See pidi olema õige plats. Ta suunas telefoni valgusvihu hauakivile, märg graniit läikis, sellele graveeritud kirja oli halb näha. Surnuaiale oli selle pooleteise tunni jooksul, mil ta siin ringi oli ekselnud, jõudnud laskuda hilissügise uduvihmane hämarus, nagu hall kissell. Ta vaatas uuesti telefoniekraani, kissitas silmi. Foto ei olnud ka eriti terav, ilmselt samuti hämaras klõpsatud. Aga jugapuu! Jugapuu oksad olid need pildil kindlasti. Jugapuu marjad on tegelikult mürgised käbid. Ta vaatas ühele ja teisele poole, enne kui põlvili laskus. Kalmistul ei paistnud tööpäeva õhtul olevat ühtegi teist elavat peale tema. Selleks et käsi kivi taha maa sisse suruda, pidi ta teise käe maha toetama, peaaegu põlvili laskuma, sõrmed ekslesid külmas liivas. Viimase veerandtunni jooksul oli uduvihm jõudnud tiheneda külmaks sajuks, vesi voolas mööda tema nägu, kuid selg oli higist märg, kui ta väikese libeda paki oma pihku surus. Väikest istutuskühvlit, mille ta oli eelmisel päeval ehituspoest ostnud, ei läinudki vaja. Selja tagant mööduvate sammude hääl, krigisev kruus ehmatas ta põlvedele sirgu, ta surus leiu sellele pilku heitmata koti põhja. Tõustes toetas ta käe kogemata kivile, graniidi külmus ja veel midagi nimetamatut hoidis teda hetke hauatähise küljes. Ta tundis, kuidas silmadesse valgub soe vesi, aga külm vihm juba peksis viimaseid allesjäänud lehti surnuaia kõrgetel puudel, hetkeks oli ta segaduses, kuhu jääb väljapääs, siis vilksatasid kõrgete elupuude taga autotuled, tänav on sealpool. Ta leidis haudade vahel laiema raja ja hakkas seda mööda kiiresti värava poole astuma. Kott tundus korraga raske, nagu oleks seal telliskivi, ning talle meenus uuesti hommikune ärkamiseelne unenägu. Nüüd tagantjärele tunduski see nagu matuserongkäik, nad olid unes kõndinud, möödunud kevadel maetud poisi ema tema ees, poiss ise tema taga, ta ei olnud neid kunagi näinud, ei olnud tundnud kumbagi neist, ei poega ega ema, aga unes ei olnud ta saanud kuidagi ümber pööratud, et näha poisi nägu. Järsku tundus talle, et tema taga krõbiseb märg kruus, et keegi järgneb talle kergel sammul, ning ta hakkas selja taha vaatamata jooksma.

Kas ta peabki nii kaua magama? Miks ta juba ei ärka? Ta peab ärkama, ta peab sööma, muidu ta võtab veelgi kaalust alla, me ei pääse siit iialgi.

Sünnitushaigla trepid olid laiad, trepihall kõrge ja suursugune nagu mõnes palees. Mõisas. Kui öösel põlesid hoone pikkades koridorides ikka eredad, jaheda valgusega lambid (aga võib-olla see ainult tundus talle jahe, sest tal oli ikka veel külm, kas unetusest või verekaotusest või olidki ruumid vähe köetud, kuigi oli sügav sügis, november tõmbas puud juba lehtedest tühjaks, laotas teedele musta jää), siis neil treppidel oli peaaegu pime. Ja inimtühi. Korruste vahel liiguti liftiga. Tema oli alati lifte vältinud, hirm, et lift peatub kahe korruse vahel ja ta jääb lõksu, kitsasse kongi maailmast ära lõigatuks, maa ja taeva vahele rippuma, elas tema sees edasi ka täiskasvanuna. Kui teised hoovi lapsed olid vahel veetorni trepikotta hiilinud, et väikelinna ainsa liftiga lõbusõitu teha, ei läinud tema kunagi kaasa. Nii nagu kitsad liftid kui kirstud, ei meeldinud talle ka keldrid, akendeta toad. Perepalatil oli suur kolme poolega aken, aknast paistsid vanad puud, tontlik kastan, mille küljes rippus veel paar-kolm oma üksinduses hiiglaslikuna tunduvat kuldset lehte. Sealt sai ta teada, kuidas aeg on edasi läinud. Raagus sügis… Sünnitama oli ta jalutanud veel langevate lehtede külluses, vasesajus, meelega jalgu läbi pargipuudealuse sahiseva katte lohistades, nagu oleks üle pahkluude ulatuv lehekiht päikese käes kullerdav merevesi. Siin, trepihallis siledaks kulutatud betoonastmetel olid tema sammud ettevaatlikud, nagu kannaks ta nüüd kogu aeg kätel midagi õrna. Üleval koridorides käidi, lapsed süles: kaalumas, hindamas. Kas juba lubatakse koju? Kuidas ta tahtis koju! Palatis oli suur voodi ja televiisor, ta magas seal madratsi ühes servas kerratõmbunult, villased sokid jalas, seljas ikka veel haigla öösärk, oma riided olid endiselt juba kuu aja eest kokku pandud haiglakotis, tal ei olnud jaksu ega tahtmist sealt midagi välja võtta.

