Baltimaade noored kirjanikud kogunesid 4.–8. märtsini taas Esna talvekooli. Veetsime selle aja rahulikult kulgedes, ent samas oli alati midagi teha. Tundsin, kuidas elutempo saavutas oma õige rütmi – kõige jaoks oli aega. Ainult viimane, lahkumispäev, muutus jälle kuidagi ootamatult kiireks, ja siis oligi lõpp.
Osalejate seas oli kaks leedulast (Aistis Žekevičius, Jovaras Kelpšas), neli lätlast (Jūlija Tumanovska, Patrīcija Kuzmine, Betija Zvejniece, Viviāna Zariņa) ja seitse eestlast (Juuli Teder, Iris Epp Sildnik, Emma Lotta Lõhmus, Markus Saar, Mia Maria Rohumaa, Kristel Zimmer, mina). Kas me tegime rahvuste üle nalja? Jah. Lätlaseks olemine sai uue mõõtme. Lisaks sellele, et neil on väidetavalt kuus varvast (nad tahavad üldse olla kõiges kõige paremad ja suuremad – ka nende riigilipp on kõige suurem), meeldib neile ka kogu aeg magada.
Söögikordade ajal saime ühise laua taga kokku, jagasime muljeid, pajatasime lugusid oma riigist, soovitasime reisisihtkohti ning kuna meie seas oli ka kaks õpetajat (mina ja Jovaras), siis segunes pedagoogide kutsehaiguse tõttu igasse vestlusesse ka natuke midagi koolist. Huvitav oli, et vestlus kulges nagu meri: oli tõus ehk tihe jutt ja siis järsku vaikus, täielik mõõn. See vist ongi baltlastele midagi omast? Tsiteerides Patrīcija üht esseed, siis „vähemalt üks kord aastas mere äärde sõita on enamiku baltimaalaste jaoks eesmärk omaette”. Meie aga viibisime selle mere ääres ka vestlustes.
Esnas olles algas kevad. Päike tuli lõpuks välja ja õues oli juba soojem. Üheskoos jalutati kabeli juurde, siis jällegi Esna külakesse. Mina jäin neist ettevõtmistest kõrvale, sest a) tahtsin natuke aega suuremast kambast eemal olla ja tutvusin hoopis kohalike hobustega (ja nii oli ka okei!) ning b) kui plaaniti pärast lõunasööki minna Esna galeriisse, siis tabas mind kirjutamispalang.
Tõepoolest, Esnas on mingi teine vaim. Mõis on nii suur, et igaüks leidis oma nurgakese, kus nokitseda. Aitas ka see, et elurütm oli teistsugune ja et minu toa kõrval oli kirjutuslaud ning selle kohal katuseaken, millest sain välja vaadata. Ja nii see vaim tuligi. Avasin arvutis faili, mida polnud mõnda aega täiendanud, ja Esna andis selle vajaliku tõuke. Kahju, et 8. märtsil pidin kodu poole startima. Usun, et kui oleksin saanud Esna rütmis kauem viibida, oleks see „miski”, see üksik unustatud tekst, juba peaaegu valmis saanud.
Enne Esnasse sõitmist olin saanud ettepaneku teha video, mida näidataks eesti raamatu aasta lõpetamise puhul Eesti Segakooride Liidu kontserdil Estonias. Kõhklesin, ent siis meenus, et kui kokku saavad loomeinimesed, siis on lootust video üheskoos valmis saada. Käisin selle idee esimesel õhtul välja ja päev enne lahkumist tegime asja otsast lõpuni valmis. Kristel oli meie meisteroperaator ja hiljem meistermonteerija, Aistis mängis klaverit, et meie filmike saaks ka soundtrack’i. See linastuski Estonias ja tagasiside oli meeldiv. Saime hakkama ühe siira ja südamliku videoga, kus lisaks eesti keelele kõlasid ka läti, leedu, latgali, liivi ja võru keel. Mina kirjutasin video tarbeks kaks uut luuletust (või siis ühe luuletsükli – oleneb, kuidas võtta) – ja juba selle tõttu oli Esna-aeg mulle edukas. Aga isegi kui ma poleks midagi kirjutanud, oleks kogemus ometi väärtuslik olnud.
Pealtnäha võib jääda mulje, et noh, mida te siis tegite, passisite lihtsalt, aga ei, meil olid näiteks juuksurisalong, ühised toiduvalmistamised ja öine rännak kabeli juurde, kus toimus loeng Draculast ning kus laulsime ja esitasime luuletusi, lisaks ka loovkirjutamise töötuba Betija eestvedamisel, retseptiraamatu koostamine (kokkamine kui loovtegevus, mida tuleb samuti jäädvustada – kõik toidud olid imemaitsvad!), tõlkimine (ja hiljem nii originaalide kui ka tõlgete kuulamine), Betija tehtud filmikese vaatamine, meie endi tehtud video vaatamine ja – justkui kirsiks tordil – naistepäeva talisuplus. Kõik see kogemuste komplekt kokku annab inspiratsiooni ja jõudu, et argielu juurde naastes leida kirjatööks vajalikku särinat, mis sunnib pilgu pöörama paberile.
Kirjaniku (ja üldse loomeinimese) elu juurde kuulub ka n-ö mitte-millegi-tegemine, mille ajal alateadvus tegelikult töötab ja otsib uusi ideid, kuni nad koonduvad eredateks välgatusteks, millest võib midagi sündida. Selliseid ühiskohtumisi, ent ka kirjanike pelgupaiku on väga vaja.
Usun, et kunagi ma kirjutan sellest, mis tunne oli olla kolmeteistkümne võõraga mõisas, ja võib-olla nii mõnigi neist kirjutab samuti sellest, nii et ka mina võin jõuda tegelasena kirjandusse.
Ma tean nüüd, et cekulpīle on tuttvart, ja oskan öelda labu apetīti (läti keeles) ja gero apetito (leedu keeles).
Iris ütles, et isegi kui tekkis vaikushetki, teadis ta, et kõigi peas toimub midagi enam-vähem samasugust ja et ka viis päeva järjest vaikides oleksime üksteisest päris hästi aru saanud.
Ma loodan, et Esna talvekool kestab igavesti! Ja siit megagigasuur hõige Miale ja Kristelile, kes viitsivad sellist asja ajada: kallid olete!
God bless the united states of Baltics![1]
[1] Hoia, Jumal, Balti ühendriike! (Ingl.)
Lisa kommentaar