Luulefilmide kimbu „Juuksepõimik” seansid Tartus ja Tallinnas. Režissöörid: Sirel Heinloo, Einar Lints, Helmie Stil, Susan Kolde, Kirjanike Jõusaal ja lissa mydist.
Kui palju on neid, kes oleks näinud mõnd luulefilmi? Mina vist igatahes polnud, kuigi vaatan netist tihti videoid, kus luuletusi ette loetakse. Olgu, on luule ja on film ja kui need kaks kokku panna, kas siis on luulefilm? Kuivõrd on see siis film ja kuivõrd luule? Kui palju seda viljeletakse? Kas meie väikeses Eestis, luuletajate maal ka? Jah! Äsja pälvis režissöör Madli Lääne „Jah!” (2024) Joonas Veelmaa tekstile nii Weimari luulefilmiauhinna kui ka Viini luulefilmifestivali publikuauhinna. Aplaus! Seda filmi ei näidatud Tartu „Juuksepõimiku” seansil 21. märtsil, aga Tallinnas 22. aprilli kirjanduslikul kolmapäeval oli see kavas. Juba ainuüksi visuaalselt on see luulefilm täielik tipp, Raido Mägi liigub seal ringi tossudes, kott kaelas, ja ripub nagis, nii nagu ta elakski päriselt selles Veelmaa tekstis; aga ära tuleb mainida ka Ivo Uukkivi, kes luges luuletuse sisse, lisaks ka helidisain ja -efektid, Tallinna kruiisisadama arhitektid ja kajakad. Luuletus ise mõjub, justkui filmi „Trainspotting” avamonoloogi ei esitaks mitte šoti heroiinisõltlane, vaid antideprekatel stasis’es marineeruv eestlane: „ütle jah heale tujule / ütle ei kroonilisele depressioonile”.
21. märts, rahvusvaheline luulepäev. Elektriteatri uus Raekoja saal, diivanitel vabu kohti enam pole, õhus tuntav õhin. Istume maha, mul ja kaaslasel on vaim valmis. Seansi juhatab sisse luuletaja, luuleprõmmude korraldaja ja kirjandusteadlane Sirel Heinloo, külastajatele on prinditud sisukas kavaleht. Kohe-kohe kaetakse laud: õhtu esimene luulefilm on hollandi-briti režissööri Helmie Stili ja luuletaja Sjaan Flikweerti „Marineren” („Marineeritud”), mis pühitseb inimsuhteid ja tuletab meelde meie paratamatut vastastikust sõltuvust. Luuletuse keskmes olev marinaadi-kujund kajastub filmis kõiksugu toitudest lookas söögilauas ja üksteist läbisegi toitvates eri vanuses inimestes. Valgustus on mahe, toit isuäratav, akt ise aga veidi võõristav, luuletus jääb minuga veel tükiks ajaks kaasas käima. Väga tugev algus!
Kuigi Helmie Stil väntab luulefilme tihti teiste luuletajate auhinnatud tekstidele, põhineb järgneva viie filmi seast esimene Stili enda luuletusel, „Shadow and Sun” („Vari ja päike”, 2011) avab tundlikult Hollandist Inglismaale kolimisega kaasnevaid vastakaid emotsioone: „Sometimes I am like the sun, feeling warm, but not sure where I shine. A woman of the world. But on the other hand I’m also like a shadow, wanting to lie down and follow somebody else.”[1] Seejärel on linal hoogne stop-motion-animatsioon „Polite Safety Notice” („Viisakas ohutusteade”, 2018), milles loeb oma teksti autor Mark Fiddes ning millest jääb kõlama kliimakõhedust äratav mantra: „It’s too late to intervene, you must step away, let nature take its course.”[2]
Noorusest ja nooreks inimeseks võrsumisest kõnelevad nii Rebecca Gossi luuletus filmis „When it feels hot, that rage against me” („See on kuum, see minu vastu suunatud raev”, 2022), mis on kirjutatud tütrele ema vaatepunktist, kui ka kuus noort poissi Dom Bury luuletusele loodud filmis „The Opened Field” („Avatud väli”, 2018) – mõlemal teosel on võimsad tekstid ja mõtteainest pakkuvad visuaalid: esimeses õhtune neoonvalguses tunnel, kaks sõbrannat koju kõndimas, teises pilvise päeva helekahvatu põld, kuiv muld ja särkideta poisid. Helmie Stili filmide jadast viimane on (täiesti ootamatult!) koopiamasina sees filmitud „The Desktop Metaphor” („Töölauakujund”, 2017), mis põhineb Caleb Parkini luuletusel, kõneleb tumeainest, mängib sõna matter kahetähenduslikkusega ja üllatab oma tavatusega, ent ka mõninga tabamatusega, sest teksti esitatakse kiiresti, mis nõuab kuulajalt aktiivset osalust.