Miks te oma nõusid ära ei ole toonud, pahandas tüse, lühikese siilipeaga sanitar, keda ta juba aknast oli näinud. Tagahoovis suitsu tegemas.

Vabandust, ütles tema. Ei öelnud, et raske on püsti tõusta, võimatu ennast sirgu ajada, kogu aeg on tunne, et ta rebeneb kohe lahti. Et tahaks ainult lamada, magada. Oh, kuidas tahaks magada! Siin polnud mõtet seda öelda, nemad teadsid seda kõike niigi. Aga nad tahtsidki, et ta ajaks end rutem jalule, hakkaks oma lapse eest hoolitsema.

Kauaoodatud esimene kohtumine oli olnud põgus hetk, ärkamine vappekülmas, oma värisemise peale. Tema kõrvale asetati laps, tema kehas kasvanud olend, selgete siniste silmadega, see läbipaistev, nagu vesivärviga maalitud vikerkest! Kellelgi tema suguvõsast polnud selliseid, kellesse ta on? Kes ta on? Tema laps. Elus! Tilguti nõel kriipis vastu soone seina, kui ta sõrmeotstega lapse laupa puudutas, tahtis talle midagi öelda, aga ta sai suuga ainult neelatada. Juba tõstetigi pisike inimene ära, isa kätele, isa rinnale, see nahk-naha-kontakt elutee alguses, teise inimese puudutus, see on nii tähtis! Keegi toppis tekiserva tema enda külmetava keha alla, kellegi sõrmed pudistasid tableti näritud huulte vahele, uni kukkus talle peale nagu laepaneel.

Midagi on valesti. Ma tean seda, midagi on valesti!

Kõik oli valesti, mitte miski ei olnud läinud nii, nagu ta oli ette kujutanud, tema enda keha oli talle järsku täiesti võõraks hakanud, nagu poleks ta selle sees kogu aeg elanudki, poleks seda kunagi õieti tundnudki, keha oli ennast temast lahti võtnud ja elas äkki senitundmatut, metsikut elu, astus tema plaanide vastu, mässas, tema ise ainult rippus oma keha küljes, lasi ennast lohistada ja väänata, keha ei lubanud tal enam ühte minutitki järjest puhata, aga tema ei lasknud ka lahti. Valu vahepeal oli ta lihtsalt oodanud ja kartnud, järgmist valu, aga miski temas mäletas midagi, mida ta mõistuse järgi mäletada ei saanud: valu, see on normaalne, aga vaikus ei ole. Temas oli mitu südant ja järsku ei löönud need enam koos.

Midagi on halvasti, aga ta ei tea, mis.

Midagi on valesti, oli ta kähistanud ämmaemandat varrukast tõmmates, kähin läks küll kohe üle madalaks karjeks, kehal olid varuks ka uued, talle seni võõrad hääled. Kui õde peenikeste juhtmete puntraga tuli ja talle andureid peale kleepima hakkas, haaras ta ka tolle hõlmast. Masin mõõtis südamelööke, kui tuli paus, vappus ta oma süda nagu suured kõlarid pika öö lõpus, ema süda!, laubalt voolas higi nagu kondensaatvesi peosaali laest, pingutusest, surmahirmust, kõik oli korraga kaalul, noateral, õhukesel purdel kuristiku kohal. Nad pidid teda uskuma, tema häält, kui nad oma masinat ei usu, peavad nad uskuma teda, kuulma vaikust, mida tema kuuleb, nägema pimedust, mis seisab ja ootab tema selja taga, see tume kohalolu kattis ta külma higiga, see voolas tema soontes, nabanööris koos tema enda verega. Surmahirm, selline siis ongi. Kui ta oleks suutnud tõusta, joosta, oleks ta jooksnud ise ees, vedanud nad ise kättpidi operatsioonisaali, haaranud läikivalt kandikult skalpelli ja surunud selle neile pihku. Aga nad uskusid teda. Järgmisena nägi ta iseennast, lifti peegellaes, poolkülili kanderaamil, nagu hüljes jääpangal, see oli ainus asend, kus õrnad löögid ei katkenud, ta ei tohtinud liigutada, ei julgenud hingata. Tumedus kummardus ta kohale, tema vaatas sellele silma, tõrjus seda oma valust ähmase pilguga. Siin on piir, tema on selle valvur, peos tukslev nabanöör, õrn nagu ämblikuniit, ta ei lase lahti, ei liiguta, ei hinga peale. Tundus, et lift lõhkeb kohe, peeglikillud paiskuvad korruste vahele laiali… Siis hoog vaibus, kuid niit ei katkenud. Koridori laes looklevad valgustorud pimestasid, ta sulges silmad, mask sulges ta nina ja suu, nõel tungis läbi veresoone seina.

