses vaikselt avanedes võrseid ajan / mind ligi tõmbab kisub lummab avarus ja valgus”.^[7] Kaschanil on pikem proosaluuletus „Tung”, milles elutahe ja elujõud sügavast mullast valguse poole välja murravad, et „[s]aavutada absoluut, end elu suunas täielikult välja sirutada” (lk 56). „Aprillis” esineb paradiisiaed (Eeden), s.o tõelise rahu ja õnne paik. Perviku umimetsad pole aga ürgselt idüllilised, vaid tumedad padrikud, tihe taimerägastik, milles lüüriline mina eksleb. Vastandlikud kujutluspildid esindavad siin sarnast eesmärki, sisemist rahu. Võiks öelda, et mõlemad luulekogud on rahutuse raamatud.

Luulekogus „Täna piisab vähesest” oli luuletus pealkirjaga „Arkaadia renoveerimine”, kus öeldakse: „Iga päev muutus miski pöördumatult. / Võrsus midagi enneolematut. Pidevalt pidi kohanema. // [—] Tuli harjuda mõttega, et ainus võimalus vastu pidada / on õppida uuesti tundma inimest, / kes juba aastakümneid selles nahas on elanud. / Läheneda talle, nagu oleks ta lummav võõras, / veel avastamata maailm. Keegi, kes alles nüüd / valmistub tõeliselt õitsema.”^[8] Arkaadia ja Eeden on sümboolsed rahupaigad, mis seovad Kaschani luuleraamatuid ideeliselt ning „Aprill” juhatabki Eeva tagasi paradiisiaeda („Ma jõudsin tagasi esimesena”, lk 61). See on luulekogu, mis tuletab meelde, et oleme pidevas loomises ja kestvas avanemises. Seetõttu tulebki iseendaga rahu teha.

---

^[1] Berit Kaschan: Biblionaut.ee. Biblionaudist.

^[2] Eesti Keele Instituut. Sõnaveeb: „aprill”.

^[3] Maarja Pärtna, Berit Kaschan, Südamest tulev naer on vabaduse heli. Looming 2023, nr 5, lk 683–689.

^[4] Loetud ja kirjutatud. Kirjandustänava festival: Berit Kaschan. Vikerraadio 27. IX 2025.

^[5] Aino Pervik, Umimetsades. Tallinn: Perioodika, 1977, lk 20.

^[6] Sealsamas, lk 46.

^[7] Sealsamas, lk 48.

^[8] Berit Kaschan, Täna piisab vähesest. Tallinn: Puänt, 2022, lk 52–53.