Sügis, vana veomees, kuseb
     vastu tuult
ja mõned õnnelikud, keda
     ta pritsmed tabavad,
ajavad vaimustatult käsi laiali.
Sügis, tema ilmed, kui taeva
     orelid lastakse alla 
ja veed on end voltinud jääde eel.
     Tahtsin olla surnud, vajuda
läbi õlgade oma taskutesse.
     Sügis, tema ilmed:
     et ka kivid saavad niiviisi tormitseda,
veed vaibuda vastu käevarre randu.


*

Su jalad, neist ei tea kunagi,
     kuhu nad on teel.
  naeratuse hoitud põsesarnad.
     murtud silmad.
   Nutt tuleb iseenesest, vihm
     tuleb nagu tõbi või talvesõda.
   Nutt, mis nutab iseennast,
     sest ta on absurdne ega
          oska elada.
Justnagu seesinane tõbi, mis ei mõista surra.
   Kuid vihm, kas sa siis ei teadnud,
          et kui ta sadas su silmadesse,
          armastas ta sind.


*

Vaid vihma vokaliis, mida torm saadab,
     ning su silmade tormi kohal: juuste torm.
Ma pole kunagi kohanud kurvemaid
      jalgu kui sinu jalad.
   Kõik on nii nukker: triibud su juustes,
       kollased lehed, see sügis
          on kõik, mis meil on.
     Sest sa lähed minu juurest ära,
          mina sinu juurest,
       ja ma ei mõista seda:
     mida tähendab rõhuv mure.
       Mida tähendab, kui su juuksed
          segunevad tuulega,
          vihm su silmadega.


*

     Sajab, sa kaunis
  kauge armastatu,
     ja elu on minu jaoks kõigiti
          absurdne asi.
Sajab nii, et puud ohkavad,
          ja kuidas ma küll igatsen
          su kurba, liikumatut pilku.
               Su naeratust kui lapsepõlve
     pisikest sipelgapesa, algkodu,
          see on igavesti kurb.
     Ma ei mõista seda kõike praegu, ega iseennast,
               nii absurdne,
          nii kurb vihm.


*

Vihm on väga kurb nüüd,
     nüüd, kui ta igatseb,
          ja ma ei mõista teda üldse.
Ta on nii kurb, absurdne vihm,
     et ma tahan anda
          ta tervenisti sinule.
   Seal sa oled, mu kauge armastatu,
          sama kindlalt, nagu on
     saatuse märgid mu peos.
          Loe need läbi ja mine
               siis minema.
     Sest ma ei mõista seda,
               ega sind, ega vihma,
          ma armastan sind.


*

Sinust lahus. Sügis on sinust lahus.
          Tema kuldsed viljapõllud.
Õunapuud ja pihlakad on painutanud
  oma rasked oksad.
Nutab vesi, ja jõed, pisitillukesed jõed,
          nad tõesti nutavad.
     Ja sügavad tumedad samblamered,
       iga puuleht metsas.
       Kui maa niimoodi nutab,
  peab kahvatu taevas jaksama
       seda nukrust kanda.
Arg põder, kes on juba kadunud,
      enne kui teda üldse märkasidki,
       on seepärast sinust lahus.
  Kollane liblikas tantsiskleb korraks
metsviinapuu kohal, kõigest selleks, et kohe lahkuda.
  Ja päevalilled langetavad pead 
     nagu alandlikud vanurid, kes
       on siit juba lahkumas.
  Mu elu, kõik, on sinust lahus,
     surma võim on nüüd jõuetu:
          olen sinust lahus.
Aga kõige kohale on tõusnud vikerkaar:
  ta õnnistab liitu, mida ma ei tunne,
ja mida ma, sinust lahus, veel ei mõista.


*

Sa tõstad õhku suurepärase seene
       nagu lillekimbu,
ja naerad nagu kunagi kevadel,
     sellal kui sajab,
  kui püüan sind tabada läbi terve selle
          üüratu sügise.
  Sügise, kuhu koerad on kadunud.
     Ma vaatan su jalgu,
  kuidas nad käivad mööda vihma, mööda rada 
     alla randa.
     Sellest rannast mäletan üksnes 
     vee valgust, naeratust su näol,
     kuidas seal kevadel
          oli kord kevad.
 
Soome keelest MONA TÄRK


Soome luuletaja Sirkka Turkka (1939–2021) avaldas elu jooksul üle kümne teose ning pälvis oma töö eest mitmeid preemiaid, muu hulgas Soome tähtsaima kirjandusauhinna Finlandia luulekogu „Tule takaisin, pikku Sheba” („Tule tagasi, väike Sheba”, 1986) eest, kust pärinevad ka siinsed luuletused. Turkka luules on tunda tugevat, ent õrna autorihäält, mis ei ole ühegi žanri või ajastu poolt määratletud. Loomadel ja loodusel on luuletustes oma kindel koht, mis peegeldab Turkka kiindumusi – lisaks kirjanikutööle töötas ta ka tallis ja pidas hobuseid.

M. T.