Mis tunne see on?

Nagu keegi mässiks sulle sooja teki ümber. Kõik, mis sind on vaevanud, kaob, kõik su mured. Maailm muutub soojaks ja pehmeks. Nagu keegi armastaks sind lõputult!

Mina armastan sind lõputult!

Ta mäletab täpselt, mis hetkest ta hakkas oma last armastama.

Järsku oli ruum olnud rahvast täis, laps tõsteti jälle ta kõrvalt ära, tal oli raske silmi lahti saada, rinnad pakitsesid ja haav. Vereproovis oli midagi, öeldi. Puudu? Üle? Paneme ta mõneks ajaks jälgimise alla. Uks sulgus, last ei olnud enam seal, tema kõrval katkendlikult hingamas. Ta tundis armastuse tulva, nagu laviin, hiidlaine, piimapais vallandus, öösärgi rinnaesine oli hetkega läbimärg, kui laps ära võeti, uks nende vahel kinni kukkus, sai temast ema, sai lõplikult selgeks, et laps ongi osa temast, kelle eraldamine oli võimatu. Mõeldamatu. Kuigi ta oli juba mitu päeva elanud oma ema kehast eraldi, väljas, maailmas. Nad olid toonud ta tema kõrvale juba operatsioonijärgsel ööl: ema, see on teie laps, kes karjub, ei lase teistel magada. Kui vaid saaks magada, mäletab ta oma mõtet, silmalaugude valuga lahti venitamist, võõras abitu olend tema kõrval, miks tema ei maga. Miks ta ei luba temal magada.

Aga piim? Ta alles vaevu hakkas imema…

Ta oli enne sünnitust palju lugenud, ta teadis, mida lapsed vajavad. Emapiima, lähedust. Ta oli juba sundinud ennast ärkama, oli püüdnud last äratada, toppinud nibu talle kannatlikult üha uuesti ja uuesti suhu. Laps peab sööma hakkama, peab hakkama juurde võtma, muidu ei saa koju. Selgus, et last oli väga raske äratada, raskem veel, kui ise ärgata.

Kui ta taas üksi suures voodis ärkas, oli sügav öö. Nad ei olnud teda öise toitmise pärast kutsunud, kuigi ta oli palunud. Palatis oli telefon nagu hotellis.

Muidugi me helistame. Aga praegu, emmekene, magage! Puhake! Kui koju lähete, ega te siis enam magada ei saa.

Ta tõmbas dressipüksid pidžaamapükste peale. Trepihalli viiv uks oli raske, kahepoolne puituks, mitte nagu koridorilõppude metallist tuletõkkeuksed või palatite valgeks värvitud saepuruplaat. Ta lükkas ukse ühe poole kahe käega, kehaga lahti, sisselõige alakõhus kõrvetas, iga sammuga voolas verd sidemesse, raske uks kukkus selja taga kinni ja siis oli tema ümber oli hämarus ja vaikus. Ta hoidis voolitud käsipuu ligi ja astus aeg-ajalt mõnel astmel seisatades ja oma rasket hingamist kuulatades trepist alla. Ta ei lase! Ta ei luba neil teda ära võõrutada, temast, sellest, mida laps kõige rohkem vajab!

Väga harva on ta sellele ajale tagasi mõelnud, aga seda ööd ta mäletab. Kuidas temast sai ema. Ei, mitte see terve igaviku kestev öö sünnituspalatis, võitlus oma kehaga, mille loodus kaotas. Ei, see oli öö, kus ta otsis üksi teed kõrges pimedas trepihallis, hiljem pumpas valveõe pilkude saatel kuvöösi kõrval rinnast piima pudelisse ja tundis esimest korda elus, et temast sõltub kõik. Kellegi elu. Ta istus poolküljetsi kõval toolil, pooltukkudes, masin kiikus häälekalt ja tõmbas temast plõksudes välja piima ja armastust, see viimane ei saa kunagi otsa nagu piim, ta armastas seda väikest tibukollasesse riietatud olendit soojenduslambi all, peenikese vooliku küljes, nii palju, et rinnad tahtsid lõhkeda, kõik õmblused olid rebenemas ja valul oli mõte.

Vaata, emps, ma olen juurde võtnud.

Oh, tõepoolest. Käevarred on ka kuidagi paksemad, ma vaatasin.

