sõjakevad

olid esimesed soojad 
udu laskus hommikutundidel üle punaste katuste
kõhe külm kiskus aga ikka pingile pikali 
tuikav valu rinnus ja lootus varises kängu
kopsud jäävad väiksemaks
kelle pääle nüüd loota pärast pikka karget talve
veel rängemal kevadel
mil noortest saab taas kadunud põlvkond
hääl kähiseb
pingil konutamine vaevab hinge
varsti kaob kogu vajalik hapnik
uued rahakorjandused ja püüdlused
miski ei ärgita pingilt tõusma
see ainus paik kus puudub hirm
pingist sai mu päästepaat üle udu 
ja punase tuule eest


Kohtumaja

Mu klassis käis üks araablane
Tema ema tuli kooli vastu hidžaabiga
Järgmisel päeval sai see poiss peksa
Ta kogus vaikselt jõudu
Ja nüüd sain mina tunda tema kiusu
Sest ta oli näinud mu hirmunud silmi
Nõrgad löödi nõrgemaks
Ja tugevamad said kurjemaks
Need kes põgenesid said põlatuks


Ventri mõis

Pimedas pargis ei kohisenud enam ühtegi puud
Surnud suvi ja vaakuv pimedus
See vana veider kollane mõisakool
Kus trellid ei hirmuta enam
Mis on saanud neist
Kes trepil igavest armastust tõotasid?
Oleme jätnud mõisa ja vaimu rahule
Rohelise trepi kriuksumata
Me oleme jätnud maha klaveriklirina
Ja koolikellukese heliseva noodi
Tahtsime siia iga päev nii väga tulla
Nüüd kesklinnas on teiste vahel 
Suur kortermaja kõikide akende valguses
Mootorimürina keskel põleb punakas valgus
Ainus, mis veel väheke kuulub mulle


Lõuna-Rannametsa

Mulle tundus, et ta naeratas üle mu kauguse
Nagu oleks puulatvade kohin ta vallutanud
Ta pidi justkui kohe minema
Helendavasse rohelisse valgusesse
Pidin järgnema ta tumedale kutsele
Ja me uitasime põõsavõlvide tunnelites
Tormiga maast kistud puujuurte vahel
Kahe küla vahelises metsatukas
Kus inimene võis olla tõeliselt südi
Ja end rahus maha jätta