Ajalugu magab ja näeb und

kui vanaema
rääkis mulle
kuidas ta 
kaheksateistkümneselt
oli ostarbeiter saksamaal
tundusid ta lood unenägudena
 
neis unenägudes sõitsid tundmatud inimesed
tundmatul maal
jalgrattaga
poosid end kasvuhoones üles
kudusid köitest sokke
 
arvan et temalegi
juba kuuekümnesele
tundus tol hetkel
et ta nägi kõike seda unes
 
lõbusad prantsuse sõjavangid
punapõsksed lopsakate lokkidega sõbrannad
keda ta pärast sõda enam kordagi ei näinud
kelle aplalt kugistas alla
igavesti näljane punane kodumaa
 
ja ainult postkaardid
roospõsiste väikekodanlike inglitega
adressaadiks anjuta
andsid millestki aimu
immitsesid tindiverd
lauasahtlites
 
nüüd räägib mulle 
ema sõbranna
kes mõne päevaga murdis
humanitaarkoridori kaudu brovarõst välja
 
naisest
kes vürtsitas 
vene sõdurite õhtusööki
rotimürgiga
(need kes ellu jäid tegid kümme maja maatasa)
 
mehest kes lasti oma autos maha 
ja jäi sinna istuma
kolmeks päevaks
 
sellest kuidas need kel toit sai otsa
sõid pähkleid ja mett
nagu ristija johannes kõrbes 
 
kuulan ja saan aru
et elamegi unenägudes 
ühises õudusunenäos
mille sügavustes 
impeerium rahutult viskleb
 
õgides oma lapsi
nagu müütilisele koletisele kohane
 
komistame selles unes
nagu paksus udus 
kõik üksteise otsa
 
mu kadunud vanaema
tema lokkispäised sõbrannad
kahvatud saksa sõdurid
punapõsksed suuresilmsed inglid
brovarõs maha lastud mees
naine rotimürgipurgiga
punnsilmsed vene kutsealused
ja see ema sõbranna
verinoor vennapoeg
kes sai kolmapäeval
territoriaalkaitses surma
 
nügime üksteist küünarnukkidega
vahetame pilke mis ei näe
 
lürpides kuulekalt 
lusikas lusika järel
tihedat
kibedat
pimedust


Kultuurkiht

mäletad kunagi eelmises elus 
ärkasid üles ja kuulasid suvaliselt
uudiseid – nüüd
tundub see uskumatu just nagu
butšale või irpinile mõeldes 
kujutleda männiparke 
sanatooriumide ja vanade mõisate ümber
mitte õhkulastud sildu maju millel soolikad väljas tänavaid
mida katavad tihedalt inimelude killud
kas mitte seda ei nimeta arheoloogid 
kultuurkihiks?
elusalt ajastult nülitud nahk
verise kaltsuna laiali laotatud
enne selle ajastu algust
kuulasime hajameelselt uudiseid ja elasime linnades
kus männiparkides olid draamateatrid olime
naiivsed ja ilusad meil polnud vaja rõõmustada
ainukese kapsapea üle mille leidsime imekombel
tühjast supermarketist me
olime nagu lapsed hommikul hambaid harjates
õppisime linnanimesid
aleppo sanaa mekelle 
kus ajastu juba vintskles nülituna 
maha visatud nahk millest nõrgus maasse verd
ootas tuleviku arheolooge aga meil
läksid need nimed muudkui meelest
pesime hambad ära 
panime jalga uued converse’id ostsime kioskist kohvi
jooksime metroosse ei koperdanud otsa
inimestele kes platvormidel magavad
olime teisest savist olendid
pehmemast roosakamast pidime
lastele seletama mis on sõda nii nagu seletatakse
mis on lõunapoolus ja planeet marss ja mitte
nii nagu seletatakse miks ei tohi sõrmi toppida pistikupessa või
ronida aknalauale kui aken on lahti me
selles eelmises elus
isegi ei teadnud 
mitu terassentimeetrit valu
võib takistamatult pressida
meie roosadesse pehmetesse kehadesse


postkoloniaalsed suudlused

1.
seisan ja mu suu on nii paksult armastust täis et
ma ei saa sõnu öelda huuli paotada
armastus pritsiks ja voolaks mööda lõuga alla
 
ei saa kedagi needa sõimata
armastusest märgade huultega
rõvedaid poisikesi hurjutada
 
seisan armastusest pimestatuna
pühin suu vaikides varrukaga puhtaks

2.
nii suudles mind
oma kuuma himura suuga
impeerium ütles
 
mu tüdruk armastan su sooja keha
armastan kuidas sa mulle laulad ja tantsid
mu tüdruk ütles ta armastan kuidas sa pikali heidad
ja mu jaoks jalad laiali ajad
 
kui sul on valus ole vait sest ma ju
armastan sind ega tee sulle kunagi haiget
kui sul on valus lase end lihtsalt altpoolt lõdvaks
 
sa teed endale ise haiget
mu tüdruk
 
3.
sa oled mul ainus selline mis sa nüüd siis
tuled mu vastu rusika ja noaga
valgete sõrmedega tooli pigistades
 
kes õpetas sind nii vihkama, mu tüdruk
mina ju 
 
luudeni surutud sõrmedega
õpetasin sind vaid armastama

Ukraina keelest MAARJA KANGRO

 
Irõna Šuvalova (snd 1986) on Kiievist pärit luuletaja, kes on avaldanud viis luule­kogu ja pälvinud nende eest terve hulga auhindu. Kolleeg Ostap Slõvõnskõi on teda nimetanud tuleviku klassikuks. Šuvalova on Cambridge’is saanud doktorikraadi slavistikas ning lisaks luuletamisele tõlgib ta inglise keelest – muu hulgas on ta tõlkinud Ted Hughesi ja Louise Glücki loomingut. 

M. K.