Ja nahk terve… Seda viimast ta ei öelnud välja. Kõhn. Pikk ja kõhn, nii öeldi talle juba sünnitusmajas. Ta ei suutnud pilku nendelt teravatelt põlvedelt ära keerata. Dressid lotendasid, villased sokid üle pükste küljetriipude poolde säärde tõmmatud. Tal tundus kogu aeg külm olevat, käed keha ligi, nagu puhuks nende kodu tubades kogu aeg nähtamatu tuul. Radiaatorid olid korteris kõige soojema peale keeratud, aga temal oli toas kapuuts peas. Koolis ei olnud lubatud kapuutsi peas hoida, ta mäletas, Johannese ema oli ükskord vihastanud direktori kirja peale, lõiganud kõikidel Johannese pusadel kapuutsi kääridega ära. Koolis juhtubki asju… Tema ei olnud isegi käskkirja peale vihastanud. Peale lockdown’i oligi koolis kõik teistmoodi. Raske. Kõigil olid närvid läbi, õpetajatel ka. See väsimus… Matemaatikavõistlused, olümpiaadid, kõik, mis oli enne… unustage ära! Mõni ei tulnudki kooli tagasi, ei suutnud enam kodust välja tulla. Gümnaasiumi jõudmine tundus imena. Oligi.

Tagantjärele ta sai aru, et ta tegelikult ju nägi. Kõik märgid olid tema silme ees! Aga tema oli olnud pime. Ja kurt. Ta ei olnud kuulanud oma sisemist häält. See hääl oli liiga vaikseks jäänud, uinunud olekus.

Teismelised ongi raske unega…

Jäin täna tunnis magama.

Mine ometi varem magama.

Öösiti käis üha välisuks, kuid tema ise oli hea unega. Pole enam see väike laps, keda valvama peab!

Miks sa täna kooli ei jõudnud siis?

Magama jäin.

Vaata need pikendusjuhtmed üle omal seal arvuti juures, toas on mingi imelik kärsahais jälle.

Veip ei lõhna nii.

Emps, ma mõtlesin, et äkki võiks arsti aja panna.

Tema sisemine vibu oli kohe sirgu visanud.

Mis sul siis on?

Mõtlesin, et võib-olla olen läbi põlenud või midagi.

Peas hakkasid kõlama sammud, nagu trambiks keegi kõrgemal korrusel jalgu Süda läks kiiresti tiksuma nagu kell. Väljast ei olnud midagi näha.

Ma annan sulle numbri, helista ise, sa oled juba kaheksateist ju. Toon rahulik, hääl peaaegu ükskõikne, peas sammud, rinnakorvis tiks.

Et juba teavad sellist sõna! Tema ise oli mõne aasta eest läbi põlenud, isegi haiguslehe oli võtnud: suurpuhastuse teinud kodus, seriaale vaadanud, kuni ülemus tagasi kutsus, aasta lõpp on töö juures kõige kiirem aeg.

Gümnaasium ongi raske, kõigile on see väsitav. Katsu puhata, välja magada.

Ta ise oli juba siis kõik maha maganud.

Ma magangi.

Päeval!

Mõnikord ajas see vihale, kuidas teda oli võimatu äratada. Päevikus punasid puudumised ja hüüumärgid. Et reidid olid olnud, et koolis käidi testimas, selle kohta polnud seal midagi. Mida leiti verest, uriinist.

Ema, miks sa mind ei äratanud?

Ma ju äratasin hommikul mitu korda. Viis korda! Helistasin töölt ka, sa võtsid vastu, rääkisid minuga!

Ei mäleta, et oleks, ütles tema ja tema toas, tema ümber hõljus kirbe mürgine udu.

Ükskõik, mis on, ma armastan sind!

See oli esimene asi, mida ta ütles, kui ta lõpuks poja tuppa lubati, politseinik seisis kohe tihedalt ta selja taga, aga ta ei oleks niikuinii saanud selga pöörata, selle kõige ees. Ta ei olnud tohtinud kellelegi helistada, tema küsimused olid jäänud vastust ootama. Ta oli andnud allkirja (ta ei lubanud tunnetel näoilmeteks muutuda, kuid iga sõna, iga rida sealt jäi talle pähe) ja sealt edasi vaikinud. Kuid nüüd prahvatas ta kõige olulisema endast välja. Ta oli juba üle kolmveerand tunni istunud elutoa diivanil ja vaadanud poja toa ust. Hääled, nagu koristaks seal keegi hoogsalt. Keegi küsis midagi, naise hääl. Poja hääl. Võõras mehehääl. Sõnu ta ei suutnud eristada, ainult tooni. Sahtlite lahti tõmbamise hääled, mänguritooli rattad kõrisemas mööda parketti. Midagi kukkus mürtsuga põrandale. Tema telefon lebas eemal lauanurgal, korraks lõi ekraan helendama, kindlasti töö juurest, selle aja peale! Politseinik raputas pead. Erariides. Nagu mingi tavaline külaline, nad kõik.

Kas ma kööki võin minna?