Käiguvahetus, kruusatee, vana Volvo, selge pilt: oleme jõudnud kodumaiste luulefilmideni, otsa teeb lahti luuletajate kooslus Kirjanike Jõusaal (KJ), kuhu kuuluvad Janar Sarapu, Kristel Rebane ja Jane Rähn. Nende luulefilmidest olid esindatud „Väike vanker”, „Masinisti hing on roostes”, „Meie kodune elu” ja „Inimest ei saa lahutada” (kõik aastast 2018). Kui „Meie kodune elu” oleks KJ-i filmide jadas viimane, tekiks ehk küsimus, et ega ei ole selle kimbukese näol tegemist suurel dionüüsial lavastatud tragöödiatriloogia (Janar Sarapu: „Ma olen sündinud siia, et kriisis luuletajatel oleks viimases hädas millestki kirjutada”) ja sellele järgneva koomilise saatürdraamaga, kus poeedid tõmbavad ämbrid maskidena pähe – esitatav tekst on nende tragöödiatega temaatiliselt seotud, ent ei puudu ka koomilised apsakad ja konnakoor. Paraku polnud need filmid minu maitsele, ajasid hoopis istmel nihelema, miska kordan siin oma lemmikrida Jane Rähni filmi „Inimest ei saa lahutada” lõpust: „Pärast sellist supitegu tuleb terve köök ära visata.”
Ühtäkki kostub väike tümps, mind tabab kergendus: oleme läbi teinud Jõusaali lindikava! Ja kes ütles, et luulefilmil peab olema peale loetud tekst? Mõnikord võib ju olla ka biit, line-art-animatsioon, võbelev kakskeelne luuletus ja võnklev oranžikaskollane konifilter – just selline on lissa mydisti funky teos „suicetamine”. See sunnib iseenesest näpuotsi nipsutama, suu lausub automaatselt: „Smokes, let’s go!”
Sirel Heinloo luulefilm „Generaator”[3] (2021) käsitleb – nagu pealkirjast võib aimata – õhu(st) genereerimist ning selle oskuse edasi andmist oma lapsele, aga ka täiesti uue inimhinge genereerimist, tehes seda kõike nii armsalt ja hellalt. Läbisegi pöörlevad tuulegeneraator ja lapseootel naine põllul, kes võimleb hoogsalt parketilgi, korrutades mantrat: „Hingan sisse / inspiratsioon. / Hingan välja / uus inimene.” Kõik vaatajad hingavad kaasa!
Mis järgmiseks? Susan Kolde kolmest luulefilmist esimene, „Jah? Ei? Võibolla?” (2023) on lühike ja tabav portree ihast ja frustratsioonist ühe paari magamistoas. Publikust kostab naeru! Aga „Kui kukun siis kuhu?” (2024) meeldib mulle Kolde filmidest enim, see võlub mind looduskaadrite, mängleva keele ja elujaatava, säilenõtke suhtumisega („Mul ei olegi vaja jalge alla pinda / Mul on tugevad käed!”). „Kalevitütar” (2025) annab edasi jalgealuseta olemise seisundit: küll muutub jutustaja kellegi teise lennutatud kiviks, siis kujutleb enda külge fööniksitiivad, väikestviisi iseennast mütologiseerides. Miks ka mitte!
Viimaks avanevad publikule kaadrid müstilisest, udusest heinamaast. See ongi asja juur, õhtu kroonijuveel: Sirel Heinloo tuttuus luulefilm „Juuksepõimik” (2026)! Luulelugu suurest, väge täis patsist, mille abil pääseb luulemina sügavale pärimusjuurte juurde ja ka endast välja ulatuvate võrseteni: „Keerutan ja väänan juustest lugusid välja / nüüd need juuksesalgud tilguvad / on nii raske, nii raske kogu seda vett kanda / kogu seda teekonda tervenisti mäletada, ette kujutada”. Lisaks filmi idüllilis-suvisele sulistamisesteetikale jääb silma (või õigemini kõrva) ka helikujundus, mis täiendab imehästi Sireli häält. Ja no see paku koht…! Seda tuleb lihtsalt ise näha.
Kui minna avatud meelega, valmis vastu võtma ekraanilt mida iganes, võib juhtuda, et saad täieliku elamuse![4] Saalist väljudes on olemas uued teadmised luulefilmi žanris toimuvast ning viibitud ruumis, kus on võimalik nende linateoste mitmekesisuses (meeldivalt!) marineeruda. Marineerivus rikastab!
[1] Mõnikord olen nagu päike, tundun soe, aga pole kindel, kuhu paistan. Maailmanaine. Aga teisalt olen ka nagu vari, ihkan pikali heita ja käia kellegi teise järel. (Ingl.)
[2] On liiga hilja sekkuda, pead kõrvale astuma, las loodus läheb omasoodu. (Ingl.)
[3] Osa luulefilmist „Tundekasvatus” (2021).
[4] Usun, et kellelgi ei tekkinud seansi käigus tungi telefoni taskust välja koukida, ja see on kihvt. Elagu ja püsigu me tähelepanuvõime!
Lisa kommentaar