Noogutus. Mees järgnes talle ja jäi köögi uksel seisma, tema vaatest oli raske midagi välja lugeda, kas seal kaastunnet oli. Põlgust või haletsust. Kes tema ise nüüd oli, kaasosaline, süüdlane? Ta avas kraani, kuum ja külm segunesid ta värisevate käte peal, vesi läks kiiresti soojaks. Ta võttis oma hommikuse kohvitassi ja loputas seda, kaugelt kauem, kui vaja oleks, nühkis sõrmeotstega sealt, kus oli juba ammu puhas. Püüdis oma hingamist rahulikuks sundida, südamelööke aeglasemaks. Soe vesi voolas varrukasse, pisarad pidid pärastiseks jääma.

Peaasi, et saaks talle öelda. Laps peab teadma, et teda armastatakse.

Kaheksateistaastane pole enam laps!

Toa uks läks lahti. Arvutitool oli pööratud ukse poole, sassis juuksed, padjanägu. Kõhnad käed põlvedel, randmete ümber läikiv metall. Üks politseinik võttis seinalt parajasti alla peale koroonat Itaalia reisilt toodud katkumaski, vaatas selle taha, sisse. Mida ta seal nägi.

Võite nüüd sisse tulla, ema.

Oleksin ma teadnud, mida kõike mul kodus leidub, ma oleksin vist ise ka ära proovinud.

Oli näha, et teine pidas seda naljaks. Halvaks.

Sa peaksid Johannese emaga rääkima, oli poeg telefonis öelnud. Kuid ta juba kahetses, et oli teise numbri endale telefoni pannud, talle helistanud. Johannese ema silmad ei peatunud vestluse ajal kordagi tema peal, need libisesid üha temast üle, selja taha, maha, aknast välja, kus oli näha oktoobri lõpu halluses haruldast, kuid kalki, jahedat taevasina.

Kas ta oli arvanud, et keegi, kelle poeg on samamoodi haige, saab teda kuidagi aidata? Ütleb talle midagi, juhatab ta välja sellest tumedast udust, kus ta päevad läbi kobab ja millele vahele jäävad pikad, eredas valguses toimuvad unenäod, kus ta vaid päästab ja põgeneb, võitleb ja jookseb.

Johannese ema hakkas kirikus käima.

Ta ei öelnud: hakka sina ka.

Johannese ema ei tahtnudki Johannesest rääkida, oli talle tundunud. Kohv jahtus tassis, see naine tõstis seda vahepeal küll suu juurde, alustassi kilin lõikas nende vaikimisse, kuid huuled ei puutunud jooki. Vaht vajus aeglaselt laiali, valged mullikesed plahvatasid, vahu peale joonistatud valge süda uppus tumeda vedeliku sisse.

Johannesel oli olnud tagasilangus. Oli hakanud kaubanduskeskuse parklas laamendama, prõmminud ostukäru vastu kellegi autot, karjunud koleda häälega, hüüdnud appi, nagu keegi ründaks teda. Psühhoos. Keegi filmis. Keegi kutsus politsei. Kiirabi oleks pidanud! Inimesed kardavad neid.

Keda?

Meie poegi.

Ta võpatas. Ja oli järsku tänulik, et Johannese ema nii ütles. Ei öelnud: nad kardavad narkomaane. See on vana sõna, tähendus ei mahu selle sisse enam ära.

Ei, ei, neid ma ei tee, mulle ei meeldi need… stimulandid. Muidugi ma olen proovinud, aga… Ökk. Ma ei kannata neid. Amfetamiin jah, peol ja enne eksameid, et jaksaks, aga need muudavad su… Mõnda aega aitasid küll, aga. Ükskord tegin liiga palju ja siis ei suutnud küll üldse õppida, mitte mingit keskendumist ei olnud enam. Üldse! Mulle ei meeldi see ärev olek. Ma ei tea, miks tema neid teeb. Ta nagu tahaks katsetada kõike või… UFO! See on tõesti jube aine. Ma elu sees ei teeks. Ma ei teagi kedagi, kes päriselt tahaks seda teha. Sellest ei saa enam lahti lihtsalt, see võtab sul peast kinni niimoodi, et. Johannes… tal on vist tegelikult ATH, ta püüab ennast kuidagi ise nende asjadega reguleerida või. Et oleks normaalne olla. Paljud teevad nii. Aga sellega võib kergesti üle piiri minna. Läks.

Johannese ema ei vaadanud talle otsa.

Kust nad seda kraami saavad? Kõike seda, mida mina ainult filmis näinud olen…

Veebipoest.

Vaikus kohviku suurte akende all oli erksinine ja torkiv nagu külm.

Nad tahavadki elada nagu filmis.

Kas keegi neid filme siis lõpuni ei vaata?!

Johannese ema paneb juba jopet selga. Tal on samasugused tumedad silmaalused nagu tal endalgi, igal hommikul peidab. Veel. Enda eest peab hoolitsema, emmekene, vaadake, et te ise vastu peate! Nüüd peab ta seda endale ise peeglisse ütlema, sest katkust teistega ei räägita. Mitte kellegagi. Ehk ainult nendega, keda epideemia on juba puutunud. Kuid Johannese emalgi jagub talle sõnu napilt. Nagu poleks neil enam sisu. Ta jätab lauale koguduse flaieri. Nad ei emba, selles kohtumises pole midagi sellist, mida ta oli ähmaselt ette kujutanud. Jagatud muret, poolitatud muret. Lohutust. Kuid kas temasugustele ongi lohutust ette nähtud? Maybe if you were a better parent, your kid wouldn’t be a junkie. Ta ei olnud suutnud seda lõpuni vaadata. Kui ta õue astub, hakkab tuul kohe ta nägu jahutama, taeva kale sina teeb silmadele haiget. Johannese ema on jätnud kõik Jumala hooleks. Oma poja. Tema ei saa, ta peab ise.

Kui Johannes välja sai, siis nad helistasid mulle. Sõbrad. Apteegist. Ei, ei, temal pole tegelikult see… apteeginarkomaania. Ta läks süstalt ostma.

Kas ta seal ei saanud siis võõrutust?

Sai, aga seal nad topitakse vist lihtsalt rohte täis. Vist. See vangla ei aita üldse selles asjas, eriti noortele… Seal on täitsa teistsugune mentaliteet, vangidel. Kõik on pärast su vaenlased, mendid. Kui sa välja tuled, oled kogu aeg nagu mingis kaitseseisundis, otsid oma õigust. Tal oleks õiget ravi vaja, aga…

Aga?

Ta arvab, et ta saab ise.

Ooteruumis on kahekohaline natuke kulunud servadega nahkdiivan, diivani nurgas padi, hele püür ümber ja pehme villane, natuke topiline tekk. Seina ääres on ka üks tool, see on turvamehe jaoks. Seinal tema taga stend, plakatid. Kust saada abi. Aknalaual on toalilled. Kohe sissepääsu vastas on veel üks uks, see on WC. Uks ja õhuke kipssein kostavad läbi: kohmitsemine, veekraani solin. Iga tulija saab kõigepealt topsiku.

Joo natuke veel vett siis, kui ei saa.

Nad istuvad kolmekesi kõrvuti, tema, poeg ja üks veel kõhnem musta kapuutsiga, valgete tossudega poiss, kelle jalg liigub rütmis, peaaegu jälgimatult kiires, tal on tühi tops käes, joogitops, mitte see teine. Põrand põntsub tasa tema kanna all. Tossude helevalge tundub siin kuidagi kohatu, liiga hele, nagu sobiks siia ruumi ainult hall ja must. Kuigi seinad on heledad. Tema ise hoiab oma jalad paigal, püüab kitsal diivanil vähem ruumi võtta. Turvamees vaatab aknast välja, seal õõtsuvad kõrgete mändide oksad. Siseneb veel üks umbes kolmekümnene hallis jopes mees, tumedad juuksed, väsinud silmad, enne kabineti lahtisest uksest sisseastumist poetab väikesed pruunid pudelid ukse kõrvale valgesse korvi, klaasikuhi kiliseb tasa.

Kas sa saad aru, see on ainult üks osa sellest ravist, et sa pead ise, oma peas…

Vähemalt ei pea ma enam iga päev otsima, kust seda raha saada.

Auto uksesahtlis on tal nüüd alati väikesed kilekotid varuks. See ajab iiveldama, neid mõlemaid.

Johannes on kadunud.

Ei, keegi sõpradest ei tea, kus ta on. Ma saatsin ta isale ka nüüd sõnumi, ta on seda näinud, aga ta ei ole vastanud. Ma arvan… mulle ta ei taha vastata.

Ma võin ta emale helistada, küsida.

Ta helistab kaks korda ühel päeval, korra järgmisel. Ema ei vasta ega helista tagasi. Ka ta ise ei vasta enam tihti kõnedele, ei käi kohtades, kus inimestega tuleb rääkida.

Tolle päeva hilisõhtul, mil ta ajaarvestus taaskord muutus, kui ta pidi kogu oma emaks olemise tagantjärele ümber hindama, oli ta kuulnud tasast koputust. See oli nii vaikne, et tegelikult ei oleks ta pidanud seda üldse kuulma. Kuid peale hommikusi sündmusi, kogu segaduse, telefonikõnede ja enda kogumise saatel möödunud päeva olid ta meeled ergud. Lasti tulema! Miks sellisel kellaajal, miks keegi talle ei helistanud… Kui ta ukse avas, siis korraks tunduski, et tema.

Ukse taga seisis Johannes. Ta oli poissi varemgi näinud, kuid kõik need uued ja vanad sõbrad ja klassivennad sulasid ta silmis kokku, vanad kasvasid nii kiiresti, uued olid sarnased riietuselt, maneeridelt. Kõik olid viisakad, teretasid, libisesid kiiresti elutoast läbi. Ta vaatas Johannese poole üles ega osanud kohe midagi öelda. Hämaruses näis noormehe pikk kuju üleni hall, tänavalaterna valgus trepini ei ulatunud, poiss meenutas oma pehme kapuutsi ja laiade pükstega väsinud tänavakassi.

Ma kuulsin, mis juhtus. Mul on kahju.

Ta oleks tahtnud Johannesel ümber kinni võtta, käed ümber kondiste õlgade, näo tema dressipluusi suruda.

Ühed tema asjad olid minu käes. Öelge talle, kui saate, et ta ei pea muretsema, need on ära pandud. Ja see telefon, see on ka tema oma. Pange see ise kuhugi ära.

Johannes, ütle palun, kas ta ise…

Jah! Ta tahtis teile ise rääkida. Ta püüdis öelda, aga ei julgenud. Ta tahtis ravile saada. Aga ta kartis, et see kurvastab teid, kui teada saate. Kuidas te selle vastu võtate…

Taevas oli vastu ööd nii must ja madal, hakkas talle õlgadele suruma.

Mida ta siis…

Nimekiri läbiotsimisprotokollil oli olnud pikk nagu menüü.

Oksükodoon. Sellest jääb väga kergesti sõltuvusse. See on üks rohi, mis…

Ma tean, mis see on. Sõnad tulid kiirelt, toon rahulik, hääl vaikne, süda tagus küll roietesse nii, et see pidi majarahvale kuulda olema. Hirm rullis kiiresti tiheda tumeda uduna tänava poolt maja poole, kerkis Johannese selja taha mustaks müüriks ja rippus nende peade kohal.

Ta proovis vahepeal ise maha tulla, aga see on nii raske. Ärge olge talle pahane! Kõigil on see meeletu surve. Noored näevad, kuidas elatakse, tahaksid ka… Arvavad, et… Kõik on nii materiaalne! Siis tehaksegi vigu.

Johannes, ma annan sulle oma numbri, sa võid alati helistada, kui midagi on.

Teie helistage, kui temast kuulete.

Poiss pöördus, hetke pärast oli udu ta neelanud.

Räägi mulle veel sellest poisist, kes oli seitseteist. Kelle matustel te käisite.

Ta ema töötas ise veel politseis… Ma rääkisin temaga pärast, selle emaga. Tal paistis olevat hea meel, et me ikka tulime. Hea, et me ikka läksime, ma tegelikult ei teadnud teda eriti hästi. Ema ütles, et tal on hea näha, et ta pojal oli nii palju sõpru. Ütles, et ta ei teadnudki, ei tundnudki oma poja sõpru. Nii kahju oli tast…

Aga minust?

Ema, ära karda, minuga nii ei juhtu.

Mida ma kaksikutele ütlen?

Mõtle, kui kaksikud oleks selle leidnud, midagi teinud. Nad on kindlasti kusagilt näinud, filmist, netist. Kas sa selle peale ei mõelnud? Ma ei taha mõeldagi…

Ütle, et ma olen haige. Mis isa ütles?

Et tema usalduskrediit on nüüd küll nullis. Et ta on šokeeritud.

Šokeeritud? Muidugi… Tõesti? Ta teadis ju! Emps, ta teadis seda! Ta nägi meid Johannesega suvilas, see kõik oli laua peal laiali.

Mis ta siis ütles?

Et silma järgi see aine küll puhas ei ole. Tegi omast arust nalja.

Sa oledki haige, see ongi haigus, kas sa tead seda?

Sa ei kujuta ette, kui paljud seda teevad, ema. Mida kõike tehakse.

Kas sa ei küsigi, kuidas meil läheb, kuidas su pojal läheb?

Kuidas teil siis läheb nüüd?

Sitasti! Kas sa kaksikuid saaksid vaheajal enda juurde võtta?

Jaa, muidugi, ma hea meelega võtaks… aga me sõidame ära kahjuks… Tead, ma mõtlesin siin, et ta peaks hakkama rohkem sporti tegema!

Triatloni või, nagu sina? Nagu kõik endised joodikud.

See ongi nagu joomisega… Tahtejõudu peab olema. Kuule, anna toru talle!

Ta magab. Ta jõuab vaevalt toast kööki kõndida ja tagasi. Tahtejõud kulub tal ärkvelolemise peale… Ma arvan, et sa peaksid tüdrukud mõneks ajaks enda juurde võtma. Võib-olla ma pean töölt ära tulema.

Seda viimast ta ei ütle välja.

Ta kõndis hingeldades mööda rattateed, vastu tuhises kõhn noormees tõukerattal (kindlasti amfetamiin, MDMA, mõtles ta), selja tagant möödus raskete sammudega keskealine jooksuriietes mees (muidugi kokaiin, vahel kanep). Vasakule jäid mahajäetud garaažid, siis tuli toidupoetagune, kaubakastid ja parkla. Paremale jäi kogu aeg raudtee nagu jõgi. Terve tema kõndimise aja ei olnud ühtegi rongi mööda sõitnud. Tee läks nüüd juba surnuaia ja raudtee vahel, surnuaia jalgväravast keeras asfalteeritud rajale väga kõhn tumedate juustega naine, ta astus oma kepjate jalgadega ettevaatlikult, nagu kardaks haiget saada, hoidis käies veidi küüru (fentanüül ilmselt), tema vasaku põse sees oli mustav auk, millest oli võimatu mööda vaadata. Naine ei pööranud talle lähenedes pilku ära, vaid vaatas talle otse silma, nagu selleks, et näha, kas tema ikka vaatas. Viimasel hetkel (nii see tundus), keeras ta ise oma näo liiga järsult raudtee poole, nagu oleks tahtnud laupkokkupõrget ära hoida, kiskus pilgu august välja. Ta näeb tonte! Nagu siis, kui ta rase oli: terve linn oli järsku kõhuga naisi täis.

Johannese ema jäetud flaieril oli talle tundmatu koguduse nimi, ta oli selle viisakusest taskusse pistnud. Talle ei meenunud, et ta oleks seda nime linnapildis näinud. Kui palju tundmatuid maailmu eksisteerib meie kõrval, ilma et me neid näeksime, kui meid nägupidi sinna sisse ei suruta! Talle meenus üks kuju, tundmatu meistri pietà ühes Itaalia külas, kus kunagine rattaseltskond juhuslikult peatus. Kõik valgusid kõrtsileti ette, tema oli tahtnud natuke jalutada, taldadega maad puudutada peale pikka pedaalimist. Kohe lokaali kõrvalt läks kitsas sillutatud tänav üles, vasakule jäi lintide ja lilledega ehitud pühaku kuju, paremal kõrgus aga selle külakese jaoks ootamatult suurena mõjuv kirik. Vanad uksed käisid raskelt, ta libistas ennast suviste mägede kuumusest ootamatusse jahedusse. Kirik oli täiesti tühi ja vaikne, vitraažid muutsid valguse värviliseks, sammaste vahel hajusid aeg, sajandid ja kell. Ta koukis rattapükste taskust mündi, libistas selle puust kasti prakku ja võttis küünla. Kõndis aeglaselt pinkide kõrval nagu näitusesaalis. Hea oli kõndida jahedas kirikus, veel parem istuda. Mõneks ajaks kõvale puupingile istuma jäänuna köitis tema pilku puidust altariskulptuur, ja ta ei saanud enam mujale vaadata. Maarja hoidis süles oma ristilt võetud poja keha, kuid tema hoiakus, näos oli midagi, mis sundis teda püsti tõusma ja lähemale astuma. Maarja ilme, see, kuidas ta vaatas üles, Jumala poole! Neis silmis ei olnud leppimist, alistumist kõrgemale tahtele. Ei! Neis silmades oli häälekas küsimus, ema raev segamini lohutamatu leina ja meeleheitega. Viha. See siin ei meenutanud ühtegi sarnast kuju, mida ta oli näinud. Ta surus veel ühe küünla altarile teiste sekka, lõpuni põlenud, põlevad, kõrged ja madalad, gaasisüütaja värises ta käes, ta pidi mitu korda klõpsama, enne kui taht tuld võttis. Tal ei olnudki siis veel last, aga ta juba kartis.

Ema, sa ei käi enam üldse kuskil. Vanasti sa ikka käisid sõbrannadega…

Mul ei ole kellegagi midagi rääkida.

Johannese ema leidis Jumala, tema ise on aga ennast inimeste eest niimoodi ära peitnud, nii et ilmselgelt ei leia jumal ise teda üles. Või ei tunne ta seda, armastust enda ümber ära. Aga ta ei tunne ka viha. Õhtuti, kui poeg on uinunud, hiilib ta tema tuppa, pikutab voodi ees vaibal, pea diivanipadjal ja kuulatab ta hingamist. Nagu jumalat, ei usu ta enam ka poega. Sahtlis, kohe käeulatuses on väike sprei. Ta on valmis seda kasutama, kui uni peaks muutuma liiga sügavaks, nii sügavaks, et sellest ei suudeta enam ise ärgata. Seina taga, tema enda öökapi sahtlis on teibist lahti harutatud pakike, tükk tabletilehte, piltsõnumi järgi leitud, oma kätega hauast välja kaevatud katk. Vahel, kui ta sahtli lahti tõmbab, hõõgub see seal talle vastu, juba selle kohalolu kõrvetab pihke. Kuidas tahaks magada. Kui üldse ärgata, siis selleks, et teada saada: kõik see oli uni. Aga tema ei saa, ei tohi, tema valvekord ei saa läbi. Ta saab ainult magajale tekki peale panna ja oodata öö lõppu.